Peab tõdema, et kuigi ma kartsin mingit nii öelda tühja tunnet peale sünnitust kogeda, siis tegelikult on väga hea olla oma keha perenaine, jälle.

Ma tõesõna kurtsin mehele, et tunnen hirmu selle ees, mis saab peale sünnitust – äkki tunnen ennast tühja kestana, kelle seest on kõik väärtuslik välja võetud ning olengi siis lihtsalt üks.. tühjaks tehtud keha.

Õnneks sellised emotsioonid jäidki ainult pelgalt hirmuks ja ma ei tunne end absoluutselt tühja kestana.

Küll on aga taastumisega probleeme. Ilmselgelt on neid naisi, kes veel kauem taastuvad, kellel veel hullemalt sünnitus kujuneb ja minu hala on selle kõrval kökimöki, aga ma tunnen, et tahan nendest mõtetest priiks saada.

Hendrikut või Raimondit sünnitades tehti ka mulle õmblusi, aga mitte nii palju kui kolmanda sünnitusega. Õmblemine ise oli suht lebo – kui ma olin ära sünnitanud ja naistearst hakkas mind kokku lappima, mõtlesin: “Thank god, nüüd tuleb see kõige lihtsam osa.”

Sellel korral tehti mulle aga alumisele korrusele lausa tuimestav süst. Teistest sünnitustest mäletan, et tupsutati lihtsalt mingi ainega, mis tuimestas naha ära, kuid sellel korral torgiti ka tsipa ja see oli ebamugav.

Esimene päev peale sünnitust oli ikka väga nõrk olla. Üks õdedest ütles, et kaotasin palju verd ja selle tõttu võin end halvasti tunda. Ok. Ja nii oligi – püsti tõusin, käis hakkas maailm silme ees pöörlema.

Täna, pea kaks nädalat hiljem, pean kurvastusega ütlema, et ma ei tunne end oma kehas perenaisena. Ma ei tunne, et suudaksin oma keha üle kontrolli omada. Üks päev ma ei veritse, hüppan rõõmust lakke, sest need räiged päevad on mind nii ära tüüdanud ja teisel päeval on veritsus jälle platsis, mis kõik minu rõõmunoodid maha matab.

Minu seedimine on täiesti sassis – kõht kinni ning kui söön või joon midagi, on ka kõhuvalu platsis.

Täna viisin lapsi lasteaeda, jala, sest see ei ole  kes teab kui kaugel. Ühel sammul tundsin taguotsas nii torkavat valu, et oleks äärepealt pikali kukkunud. Kogu mu seedesüsteem streigib täiega!

Õnneks peavaludest olen tänaseks lahti saanud. Vaevasid teised mind ööd ja päevad läbi.

Mis on mu kaalunumber? Teate, ma põlen uudishimust! Aga mul ei ole kodus kaalu. Loobusin sellest ammu, sest kaal tekitas mulle nii palju stressi. Eks ma kaalun end kunagi, kui näiteks vanematele külla lähen. Mul ei ole plaanis enda koju seda muretseda. 😀

Ja kui aus olla, siis ega ma mingit bikiinivormi veel taga ei aja. Kui ilmad ilusamaks lähevad (kui lähevad!), hakkan palju jalutamas käima. Kord beebiga, kord keppidega, mis muideks juba esikus nukralt mind ootavad.

Kuidas teil on sünnitusest taastumine kujunenud?

Category : ***

10 thoughts on “Sünnitusest taastumine”

  1. Mul sünnitusjärgne periood oli õudukas. Kuna sain üldnarkoosis õmblusi oma kolmanda astme rebendite pärast, siis see taastumine oli ka ränk karsumus. Alguses oma keha kontrollida ei suutnud, ehk siis gaase kinni hoida näiteks. Veritsemine kestis pea kuu aega, paar välimist õmblust tulid lahti, hädal käimine oli võimatu, see on siiamaani vahest valulik tegevus. Seks on õrnalt valus veel ja taastusravis pean käima, treenima vaagnapõhja lihaseid, saatekiri anti juba haiglas kätte. Sünnitusest saab see kuu kolm kuud ja taastusravi arst ütles, et täieliku paranemiseni kuni miski haiget ei tee võib pool aastat minna. Samas kõht tõmbas tagasi üsna ruttu. Olen raseduae eelses kaalus, aga väike punu on veel siiski ees.

  2. Soovitan osta apteegist duphalaci, kiirendab seedimist, samas ei löö põhja alt ega pane ka kõhtu valutama. Kui sõbranna hiljuti sünnitas, siis talle juba haiglas anti seda, et kõhukinnisus ei tekiks.
    Mul oli ka kolmas taastumine kõige raskem, kuigi ühtegi õmblust ei olnud. Aga jalad oli pikast sünnitusest liigestest nii valusad, et paar nädalat ei saanud normaalselt liikudagi.

    1. Aaa jajaa, seda jooki anti mulle ka, aga sellest hoolimata oli kõht kinni algul, koju ostsin ka, aga vett peab ka palju jooma, siis see pehmendab

  3. Mull on kõik samad sümptomid,sünnitusest 5 nädalat möödas. Eitea ka kust abi otsida koguaeg valud kuskil ja kõht ka kinni.

  4. Käin ja loen muidu niisama, aga mõtlesin, et kommenteerin ka vahepeal. 🙂 Esiteks, palju õnne beebi puhul! Aga nüüd siis taastumisest… Oi, see oli raske. Esimene sünnitus, õmblused oli korralikud, sest poiss aidati ilmale vaakumi ja väikese sisselõikega (4,5 kg ja 55 cm). Mitu nädalat ei saanud istuda, autosõidud olid piinad, ainult külili või püsti sain alguses olla. Kaal tõmbas üsna ruttu algsesse tagasi, sest polnud lihtsalt aega süüa. Beebiga oli iga kolme tunni tagant söötmine ja muu mässamine, rinnale proovimine, pumpamine (3 kuud nägin vaeva, et laps rinnaga lepiks). Veritsus kestis mul veidi üle kahe kuu, veider oli kohe, kui ükskord ära lõppes :D. Kinnist kõhtu kartsin nagu tuld, ags ema soovitusel hakkasin kohe pärast sünnitust keefirit jooma ja toimis. Aga nüüd, ligi 6 kuud hiljem, tunnen end põhimõtteliselt samamoodi nagu enne rasedaks jäämist. Huh, pikk jutt, aga väga intensiivsed 6 kuud on olnud. Kiiret paranemist!

  5. kiivid, kuivatatud ploomid on molemad seedimisele head. ainult imetamisega tuleb vaadata et lapsele gaase ei tekita….

  6. Lisakilode kohta öeldakse, et mis 9 kuud tulnud, see 9 kuud läheb. Minu poiss on 9,5kuud vana ja ikka on ~10kg üle. Ma ei ole üldse endaga rahul! 😭😭 muidu arvan, et olen keisrist hästi taastunud 😊

  7. Mul iga kuu koos päevadega seedimine sassis. Samasugused teravad valud aegajalt ning paar päeva ka kõhukinnisus.
    Kas tekitab iga toiduaine valusid? Mina ei talu päevade ajal piimatooteid ega nt õunu ja muid tooreid puuvilju ja juurikaid mis gaase võivad tekitada. Maovalud ja ka soolestikus valud. Leige või soe vesi/tee on veidi leevendanud seda kui valus. Ning no kindasti toitumise jälgimine. 🙂 Ma loodan, et läheb ruttu kergemaks.

  8. Palju õnne lapse sünni puhul! Oled väga suure töö ära teinud! 😊

    Jälgin sinu blogi igapäevaselt ning mul on hea meel, et oled natukeseks tagasi oma blogisse jõudnud, sest millegi pärast on kõik mu jälgitavad blogid vist puhkusele jäänud ehk elust ja olust pole enam ammu keegi kirjutanud, on ainult reklaampostitused.

    Aga igastahes vastus küsimusele. Minu laps sündis keisri teel 1,5 kuud tagasi ning kaalun vähem, kui enne rasedust. Samas minu jaoks on kaal kõigest number, sest kõht on mul pehmem kui enne ning ka teised lihased vajavad treenimist. Samas ma ka ei kiirusta sellega, sest tahan nautida oma lapsega koosolemist, sest ta kasvab ikka nii ruttu. Füüsiliselt taastusin väga ruttu, aga vaimselt läks kauem aega, sest olin ju valmis selleks, et laps tuleb ise, aga tehti hoopis erakorraline keiser. Nüüdseks olen sellega ka leppinud ning kannan oma armi uhkusega. 😊

    Jõudu ja jaksu Sulle ja perele! 😊

  9. Eeldan , et olen keisri kohta hästi taastunud, kõht läheb iga päevaga pisut väiksemaks 🙂 lootus on varsti õue saada liikuma , siis ehk läheb see taastumine kiiremini . Praeguseks on neiu mul 10 päevane ning haava valu läheb iga päevaga aina kergemaks , muidugi aitavad ka kaasa valuvaigistid , mida nüüd seks suudan vaid 2 korda päevas võtta .
    Kuid algus oli ikka väga piin. Püsti ei saanud ilma abita , jõuetu oli olla ja isegi aevastada ega köhida ei saanud nii, et poleks sellist tunnet , et nüüd küll miskit rebenes lahti . Haiglas aeti juba järgmine päev püsti ja tänu suurele verekaotusele läks ka ühel korral pilt eest , kui õnneks suutis mees mind kinni püüda 😁
    Tahaks proovida ka vööd mis pidi taastamisele kaasa aitama , kuna mind vaevavad ka selja valud, kuid seda saan alles siis katsetada , kui haav on täielikult taastunud 🙂
    Sulle aga jõudu ja jaksu põnnidega , ning kerget taastumisteed 😊

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga