tour d’öö ehk üks halvasti korraldatud liikumine?

Jah, täna on pühapäev ja ma kavatsen kirjutada eelmisest reedest. Mul ei ole olnud mahti seda varem teha, sest mul õnnestus end reedega nii ära külmetada, et ma ei saa siiani peaaegu üldse maast lahti- kurk paistes, pea lõhub. Ja tagatipuks on lapsed ka haiged. Katsu sa siis olla kuidagi. Üldse ei viitsi end siia läpaka taha sättida, aga kuna ma tulin blogi asju kaema, siis mõtlesin, et panen üht teist kirja, enne kui kõik mõtted selle tohutu peavaluga seitsme tuule poole minekut teevad.

Alustan sellega, et reedel otsustasime me härraga taaskord mere äärde jalutama minna. Sellel korral Pirita randa kuna seal oli nii ilus päikeseloojang. Lasnamäelt sõitsime bussiga Poskasse ja sealt siis järgmise bussiga Viimsi poole. Enne kui ma sain Poskast üle tee mindud, märkasin kaugelt tulemas mitmeid jalgrattureid. Mitmeid on veel vähe öeldud. Seal oli neid terve parv ja lõppu ei paistnudki tulevat. Esialgu ma mõtlesin, et milline vahva üritus on korraldatud. Sitasti küll, aga siiski korraldatud, sest kui jalakäijatele lõi tuli roheliseks, saime me üle tee hakata minema, kuid nemad ju sõitsid autotee peal ja ma hakkasin juba kartma, et enne läheb autodel tuli roheliseks kui mina kunagi üle tee sain. Nii ei olnudki muud võimalust, kui joosta lihtsalt läbi selle jalgrattamassi, sest ega nad keegi niisama teed anda ei tahtnud. Kõik naeratasid ja justkui vaatasid jalakäijaid sellise “ah te võite ju auto alla ka jääda, meil on siin midagi tähtsat toimumas” pilguga. 

Eks ma sibasin kuidagi sealt rataste vahelt läbi. Muidugi oli sees hirm, et tervena ma koju ei jõua ja niikuinii lõpetan kellegi rataste all, aga õnneks ei. 

Ma mõtlesin, et okei korraldasid mingi ürituse, aga miks nad pea kogu ühe suuna autoteest peavad hõivama? Väheke normaalsemalt ei saanud oma asju teha? Peatuses said inimesed bussile nii, et pidid läbi jalgrattamassi kuidagi siiberdama, sest buss peatus keset teed- rattureid oli nii palju ja bussil oli sõna otseses mõttes võimatu peatusesse tulla. See selleks, pole raske ju kõndida. 

Astusime bussi peale ja ma mõtlesin esimese asjana kui hea, et see õudus läbi sai. Sõitsime bussiga jupp aega, kui näen, et MEIE tuli on fooris punane ning teistel autodel on roheline, kuid üks jalgrattur otsustas, et oleks okei oma ratas risti autodele, kelle fooris põles roheline tuli, ette panna. Noh, vahet pole, et neil roheline tuli, mingi rattatuur on ju palju tähtsam tavainimeste plaanidest kuhugi jõuda. Päris ausalt võite te mõelda, et mida ma vingun, me saime punase tulega üle tee bussis olles, aga tegelikult minu imestus oli väga suur kui bussijuht sõitiski koos ratturitega punase tulega edasi. Ma ei tea kui inimlik see minust on, aga thumbs up sellele autojuhile, kes müksas oma autoga seda ratturit, kes otsustas oma ratta autodele risti ette panna, kelle eesõigus oli tegelikult tol hetkel sõita ristmikust üle. Väga nõme käitumine!

Järgmine asi, mis väga häiris oli see, et enamus ratturid laiasid nii hullult, et üks sai isegi bussilt väikese obaduse. Mina bussis sellest midagi aru ei saanud, aga lahtise bussiakna kaudu oli sõidu ajal kuulda “buuuu!” sarnast hüüet. Buss sõitis aga edasi ja edasi kuniks kaks jalgratturit olid juhipoolse akna juures ja üritasid bussi kinni pidada. Bussijuht saatis nad ilmselt kerget teedpidi sinnasamusesse, sest kes hakkab bussi keset sõitu kinni pidama, eksole. Ma muidugi imestasin ka selle üle, et kui keegi saigi bussilt obaduse, siis peaks tegelt bussijuht kinni pidama ja uurima täpsemalt. Või ei?

Sõitsime edasi. Meie tulime bussist maha. Buss sõitis natuke edasi kuniks jäi foori taha. Assa jutt, kuidas need kaks jalgratturit bussi juurde kimasid, end risti talle teele ette sättisid ja mölisema kukkusid. Üks nendest oli see, kes bussilt obaduse oli saanud ja vigastatud oli. Ma siiani mõtlen, kuidas ta küll suutis bussile nii kiiresti järgi vändata kui ise nii kuradi vigastatud oli? Kaks tarkurit oli koos, muud midagi. Kuna me läksime sealt samast üle tee, siis tegime ka väikese videolõigu bussijuhi, reisijate ja nende kahe ratturi vestlustest, mis kuumenesid ikka nii üle. Ma avaldasin ka arvamust, et nende üritus on väheke sitasti korraldatud. Ma pole vist never ühe päeva jooksul nii palju imestanud, kui seda tegin reedel. Ja mis kõige rohkem pani pead vangutama- enamus inimestel puudus turvavarustus. Ja lapsed. Keset sõiduteed! Väikesed! 

Muidugi ma saan aru, et ei ole ok, kui buss sulle paraja obaduse annab. Teisalt arvan ma, et kui te algatate mingi ürituse, siis korraldage see vastavalt seadustele- ala sõidate pohhuilt punase tulega üle ristmiku. Kui tahate autoteel sõita, siis järgige reegleid, sest who cares, et teil tuli tuju rattaga sõitma minna. Mul tuleb tuju rattaga sõitma minna, paneme terve liikluse linnas seisma? 😀

Aga õhtul me siiski mere äärde jõudsime. Kuigi härrat valdas uudishimu ja tema oleks parema meelega kuulama jäänud juba suureks tüliks paisunud vestlust inimeste vahel. 

Siin teile natuke pilte ka meie mereäärsest jalutuskäigust ja olemisest 🙂

11 kommentaari

  • keidu

    Mu sõbranna üritas sel õhtul minna lapsele reisivoodit tooma ja kulus 10-15 minutit enne kui ta sai üldse oma kodutänavast välja keerata sest ratturid olid igas tänavaotsas ja lihtsalt ei lastud autosi vahele. Üpriski kehvasti oli see tõesti korraldatud kuna häiris liiklust ikka kõvasti. Terve autotee laiuses nad sõitsid ja kõrvale keegi ei tõmmanud.

  • Anonüümne

    Kuidas sa ette kujutaksid, kui auto ratturite vahel sõidaks? Inimesed võtavad endal jalad perse alt välja, liigutavad end, säästavad sellega ka loodust ja see üritus toimub KORRA aastas aga ikka mingitel tibuemmedel JUST SIIS vaja minna igale poole

  • Jane Almers

    Jep, ma ülejäänud aasta istusin kodus ja mõtlesin juba ette, et kui see üritus tuleb (millest ma just koha peal esimest korda oma elus kuulsin :D), et siis ma kavatsen kûll randa minna 😀

  • Jane Almers

    Ma tean, ma uurisin hiljem kodus selle kohta ja jumala thumbs up üritus muidugi. Aga nagu mina ei saa meeldida kõigile siinviibijatele, siis ei saa ega peagi kõigile meeldima ka taoline üritus. Või noh, üritus oli muidugi vahva, organiseerimine oli natuke puudulik.

  • Jane Almers

    Jep, muidugi. Inimene läheb kodust välja ja satub nt liiklusõnnetusse, siis on see ka ta enda probleem, sest kes käskis kodust just täna välja tulla. Sa lähed kodust välja ja tänaval juhtub midagi, mis sind häirib ja see jällegi on su enda probleem, sest kes kurat käskis kodust välja tulla. 😀 Naljakas mõtlemine, aga huumor ongi elu üks osa 😀

  • Anonüümne

    Läbi blogi on jäänud mulje, et sind häirib justkui kõik. Väga palju negatiivsust kumab vastu. Ehk oleks sul endal ka mõnusam elu, kui oleksid positiivsem ega otsiks igast olukorrast midagi halba.

  • Jane Almers

    Läbi blogi võib ükskõik kellele ükskõik millist muljet edasi anda. Mind häirivad paljud asjad tõesti ja nagu ühele tüüpilisele eestlasele iseloomulik, siis ka mulle meeldib rohkem nendest asjadest kirjutada, mis mulle ei meeldi kui et nendest, mis meeldivad. See on üks halb asi, ma tean. Täna ma isegi mõtlesin, et ma peaksin kirjutama rohkem nendest asjadest, mis mulle meeldivad, sest ma tegelikult ei ole absoluutselt negatiivne inimene. Ma olen reaalses elus väga positiivne, mõtlen enamasti positiivseid asju ja naer on alati näol 🙂 Blogi ja mina tundume olevat kaks erinevat isiksust 🙂

  • paevalilleke

    No mina iseenesest olen tegelikult väga rahulik inimene ja enda meelest ka üsna positiivne aga selline asi ajaks ikka närvi küll. Nagu ma siit kommentaaridest aru saan, siis see ongi mingi nn streiküritus aga mis nad siis enda meelest streigivad inimeste vastu kes otsustanud jala käia ka või? Et nahhui sa käid jala, sõida rattaga! Ning see vend kes autoga sai vot süü oli küll tema enda peal 🙂

  • Anonüümne

    Taaskord t6den, et paljud selel blogi lugejad on peast soojad. Ise syydi, et autolt löögi sai??? wtf?
    Aastas korra on selline yritus, mis kestab tunnikese ja kaks ja nii palju kisa? Milleks? Pysige kodus kui ei meeldi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga