Teismeea lollused, mis siiani hirmujudinaid tekitavad

Keegi palus instas mul rääkida lollustest või vigadest, mida olen teismeeas teinud ning mõni on selgelt meeles ja kui nendele mõtlen, tekivad mul ikka veel hirmujudinad. Kuidas ma küll teismelisena nii loll võisin olla?

No näiteks üks lugu on mul väga eredalt meeles ja ma mõtisklen vahel siiani, kuidas meil ikka vedas ja meiega midagi ei tehtud, mida võiks elu lõpuni kahetseda.

Nimelt tšillisime sõbrannaga Tallinnas, kuskil seal vanalinna kandis ja kuna meil oli hull suitsunälg, otsisime kedagi, kellel suitsu oleks. Ühel polnud, teine ei saanud aru, kolmas ei vastanud midagi kuni jõudsime tumedanahalise noormeheni. Küsisime suitsu, andis, läksime kõik koos nurga taha kimuma. Ma ei tea, kuidas või miks, aga üks hetk saime me kokku veel teiste tumedanahalistega. Ma isegi ei mäleta, miks me selle tüübiga kaasa ronisime. Tahtsime ju ainult suitsu saada.

Olime siis sõbrannaga tumedanahaliste meeste kambas. Tahtsime nendega pilti teha, aga nad keeldusid. Ütlesid, et ei soovi pilti teha, nad ei ole sellised, aga tagantjärele mõtlen, et ehk oli asi ikkagi milleskis muus, näiteks oli neil meiega mõni kuri plaan ja nad ei tahtnud, et mingeid “tõendeid” oleks hiljem. Ei, ma ei kahtlusta seda nende nahavärvi pärast, tegelt ka.

Üks hetk kutsusid nad meid enda juurde korterisse. Ma tõesti ei mäleta, millega nad meid ära rääkisid, aga lollid ja naiivsed, olime nõus minema. Suva ju, mis ikka juhtuda saab. Jumala äge!

Järgmine hetk me olimegi nende korteris. Istusime sõbrannaga kahekesi diivanil, mustanahalised mehed ümberringi. Kui ma õigesti mäletan, oli neid vist 3-4.

Nad küsisid meilt igasuguseid küsimusi ja ega me vastustega koid ei olnud. Muidugi ladusime oma isikukoode ette, näitasime dokumenti, rääkisime isiklikest asjadest. Kuna sõbranna inglise keeles väga osav ei olnud, suhtlesin mina nendega.

Tüübid lubasid meile kingitusi teha ja saata, kui meie sünnipäevad käes on.

Üks hetk läks üks tumedanahaline sõbrannaga teise tuppa, teine istus mu kõrvale ja ülejäänud… Ma isegi ei tea, kuidas ja millal, aga neid ühtäkki ei olnud enam seal korteris.

See tüüp, kes mu kõrvale istus, hakkas rääkima, et oi kui ilus ma ikka olen ja kuidas ma talle meeldin, pani käe mu õla peale ja ühtäkki ma kuulsin, kuidas sõbranna karjatas või kõvemat häält tegi, mälu võib mind alt vedada ja nad meiega ühinesid.

Nüüd hakkasin ma küll kartma, sest sõbranna lausa värises, kui mu kõrvale istus.

Mõtlesin, et ooookei, vist on aeg ära minna. Nad väga ei tahtnud meid ära lasta ja moosisid, et me ikka jääks jne. Lõpuks ma ütlesin neile, et me peame rongile minema, sest mu ema töötab politseis ja on väga range ning pean samal õhtul lodus olema. Tüübid tõmbusid näost jumala valgeks, kui ma mainisin sõna “police”. Üks jäi korterisse, teine saatis meid välja. Kallistas mind õues ja sositas mulle kõrva “please come back later” ja me saime neist lahti.

Huhh, kui lollid võivad ühed teismelised olla? Praegu ma tänan ei tea keda, et meiega midagi ei tehtud, ära ei vägistatud või tükeldatud või tapetud. Kuigi mu ema oli korrutanud mulle koguaeg, et võõraste inimestega kaasa ei tohi minna, veel enam nende koju… siis tõesti, teismelistel käib see visr ühest kõrvast sisse-teisest välja.

Teine asi, mis minus natuke kõhedust tekitab ent pole väga hull, sest Geit oli minuga koguaeg kaasas, oli hääletamine. Üks suvi hääletasime me pm terve Eesti läbi. Kuhu minna tahtsime, läksime häälega, sest miks raisata raha ühistranspordile, kui saab ka tasuta? Mõtlemata kordagi sellele, kes meid peale võib võtta, istusime igasse autosse, mis peatus ja sõitsime rõõmsalt sihtkohta. No jällegi, jumal tänatud, et me mõne maniaki otsa ei sattunud!

Need on kaks kõige rumalamat asja, mida teismeeas tegin ja ma loodan, et kui mõni teismeline satub seda postitust lugema, ei tee ta selliseid lollusi iial. 😊

9 kommentaari

  • Kadri

    Ma olen sõbrannaga täpselt selle sama lolluse teinud mis sa. Välja arvatud, et olid valged mehed. Sõbranna läks ka teise tuppa ühega ja minuarust tegi temaga seal ühtteist, aga mitte vastu tahtmist. Ma olin tol ajal ikka väga süütuke ta kõrval. Õnneks ei juhtunud minuga midagi, saime koju aga jah, siiani mõtlen, et issand kui lollid.

  • K

    See neegri lugu, kindlasti tõmbasid ikka kõvasti vähemaks siia seda mis tegelikult juhtus. Et, ma ei tea kuidas me sinna saime täpselt ja miks me läksime ja… Muidugi tead! Juba see, et terve kambaga sinna ronisite näitab seda, et teadlikult läksite ILMA, et teid oleks vaja “moosida”, igale noorel teismelisel tüdrukul peaks punane tuli peas põlema lööma pruunlaste karja ees, kui kirjutad, siis ole vähemalt aus, mitte ära painuta tõde, et parem välja paista.

  • Kat

    Vanasti oli hääletamine ses suhtes kordades ohutum. Isegi teinud ja enamus sõpru väga bussile raha raisata ei soovinud. Eks ohud olid, aga tõesti oli häid inimesi rohkem, kes peale võtsid. Enam ei julgeks, sest autojuhid kardavad ka rohkem. Minu arust on halbu inimesi rohkem tekkinud ühiskonda.

  • Sirje

    Ka minaolen umbes sama kogenud kuid tegemist oli puhaste Eestlastega,siiralt loodan samuti,et mõni teismeline juhtub lugema ja on veidigi hirmu.

  • Kellukas

    Mina hääletasin üksi Hispaania-Itaaliasse ja tagasi.Ei kartnud tol hetkel,sest mida kardad seda ligi tõmbad.Praegu mõtlen, issand kas ma tõesti tegin siukest lollust.

  • Kelly

    Mul oli teismeiga peaaegu samasugune. Hååletasin reede øhtu kursusekaaslasega koolis koju (100km), autotåis noori kutte punase golfiga vøtsid meid peale. Kutid suutsid meid nii åra moosida ja kodu asemel olime teises eesti otsas kellegi korteris. See mis seal toimus oli kohtav, ønneks mina sain nad jårgmise påeva løunal nad nousse et koju mind viiksid aga søbranna ei vøtnud mind kuulda ja jäi sinna. Mitu aastat tuletame ûkteisele meelde kui rumalad me olime.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga