***

Tüürin sihitult siin elus

Ma pole veel päris täpselt enda jaoks selgeks mõelnud, kas ja kui palju seda osa oma elust teiega jagada plaanin, kuid peale seda, mil ma teile oma halvast aastast rääkisin, tundsin, et minu ja teie vahel langes mingi müür.

Tunnen ennast siin vabamalt ja justkui võin oma murede ning probleemidega siia rohkem tulla. Tunnen, et keegi kuulab ja kellelegi läheb päriselt ka korda. Ma tean, üsna totter, aga ma ei oska seda tunnet paremini kirjeldada.

Ma vahel* lasen instagrami storys endalt küsimusi küsida ning üks aeg mõtlesin, et ehk on sealsetel jälgijatel pakkuda huvitavaid teemasid, millest nad tahaksid lugeda. Minu ausaid ja avameelseid mõtteid.

Neid teemasid kogunes sinna alla palju, kuid kõige enam kõnetas mind üks – edasised plaanid ja eesmärgid elus. Kuigi mul oli halb aasta ja elus justkui mingit edasist teed ei oska ette näha, siis midagi ju peab olema, mingid eesmärgid, sihid, unistused?

Kui keegi oleks seda 16-aastase Jane käest küsinud, oleks ta vastanud, et tema eesmärk on lõpetada põhikool ja minna seejärel Tallinna Tööstushariduskeskusesse sisekujundust õppima (eriala nimetus võib erineda natuke) ja selle eriala peal ka tööd leida. Ma ei tea, miks, aga põhikoolis mulle väga meeldis see teema. Internetis kolasin üsna tihti erinevatel sisekujundusteemalistel saitidel ja mõnes kohas sai isegi oma käega virtuaalseid kodusid kujundada. Ma enam ei mäleta, mis need lehed olid või kas neid üldse enam eksisteerib.

Täna… täna vastaksin ma, et ei tea. Päris kurb tegelikult, et ühel 25-aastasel elujõulisel noorel naisel puuduvad unistused, eesmärgid, sihid… Ma tean.

Ja ma tean ka seda, et suuresti on selline (kerge) maseka olukord tekkinud sellest, et olen sünnitanud nii mitu last ning sealjuures unustanud iseenda. Andnud ja pannud endast kõik laste heaolu nimele. Seadnud ennast tähtsuselt viimaseks.

Ma proovin nendele asjadele mitte mõelda. Ma suudan olla rõõmus kuigi vaatan ringi ja imetlen tihti teisi, kes on palju saavutanud, kellel on unistused, kellel on mingid eesmärgid, kes tegeleb millegagi… Ja siis olen mina. Istun kodus. Mitte millegagi ei tegele. Mingeid eesmärke ega unistusi pole. Olen keskendunud vaid lastele ja sellele, et neil oleks täisväärtuslik elu. Ja ka selles ma üsna tihti feilin. Ainus asi, mida ma teen ja vahel tunnen, et isegi sellega ma ei saa hakkama.

Koolist paluti mul ka dokumendid välja võtta. Või noh, avaldus teha, et mind nimekirjast maha võetaks, sest ma ei ole absoluutselt suutnud sellele keskenduda, aga nemad ei taha hoida nimekirjas asjatult kedagi. Saan täiesti aru. Mai saa kohal käia ja kodus on sada muud asja, millega peab esimesena tegelema. Vabandused-vabandused… ma tean, sest kui ma sisimas seda tõeliselt tahaks, oleks ammu gümnaasium juba läbi.

Nii palju tegevusi on, mida ma tahaks teha, kuid ei leia seda motivatsiooni ja tahtejõudu, et ennast kodust välja vedada. Mulle käib üle jõu isegi koeraga välja minek… Ma tunnen, et ei taha sinna õue minna.

Instagramis küsitakse tihti, kus ma näen ennast 5 või 10 aasta pärast. Ma olen mõnele vastanud, aga mõni jääbki vastamata, sest need küsimused tekitavad minus alati natuke kurbust ja tuletavad meelde, kui mõttetult ma siin elus edasi tüürin.

Mul puudub võime nii kaugele näha. Kui ma vastaks, siis ütleksin, et näen ennast siinsamas diivanil istumas, hommikumantlis, kottis silmaalustega, kergelt ülekaalus, sama sihitu ja unistusteta.

Mul on selline tunne, et ainus, mida ma teha oskan, on sünnitada ja olla ema.

Ma tean, et terve mu elutee ja õnn on minu enda kätes. Muutused algavad minust endast. Mitte keegi teine ei saa mind teha õnnelikuks ja anda mulle eesmärke ning unistusi, kui ma ise seda ei tee.

Mul pole õrna aimugi, mis mind tagasi hoiab. Miks ma iseendale nii teen? Miks ma raiskan väärtuslike aastaid? Ma ju saan aru, et mul pole lõputult aega ning noorus ei kesta samuti igavesti, kuid ka see ei motiveeri mind püsti tõusma ja oma elu täisväärtuslikult elama.

Ma ei tea, mis juhtunud on. See sasipundar tekkis minus eelmine aasta ja seda on nii neetult raske lahti harutada. Ma tunnen, et algus on tehtud, sest ma teadvustan endale probleemi, aga ma ei tea, kuidas edasi minna.

Kui nüüd unistuste juurde tagasi tulla, siis ühest asjast ma unistan küll – et saan kunagi praegusele ajale tagasi vaadata ja rõõmustada selle üle, et mustast august edukalt välja ronisin, ennast uuesti leidsin ja olla jälle see lõbus ja elav Jane, nii seest kui ka väljast. Praegu olen ka muidugi, just väljast, aga kes meist ei sooviks ka hinges seda rahu ja õnne leida, eks, sest seda segadust suudan ma väga osavalt kõigi eest varjata. See on ju lausa minu kohustus, sest ükski ema ei taha, et tema lapsed teda õnnetuna näeks.

Agaaa… ma lubasin endale, et sellel aastal ma ühtegi pisarat ei vala, seega tõmban otsad kokku, sest sellistest asjadest kirjutamine võtab alati silma märjaks. Vot ei ole see blogija elu midagi nii fäänsi.

*tegelikult üsna tihti, sest mul on tähelepanu- ja suhtlemisvajadus, ma tean. See on see üksiku inimese needus, mis teha. Aga tegelikult ma tunnen, et läbi nende küsimuste-vastuste saate ehk rohkem aimu, milline ma inimesena olen. 😊

38 thoughts on “Tüürin sihitult siin elus”

  1. Täpselt sama tunnen ka mina. Just eile mõtisklesin, et kodu ja pere mul on ja nende eest ma hoolitsen, kuid midagi muud ei ole,ei ole mingit eesmärki… Teiste inimeste ees on lausa piinlik sest aeg ajalt tulevad ikka küsimused, et millal tööle lähen ja mida ma kavatsen edasi teha. Ma ei tea, mul pole aimugi mida ma tahaksin teha,või siis ei julgegi mõelda ja proovida. Nii lihtne on olla oma mugavustsoonis. Nüüd olen täpsel 29 nädalat rase ning paar aastat on selge mis tegevus mind ees ootab.

  2. Päriselt otsi psühholoogilt abi. Kurb kui ennast nii halvasti tunned. ma s kohati samastun sinuga. Ei ole jõudu miskit teha, sõpru ka nii pole, mõni päev on eriti masendav olla. Aga selle kõige kõrval sean endale eesmärke ja tunnen siiski elust rõõmu.
    Võid mulle ka kirjutada kui tahad kellegagi rääkida, vahest on mõne võõraga lihtsam rääkida.

    1. Ma kindlasti lähen psühholoogi juurde, sest kaotada pole midagi ja usun, et just sealt võibki minu hingeline paranemine alguse saada. 🙂

      1. Tead. Ma sattusin siia nüüd juhuslikult, aga sul võib olla rasedusjärgne depressioon.
        Lugesin seda ja tundsin end ära.
        Olen oodanud järjekorras kaks kuud varsti ja ootan kõnet et Millal saan. Ma tegin selle sammu ära et votsin ühendust ja tunnistasin alguses endale ja siis perearstile ja siis psühholoogile, kui talle meili kirjutasin. Ja see on kuradi raske!
        Loodan, et suudad sellest läbi murda ja teed esimese sammu.
        Kõike head!!

  3. Ma ei kommenteeri oma nime alt kuna ei taha et keegi ära tunneks mind. Aga ma tean mis sa tunned. Ma pole küll niipalju lapsi suutnud valmis teha 🤗aga mul üks 17 aastane käib lasteaias. Mees tööl ise tööl teeninduses. Mõtlen tihti las seda ma elult tahangi. Elame üürikas elul väga viga pole. Aga mulle üldse ei meeldi mu töö. Jah mulle meeldib inimestega suhelda jne. Ja see kõik on vahva ja töö aeg normaalne. Aga kas ma tahangi teenindaja olla elulõpuni?
    Ma ei oskagi midagi muud teha peale teeninduse. Tahtsin megalt õppima minna aga pole aega. Sest tööl vaja käia ja pere jne. Olen samamoodi sellega mustas augus…

  4. Olen samal lainel sinuga. Hetkel kolm last. Laste isa on olemas küll, aga meie elus ta väga ei eksisteeri. Tahaksin minna tööle, agq nii lihtne see ei olegi laste kõrvalt. Nii ma sihitult iga päev voodit soendan. Midagi kodus teha ei oska, mingeid unistusi pole. Sihti ja eesmärki pole. Tunnen kuidas ma juba aasta olen nii enda elu raisanud ja usun et see kestab nii veel 5 aastat. Võiks siis teha trenni, süüa korralikult. Aga pole motivatsiooni. Püsin elus lihtsalt…samas mingi elu see siiski ei ole.

    Kui ma saan 5a pärast öelda et tulin mustast august välja võitjana on ka hästi.. Kuigi ise usun et olen siis samas augus, kui mitte isegi sügavamale vajunud.

    Üksinda elu on nii masendav. Olen õnnelik et mul on kolm last, kelle nimel ma üldse hommikul üles tõusen aga ma siiski tunnen et vajan elult rohkem.

    1. Nii kurb on seda lugeda 🙁 Sa võid alati mulle kirjutada, kui ennast üksinda tunned või rääkida tahad. Samastume selles ju üsna palju ja kahekesi koos on ikka kergem 😊

  5. Kas pigem gümnaasiumi asemel kutsekooli mõnda eriala ei ole mõelnud minna õppima? 🙂

    1. Mkm, sest ma ei tea, mida õppida tahaksin ning et igaksjuhuks mitte aastaid raisku lasta (mitte et ma poleks seda siiani teinud eks), valisin nn lollikindla variandi ja teha hoopis gümnaasium lõpuni, sest ehk selle aja jooksul suudan endale selgeks mõelda, millega ma tegeleda tahaksin. 🙂
      Pealegi, mul ju ainult viimane klass jäänud veel. 🙂

      1. Mina soovitaks nt just valida kutsekoolist mõni eriala. Seal saad keskhariduse ja kutse korraga ning on samamoodi võimalik soovikorral edasi minna ka ülikooli. Lõpetasin põhikooli viielisena ja ei läinud gümnaasiumisse vaid tahtsin just mingit eriala ja keskharidust korraga. Ja kui polekski eriala sobinud, oleks keskhariduse ju niivõinaa saanud 🙂 Aga jah, ma isiklikult üldse ei kahetse, peale seda läksin sarnast asja ka ülikooli edasi õppima 🙂

  6. Tean, mida tunned. Ma ka 25-aastane ja hetkel ootan oma teist last. Ma elan koos elukaaslase ja lapsega välismaal ning ei suuda isegi seda otsustada, kas tulla Eesti lõpuks tagasi või mitte. Peaksin praegu kõvasti keelt õppima,sest see mul nõrk koht ja kui see oleks selge, siis oleks töö otsimisel ka palju rohkem võimalusi. Tahaks ka midagi õppida, aga ei tea mida ja laste kõrvalt ei jaksaks ka arvatavasti. Hetkel on mul keskeriharidus aga õpitud erialale tööle ka minna ei taha (enne rasedaks jäämist töötasin puhastusteenindajana). Tihti küsitakse, et mis mu edasised plaanid on ning ma ei oska nendele kunagi vastata 🙁 eks uue lapsega saan ka aastakese kodus istuda ja siis peab vanale töökohale naasma.

    Ps. Mul ka märtsis tähtaeg ja tulemas tüdruk 🙂

  7. Appi kui tuttav, nagu loeks peeglist ennast ja enda elu…. Ka minul on see, et kui üksi toas vaikuses siis hakkan sellistesse asjadesse end süvitsi mõtlema ja see kassib nii masendavalt ära….

  8. Olen pikalt plaaninud Sulle, Armas Jane, kirjutada, kuid kahjuks ei ole ma suutnud end kokku võtta. Ma olen ammu näinud ja tähele pannud, et Sa oled veidi katki, kuid hea märk on see, et Sa suudad veel positiivselt mõelda! 🙂 Sind ei pruugi see küll lohutada, aga inimesed on erinevad ja Sinu puhul tunned sa ühiskondlikku survet, et Sa pole midagi saavutanud, ometigi ootad juba neljandat imearmsat last. Olen Sinust paar aastat noorem ja olen käinud läbi pika koolitee, mis hetkel on peatunud sammuga astuda magistrisse, sest olen alati arvanud, et peab olema saavutused ja kindel siht jne… Aga mina isiklikult olen väsinud õppimisest.. Kuigi mul on olemas haridus, siis ka mina ei ole päris täpselt rahul ja usun, et ega inimesed ei jäägi kunagi täielikult rahule. Mina näiteks imetlen seda, et Sa oled siiski nii noor ja Sul oli julgus saada noorelt lapsi ning kõige selle juures saada ju tegelikult väga hästi hakkama. Ka mina unistan ammu lastest, aga kardan, et ei ole piisavalt küps, ei saa hakkama ja palju muid muresid, kahtlusi, kuigi juba kuues aasta elukaaslasega koos ja nagu võiks, kuid kahtlen endas. Seega mõtle, Sa oled kohe-kohe nelja lapse ema ja Sa tuled sellega toime. Vot see on saavutus! Sinu lastel on kõik olemas ja Sinu lapsed pole katkised, samuti pole tegu kärgperega. Sinu oskus olla hea ema nii mitmele lapsele, teeb mu heas mõttes kadedaks. 🙂
    See kool annab oodata, sest tänapäeval ei ole enam häbiasi lõpetada oma koolid ka 40 või 50 aastaselt. See, et Sul hetkel ei ole eesmärke, ei ole kurb, sest sa oled ametis heaks emaks olemisega.
    On lihtne öelda, et pea püsti Jane, Sa suudad seda! Aga ma tean, et see ei ole lihtne. Samuti ma näen, et Sul on vaja seda sõbrannat, kes aitab Sul Sinu edukust meelde tuletada ja arutleda oma mõtete, eesmärkide ja tunnete üle. Aga tean, et selliseid sõbrannasid on raske leida, seda enam, kui oled pidanud varasemalt eelnevates sõbrannades pettuma.
    Imetlen ka seda, et Sul on julgus kõikidest asjadest blogida. Selleks peab olema julgus ja vastupidavus. Seda Sul ka on, sest Sa ju jätkuvalt blogid! Ja see ongi täiesti inimlik, kui ongi vahel raskem periood või kui Sul ongi suhtlemisvajadus. Mul on hea meel, et sul on blogi, mille abil sa neid vajadusi mingil määral rahuldada saad.

    Ma tean, et see tuli nüüd väga segase jutuga, kuid panin kiirelt kirja kõik need mõtted, mida olen alati tahtnud Sulle kirjutada ja mida see postitus minu peas vallandas.
    Pea püsti Jane! Mina usun Sinusse! Ja kui tunned sõbra vajadust, siis minu meil on Sul nüüd ilmselt olemas, kirjuta julgelt! 🙂

    1. Seda on nii hea lugeda – ausalt paneb ennast rohkem analüüsima ja mõtlema asjadele natuke teise vaatenurga alt. Aitäh sulle nende mõtete eest ja selle eest, et siia otsustasid kirjutada. ❤️ Ja loomulikult kiskusid pisara ka välja… Tänks 😂

      1. Minu eesmärk polnud Sind nutma panna, kuid mul on hea meel, kui see Sind siiski liigutas ja mõtlema pani! 🙂 Päikest!

      2. M.K.!
        Jumal, kui kaunisti kirjutatud! Kummardus!
        Tean, et see pole otseselt mulle mõeldud, aga on tunne, et peab vist välja printima selle jutu või kuhugi seivima, et igakord, kui mingi madalseis minu elus on, saan lugeda seda.
        Aitäh!

  9. Madalas punktis oleme me aegajalt kõik..

    Minul on hingel suvel liiklusõnnetuses kaotatud elukaaslane, purunenud unistused enda perest, äraantud koer, üürikorterm kas töökohta, et elada ja inimeste hukkamõist, sest hetkel on minu ainuke tugi minu hukkunud elukaaslase parim sõber.

    Sinul on 3 last ja neljas tulekul. Sul on Teie, pere. Loomad-inimesed. Kodu. Sul on kõik, mida tahaksin mina ja paljud teised.

    Peale seda olen ma väga hakanud hindama KÕIKE. Vahet ei ole, et üürikodu.. vahet pole, et mul oli sinna kolides vaid korteris köögimööbel sees. Vahet ei ole, et ma pidin loobuma enda koerast kelle koos elukaaslasega võtsime, aga ma sain talle sellega pakkuda täisväärtuslikku elu selle asemel, et pakkuda talle 16h päevas üksi kodus. Ja lõppude lõpuks ei ole mul vahet, mida keegi arvab. Inimesed õpivad vaid enda elukogemuse läbi.

    Pead leidma endas selle viisi ja tõesti endale sisendama, et sind ei huvita, mis teised arvavad. Miks peavad olema sihid? Ma võin kinnitada, et need võivad olla, aga näed – ma olen elav näide, et need sihid ei pruugi sind mitte kuskile mujale viia kui just sellesse madalseisu. Sa ei peagi TEADMA, kuidas edasi minna, seda ei saagi ju teada, aga seda saab planeerida. Mida rohkem sa sellele mõtled, mida tahad sina, seda edukam sa oled.

    Kool jäi pooleli.. Mis sellest? Minul jäi ka vahepeal, natuke kogusin ennast ja tegin ilusti ära. Edasi ma ikka ei tea, mida tahan.. Aga olemas on 2 tööd ja praegu tahan mina vaid seda, et praegune stabiilne olukord jääks kestma.

    Ma olen juba mitu aastat elanud väga kaugel enda kodukohast, kus on minu sõbrad kõik maha jäänud. Perekonda näen ka poole aasta jooksul võib-olla korra.. Aga võibolla selline iseseisvus teebki tugevamaks. Vähemalt ma tahaks nii loota. Ma ei ole mitte kunagi küsinud kellegilt mingisugust abi, olen terve elu saanud ise hakkama ja saan nüüd ka vaatamata kõigele ja sellele, et oli meeletult raske hakkama saada, kui mul ei olnud isegi kodu kus elada. Ainuke abi, mis ma palusin, oligi peavarju mehe parimalt sõbralt niikauaks kuni leidsin enda kodu (hukkunud elukaaslase vanematele jäi korter, millest pidi saama meie kodu).

    Ma usun, et sa saad hakkama. Kui isegi tunned, et ei saa, siis see ei ole maailma lõpp. Mitte ükski asi ei ole sellise tunde vääriline. Mitte keegi ei saavuta ka midagi niisama lihtsalt möödaminnes, see nõuab vaeva ja mitmeid katseid.

    1. Väga, väga kurb kuulda, et oled midagi nii jubedat läbi elanud. Minu siiras kaastunne 🙁 Kui loen selliseid asju, panebki see mind mõtlema, kui tühised on tegelikult minu mured teiste omade kõrval…

      1. Kellegi mured ei ole tühised .. Inimesed on lihtsalt liiga erinevad. Kõik me oleme tähtsad, olulised ja erilised 🙂 Ka minu mured võivad kellegi omade kõrval tunduda täiesti mõttetud. Me olemegi aeg-ajalt omadega puntras. Mul on tunne, et see ongi lihtsalt üks elu osa.. Ka need on, kes seda mitte kuskil välja ei näita. Mina ka tegelikult ei näita, mul on väga raske kellegi ees nutta ja ma ei teegi seda üldiselt, aga see ei tähenda, et neid muresid ei oleks.. Aga positiivset on ka, selle üle mul on ainult hea meel ning seda rohkem ma seda hinnata oskan..

        Keegi siin kirjutas ka, et inimene ei ole kunagi ikka rahul.. Ilmselt nii ongi, alati on tunne, et alati saaks rohkem, tahaks rohkem, tunned, et teised ka tahavad sinust rohkem.. Lihtsalt täna ei tea sa natuke rohkem midagi tahta ja tulevikku ette näha 🙂

        1. Lugesin seda kommentaari ja nutt tuli kurku. Marianne, oled väga tubli naine, et vaatamata sellele edasi pürgid. Saadan sulle palju palju armastust! Usu, parimad ajad on alles ees ja alati on kõige pimedam enne seda kui lõpuks valgeks läheb 🙂

  10. Tundub, et 2018 oli väga paljude jaoks väga s*tt ja raske aasta. Kaasaarvatud minu jaoks(üksikasjalikult ei taha avalikult kirjutada) . Jäin lapsega üksi, kaelas talvekuudel pea ~700€ arved. Üritan hakkama saada kuidagi, kasvõi lapse nimel. Üritan ka gümnaasiumit lõpetada e-õppel (alles 10.klass). Korralikku tööd pole suutnud leida. Vahepeal, kui pinged ülepea kasvavad, siis mõtlen, et kuradile see kõik. Enam ei jaksa. Nutan mitu tundi ja mõtlen lolle mõtteid. Aga saan ikka reapeale tagasi ja püüan uuesti. Ka mina ei mõtle kaugele tulevikku, näiteks, milline on minu elu 5-10 aasta pärast. Arvan, et tuleb elada ükspäev korraga. Kõige jaoks on õige aeg.
    Aga hetkel ma arvan, et Sul oleks vaja paari lõbusat sõbrannat, kes motiveeriksid Sind. Kes jagaks Sinuga oma muresid ja kellele saaksid Sina oma muresid ning mõtteid jagada. Igas halvas asjas on midagigi head 🙂 Emotsionaalselt raskel hetkel võid mulle kirjutada näiteks, kui soovid 🙂

  11. Ma loeks täpselt nagu iseendast kōik täiesti 100% nagu minu elu, samad mõtted…
    Peale teise lapse sündi on asi nagu eriti hull olen hakanud alateadlikult kõigist ja kõigest eemale hoidma ja istungi päevad läbi lihtsalt kodus pisemaga, kui suurem lasteaias on. Elukaaslane on olemas aga samas tunnen ikkagist, et olen nagu üksinda sest kodus teda väga ei eksisteeri, kui siis ainult magamas ja söömas. Kõik kodused asjad ja muudki asjad on minu õlul ja no ütleme, et kuna kōik toimetused minu õlul siis ei jäägi siin igapäevaselt mingisugust vaba aega, et ise kuskile minna, kui kodus on nii palju teha 🙂. Varasemalt ikka käisin paar korda aastas peol sõbrannadega aga ma ei mäletagi kuna viimati üldse kellegiga koos istusin ja vabalt ennast tundsin 🤔. Hetkel ongi lihtsalt selline masendav aeg, kus justkui elul polegi midagi pakkuda. Olen korduvalt plaaninud igasuguseid asju endale, et nüüd lähen ja teen ja olen aga siis järgmisel hetkel juba mõtlen, kas ikka teen/ lähen ja nii need plaanid jäävadki sinnapaika. Hetkel mōtlen, et ilmselt see raske aeg kestab kuniks lapsed on piisavalt suured ja siis saabki ennast uuesti ehk leida 🙂. Kuigi väga masendav, kui vaadata, kui ägedalt elavad teised pered sinu tutvusringkonnas ja ise lihtsalt raiskad päevi/tunde/ kuid oma elu lihtsalt kodus kükitates.

  12. Küsimus, oled Sa Geiduga oma neid mõtteid jaganud?
    Kui ei, tee seda või las ta loeb seda postitust. Äkki tema oskab oma nägemise järgi sind juhendada?

    Muide, ma olen Sinust pisut vanem, lastetu, elukaaslasega, linnakorteri elanik, kellel ka pangalaen selleks võetud on. Keskharidus on küll käes, aga samamoodi pm vegeteerin, et käia tööl, raha teenida (ei tea, milleks va maksudeks). Ülikoolis proovisin ka käia, ei saanud hakkama. Mis mind huvitab? Ei tea.
    Kui vaid teaks, kuidas sellest välja tulla, oleksin juba üleeile tulnud välja.
    Täna lihtsalt olen.

  13. Tahaks su sõber olla, ja sind koduseinte vahelt välja tirida, kui sa ainult nii kuradima kaugel ei elaks. 😐

    Ole tubli! 🙂

  14. Seda, mis on elu eesmärk teavad ikka vähesed inimesed. Seda mis erialal töötada tahetakse 10, 15, 20 aasta pärast on tänanses muutuvas maailmas ikka juba haruldus. Omast kogemusest võin öelda, et ka peale ülikooli lõppu ei pruugi õpitud eriala olla ikka see, milles ennast rakendada tahad, aga teadmised on olemas ja paljude jaoks nõutav “paber” ka.
    Tean, et kerge öelda, raske teostada, aga soovitan koolist võtta kõik mis võtta annab, eriti täiskasvanute gümnaasiumist. Sealsed inimesed on tihti korraliku elukooliga ja sealt võib leida endale väga väärtuslikke sõpru nii kooliskäimise ajaks, kui ka edaspidiseks eluks Kui lapsed juba lasteaia või kooliealised, siis hea perest puhkamise nipp on minna kaugõppega kutsekasse, iga pooleteise kuu tagant nädal aega kodust eemal teises Eesti otsas ühikakaaslastega veeta õhtuid ja öid õppides on super. Tuled koju koolist on kopp ees, aga tuju on hea ja on jaksu perega tegeleda. Antud variant ei pruugi kõigile vastuvõetav olla, aga minu puhul toimis- töönarkomaanist mees oli kohustatud lastega tegelema ja puhkama tööst ja ise sain igapäeva mullist välja, et tagasi tulla parema ja puhanumana.

  15. Ma mõtlesin pikalt kas peaks kommenteerima või ei, kuid köögis süüa tehes otsustasin, et siiski võiks.

    Ma ütlen kohe ära, et mu eesmärk ei ole sulle kehvasti öelda või panna sind end kehvalt tundma. Vastupidi, ma arvan, et maaslamajat ei lööda.

    Mulle tundub, et sa keskendud hetkel nii tugevalt tulevikule mis tegelikult on sul nii kaugel alles ju. Sa oled rase alles.. Sul on mitu head aastat veel kodune vaja olla ja oma lapsed suureks kasvatada. Ma arvan, et sa keskendud valedele asjadele hetkel. Selle asemel, et mõelda mis tulevik toob ürita parem olla tänasel päeval parem ema, parem naine, parem inimene (mitte, et sa seda siiani juba ei oleks :))

    Lisaks usun, et sul ehk liiga palju vaba aega, et mõelda igasugu n.ö jama enda jaoks valmis. Leia omale mõni muu vahva asendustegevus parem. Võta omale mõni muu “kinnisidee” millele keskenduda. Õpi näiteks süüa tegema, proovi leida enda jaoks mõni meeldiv käsitöö mis su aega sisustaks. Otsi omale mõnusaid koduseid tegevusi.

    Ma usun, et ka su pere oleks rõõmus, kui näeks, et proovid midagi uut teha ja teed sellega ka nende elu lihtsamaks/põnevamaks (mees ei pea enam peale tööd süüa tegema ja lastel ka huvitav, kui ema millegi uuega tegutseb) Meisterdada sulle ju tegelikult meeldib.. Laienda seda ideed edasi ja leia midagi enda jaoks.

    Mina sinu asemel sellele karjäärile nii palju ei mõtleks sest olgem ausad.. Sul on 4last, 0haridust,0 töökogemus ja ärevushäired. Ometigi ei tähenda see, et sa oleks tänu sellele halvem inimene. Vastupidi.. Sinu fookus on lihtsalt mujal ja see on täiesti okei 🙂 keskendugi pigem sellele, et su lapsed, loomad ja mees oleksid õnnelikud. Usun, et nende õnn teeks ka sind õnnelikuks.

    Lühidalt ma tahan öelda, et ära mõtle sellele mida sa muuta ei saa vaid keskendu heale mis su elus juba olemas on ja proovi seda õnne võimendada 🙂

  16. Sama siin! Esiteks olen ma tervavkeelne inteovert. Teiseks olen ma suuremlt jaolt kahe lapsega üksinda. Elan maal ja sõbrad aastadega kadunud, kes jäänud, need elavad liiga kaugel. Kuskil ei käi, istun alla 2a kodus. Mida ma tegema hakkan, kui väiksem lasteaeda? Ma ei tea…lihtsalt ei tea. Lisaks kuna elan maal ja meest pole koguaeg kodus, pean ma leidma ideaalse graafikuga töö aga mida pole siin, seda pole. Tihti istun ja mõtlen, mida ma elult tahan? Sellega kaasneb alati hirmutunne, sest ma ei tea. Kadestan sõbrannasid ja tuttavaid, kel hobid, töö, pere jne. Ju ma olen liiga “jänes”, mis muu vabandus saab ikka olla.

    PS: elan sulle ligidal! Võid kirjutada, kui soov peale tuleb. (;

  17. Issand, kui mustad mõtted. Unistada tuleb ikka suurelt ja ulmeliselt! Eks need unistusteks jäävad, aga vb ka mitte.
    Nii paljud firmad pakuvad kodukontori vôimalusi, et kodus tööd teha kasvõi 0,5kohaga alguses 🙂 soovitan kindlasti uurida.
    Toas voodis mugav lebotada ja päevad kõik lastele pühenduda, aga no nädalas kindlasti peaks mõne tunni endale leidma 🙂
    Ise raiskasin oma aega peale gümnaasiumi lõoetamist ligi 4a lihtsalt tegin töòd mis ei meeldinud ja tâitsa mustas augus olin. Aga vahetasin töökohta, sain palju uusi tutvusi, lãksin kutsekasse ja nüüd lapsega kodus. 🙂
    Mõttel on jõudu, rohkem tegusi teile 🙂

    1. Täitsa hakkas huvitama, millised need paljud firmad on, kes selliseid võimalusi pakuvad? Pigem on jäänud mulje, et selliseid ametikohti on vähe, kus saab kodust tööd teha ja veel 0,5 kohaga. Isegi kui neid on, siis lähevad need nagu soojad saiad, seega konkurents on suur ja eelistatakse vastava haridusega inimesi, või käib asi läbi tutvuste. Pigem tekib selline võimalus siis, kui sul on juba mingi töökoht olemas ja saad ülemusega asjad läbi rääkida. Näiteks cv keskuses ei hakka hetkel mitte ühtegi sellist pakkumist silma.

  18. Lugesin kõik kommentaarid läbi ja ka nõus nendega.
    Pole mõtet praegu põdeda. Ela olevikus. Kunagi vaatad beebipilte ja mõtled, et miks sa ei osanud olla õnnelik ja nautida. Tunda uhkus oma suure pere üle.
    Ja mis need paljud ametid, mis vajavad ülikooli haridust, nii väga paremad on. Seal üldjuhul ka palju stressi.

  19. Tüdrukud, kui pole õrna aimugi, mis tööalaselt huvitab, võiks alustada karjäärinõustaja juures Tripodi testide tegemisest. Need näitavad päris kenasti, millised isiksuseomadused ja kalduvused üldse on.
    https://www.tootukassa.ee/content/teenused/karjaarinoustamine.
    Jane, isegi kui lapsed on väikesed, saad iseennast väärtustada. Midagi ometi ju peaks olema, mis sind rõõmustab: vahuvann, hea raamat, mingi mõnus muusika, tantsimine jms. Kolme last kantseldada ON väga energiamahukas ja ära nahuta end selle eest, et sa muud ei jaksa. Paari aasta pärast vaatad-mõtled edasi, mida õppida. Praegu võta eesmärgiks iga päev teha vähemalt üks asi, mis sind rõõmustab.

  20. Oeh.. see üksiku inimese needus mul ka peal.
    Mul väike beebs kodus ja pole jaksu kuskil käia. Mees töölt koju jõuab siis käime jalutamas.. muidu istume samuti toas. Ise mõtlen küll, et nii ei saa aga no üksi kohe üldse ei viitsi ja pole sõbrannasi kellega käia.. see on nii jube mingil määral, samas muidugi sellesmõttes hea, et vähemalt keegi eisaa usaldust kuritarvitada v haiget teha. Aga no keegi võiks ikka olla.
    Loodan, et vähemalt Sina leiad omale selle sõbranna, kes oleks Sul alati toeks ja olemas, et ei peaks end üksikuna tundma!

  21. See on ühiskond mis sellist asja peale pressib. Iga üks ei saagi meist teha ünistuste tööd kui sa ise ei suuda klapid ees seeda näha! Sina Jane oled suure läbimurde teinud blogis, see juu on see mis meeldib ja sa tead mida teed😀. Ja sa ei pea olema selgeltnägija et mõelda ette 5 aastat, olgem ausat mida rohkem ette plaanerid seda kiiremini see pekki läheb. Sest me naised suudme 5 aasta korral vähemalt 500 korda ümber mõelda🤣🤣🤣🤣. Sinu lapsed vajavad sind ja sa oles niigi tubli et jaksad veel blogida. Sa juba teed täiskohaga tööd ka. Selle asja võti on see et naudi aega perega. Vahest on hea kui suudame mingeid asju ette näha aga no 5 aastat ega sa robot pole. Oeh sellest teemast võiks nii pikalt kirjutada aga loodan et said poindile pihta. Reläx ja naudi oma pere ja ära kujuta asju ette mida pole vaja mõelda😀😀😀. Soovituse on see, et vaata mis elu sulle pakub ja haara kinni võimalusest. Enivi omad suuremad unistused on hea vahest salajas hoida.

  22. Me oleme natuke sarnased. Ma olin ka selles punktis kus ma tundsin ja süda lausa karjus muutuste järele, aga puudus see esimene samm. Ma kannatasin, aga ma ei suutnud, julgenud, tahtnud muutusi. Ma võtsin end poolteist aastat kokku ja siis ma seadsin endale tähtaja kuna muutus peab toimuma. Mitte niimoodi pahh ja valmis vaid samm sammu haaval. Hakkasin premeerima end iga edusammu juures ja iga feilimise puhul lasin end kuskil paar tundi leinata, et uuesti jalgele tõusta ja edasi minna.
    Kõige raskem on end sundida. Loe raamatut “Sinu tumeda poole vägi”
    Lisaks üks hea raamat veel kui juba raamatutest juttu tuli “Naised, kes jooksevad huntidega” viimane on raske lugemine, aga sellegipoolest väga väät kirjandus.

    Igatahes kui ma olin end kokku võtnud siis hakkasin ma oma loodud rada käima. Lõin omale 10 5 1 aasta eesmärgid. Ja liigun oma eesmärkide poole. Seejuures ma pean oma edusammudest ja luhtumistest päevikut. Kord kuus püüan täita. Ma olen oma suurtest eesmärkidest peaaegu kõik täitnud. Viimane suur eesmärk on ülikool lõpetada. Pärast seda tahan õppida klaverit/süntesaatorit mängima.

    Aga tänase päevani ma kukun. Ja seda maru sageli. Vahepeal ma lihtsalt ei jõua. Ja siis mul on kahju, et osad eesmärgid täidetud õigeks ajaks ei saa. Aga ma tahan teha uuesti. Ükskord ma võidan niikuinii!

    Mis on päeviku pidamises hea on see, et lihtsam on mõista, et elu käibki tõusude ja mõõnadega ja vahel ongi raske ja alati ei jõuagi. Seejuures vahel juhtub ootamatuseid ja siis on küll selline tunne, et appi. Ja vahel on hea lugeda neid kordaminekuid mida ma süda rõõmust rõkkavil ja käsi värisedes kirjutanud olen.

  23. Sinu postitust lugedes tuli mullegi pisar silma. Just sellepärast, et tundsin ennast siin natuke ära. Olen samuti 25 aastane ning on mul imetore armas 2 aastane laps ning armastav elukaaslane AGA tunnen ennast nagu oleksin elus juba läbi kukkunud. Olen keskkooli küll lõpetanud ja püüdnud ka ülikooli sisse saada, kuid tulutult. Töötan hetkel õpetaja abina, lapsed on toredad aga olen alati unistanud töökohast mis oleks tasuv ning mille üle saaksin uhkust tunda. Kõik teised kellega koos gümnaasiumi lõpetasin on lõpetanud kas ülikooli või kutsekooli ja ma tunnen ainult häbi sest olen mingi koristaja ja söögitädi lasteaias,kuigi sisimas tean, et olen ju väärt rohkemat.
    Lisaks need paanikahood ja ärevushäired mis peale sünnitust algasid ning millele ma isegi korra abi sain tänu antidepressantidele aga mis nüüd taas tagasi on.
    Sulle armas Jane aga jõudu, sest sa oled nii imeline ema ning jätka samamoodi edasi!

  24. Mina soovitan karjäärinõustaja poole pöörduda. See on kõigile tasuta. Läbi testide saad teada täpselt, milles oled hea ja mis erialad sobivad sinu isikuomadustega. Olin ise samas olukorras ja sain abi. Olen kõva enese analüüsija ja arvasin alguses, et tunnen end läbi ja lõhki, kuid läbi testide tuli palju üllatusi, uusi mõtteid ja tohutult motivatsiooni. Nüüd olen uue suuna kiirteel ja kirjeldamatult hea tunne on teha midagi, mida saab teha oma sisemise tulega. Edu sulle!😊

  25. Kui inimene on hingeliselt katki või on tal enda tunnete kohaselt mõni puudujääk ongi raske midagi plaanida. Ei saa öelda, et sul elus midagi poleks. Perega on pigem selline asi, et kena kui noorena loodud ja tugev. Ise olen karjäärinaine ja kui aus olla siis tööd ja eraelu hetkel edukalt kombineerida pole osanud, seega pole peret aga vanus hakkab liikuma sinnapoole, et võiks aga mis perest saab rääkida, kui suhted elukaaslasega on külmaks muutunud, nüüd üritangi lappida seda, mida veel saaks.

    Kui on tugev pere seljatagune, siis on kergen ka plaane teha. Sul on ju super pere ja peagi on ka lapsed suuremad, 30-aastaselt saad vabalt ennast teostada, ei jää laste lapsepõlv ka nägemata, seega head on ju küll ja veel. Probleemid on alati suuremad, kui neid lähedalt vaadata ja inimesed käituvad ikka mingi varasema mustri alusel, sul vaja oma minevikuga seonduvad mustrid lõhkuda ja siis vaadata tulevikku, usu mind pilt on palju selgem.

    Ja nagu öeldakse, lootusetu on alles siis, kui kirstukaanele mulda langeb, seega on enamiku inimeste jaoks veel kõik võimalik: minu, sinu ja paljude teiste aga tõelisuseks saab see alles siis, kui hakatakse nägema suuremat pilti. Iga inimene on maal millekski, mitte niisama. Täpselt nagu iga inimene oskab midagi hästi teha, selle leidmine võib lihtsalt aega võtta.

    Edu edaspidises, ära lase pead norgu. Elus on ette teada vaid see, et nii nagu päike loojub igal õhtu, tõusel ta hommikul jälle uuesti.

    Päikest sulle ja su perele 😉

Vasta M.K.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga