***

Sünnipäevade planeerimine ehk lõpuks ma annan raudselt alla

Panime eile paika kuupäeva, millal minu ja Hendriku sünnipäevi peame. Kuna me mõlemad oleme detsembrikuus sündinud ja üsna lähestikku päevadel (11 ja 19, kusjuures Hendriku sünnitähtaeg oli 11 😁), siis peame koos. Eelmine aasta oli esimene kord, mil me eraldi pidasime. Minu meelest on see lahe ja ka rahaliselt soodsam. Raimond ja Geit on sündinud mõlemad 18. aprill ja ka nemad peavad koos.

Igatahes valisime me kuupäevaks 15. detsember ja kuna Hendrikul on omajagu sõpru ning mul ka siin viimasel ajal mõned tuttavad tekkinud, mõtlesime, et peame kohalikus rahvamajas. Ma muidugi seda veel kinni ei ole pannud, aga loodetavasti on see vaba sellel päeval.

Nüüd ma mõtlengi, et mida peol teha. Kas ja mis tegevust planeerida lastele, et ei oleks lihtsalt üks ennast higiseks jooksmise ja mängimise pidu vaid lapsed saaks mingi emotsiooni ja põnevuse sellest peost? Mida planeerida täiskasvanutele, et ei oleks niisama laua ümber istumist, söömist ja joomist? Ma ei taha sellist traditsioonilist “sööme ja joome ja räägime elust-olust” sünnipäeva, mis on mul iga aasta olnud. Tegelikult on see sünnipäev üle pika aja, mida tahan natuke suuremalt pidada. Ikkagi 25. eluaasta täitub.

Kuidas kaunistada ruum? Kas üks eraldi laud lastele toidu, snäkkide ja jookidega ja teine eraldi laud täiskasvanutele? Või üks pikk laud, mille otsas on laste osa? Või ainult üks laud, lapsed saavad sealt süüa võtta ja minna pisemasse lauda sööma? Või kas üldse teha nii palju süüa, et hiljem üle ääre ajaks?

Raimondi sünnipäev toimus ka rahvamajas ja kui ma vaatan sellele tagasi, siis näiteks lapsi jättis küll täiesti külmaks igasugune makaronisalat-soe toit-liha, mis me valmis tegime. Võib-olla siis mingi lihtsama toiduga lauad? Kas tellida või teha ise? Mida juua pakkuda?

Nii palju küsimusi, ideid aga null ja ma juba natuke pabistan, sest ma ei taha igavat ja traditsioonilist sünnipäeva. Ei endale ega Hendrikule. 7 on ju kooliealiseks saava lapse number (mis on üsna tähtis number!) ja 25… juba vist vanaduse märk, sest mul ema küsis, kas on ok mulle vererõhuaparaat kinkida. Ikka on ok. Kunagi läheb kindlasti vaja. 😀

Mul on suht kindlalt paika pandud, keda me plaanime Hendrikuga kutsuda. Nüüd on vaja veel lastele kutsed valmis nokitseda. Eile ma mainisin mõnele tuttavale, et nad on minu sünnipäevale kutsutud. Ega mul palju sõpru ei ole, seega ma loodan, et lõpuks seal üksinda ei istu. 😀 Või noh, koos Hendriku ja tema sõpradega. 😀 Ja Geiduga. Ja Kristoferiga. 😀

Ma olen sünnipäeva eel alati nii elevil, kuigi võiks ju arvata, et mida vanemaks saan, seda vähem huvitab, aga eii… See on nii äge, aga samas korraldamine nii närvesööv ja alati olen mina see, kes higisena ja paanikas enne külaliste tulekut ruumis ringi jookseb. Ükski aasta pole ma nautinud oma soengut, oma meiki, oma riideid… Sest need kõik on selle rahmimisega kas laiali valgunud, maha higistatud või… muudmoodi pekki läinud. 😀 Üks aasta võiks olla nii, et ma lihtsalt lähen kohale ja naudin. 😀 Aga seda võib-olla mu 100. sünnipäeval.

Päisepilt: link!

2 thoughts on “Sünnipäevade planeerimine ehk lõpuks ma annan raudselt alla”

  1. Mina pidasin just enda 30-juubelit ja samuti ei tahtnud lihtsalt niisama laua taga istuda ja juua. Tegin stiilipeo – teemaks retro. Kõiki ajastuid oli esindatud. Värvimuusika ja playlist lauludega alates 60ndatest. Lõpuks mängisime nagu väikesed lapsed pantomiimiga aliast ja nalja kui palju 😀
    Samas kui ise organiseerida ei taha, siis õhtujuht otsida oleks päris hea idee. Siis saabki lihtsalt nö vooluga kaasa minna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga