Määratlemata

traditsioonidega päevad

Ärkasin täna hommikul päris vara- umbes 9 ajal. Noh tegelt, mis vara.. Tööpäevadel tõusen ju kella 6 ajal, kuid siiski. Täna on vaba päev ja oleks tahtnud kauem magada, sest lapsed ikka veel magavad, vahet pole, et kell on juba peaaegu 11. 

Mind ajasid üles tuvid. Rõdul meil klaase ees ei ole ja nad pääsevad üsna lihtsalt sinna. Kuigi omanik tõmbas tamiilid ette (oli googlest lugenud, et see pidavat neid eemale peletama), sai üks neist ikkagi rõdule. Ja siis ta seal häälitses paaniliselt, koputas vastu akent ja mida kõike veel.. Lõpuks olin mina see, kes pidi kargu endale alla ajama ja selle tuvi rõdult välja kupatama. Õnneks otsustas ta ise õige tee valida ja pääses välja. 

Seejärel ma mõtlesin, et ah, lapsed magavad, ma kasutan seda aega ära ja lähen võtan hoopis ühe hea kohvi ja mõnusa vanni. Lasin vannivee jooksma, tegin kohvi valmis ja lõõgastumine võis alata. Siis kuulan vannist, et kass toksib käpaga vastu akent, teiselt poolt toksib tuvi vastu. Ah, mõtlesin, et las nad siis mängivad seal. Ei viitsinud end ühe sõnaga liigutada. Natukese aja pärast see mäng lõppes- ilmselt tuvi lendas jälle minema. 
Vannis olles hakkasin ma mõtlema oma lapsepõlvele. Nendele päevadele, mis omasid mingit traditsiooni.

Pühapäev oli tavaliselt pannkoogi päev ja päev, mil käisime maalt autoga alevis poes terve nädala toitu ära ostmas. Pühapäev oli samuti ka vannipäev. Tundub, et meie pere jaoks oligi see pühapäev selline.. suur päev, mil tegime kõik tähtsamad asjatoimetused ära. Nüüd on asjad muutunud- pannkooki teeme siis, kui isu tuleb. Vannis käivad lapsed tihedamalt, suuremad inimesed kasutavad rohkem dušši. Süüa ostame siis, kui vaja on midagi ja tegelikult, kõike teeme siis, kui vaja on. Kuid samas need traditsioonidega päevad on nii südamelähedased. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga