Üks annab kommi, teine võtab hambad, kolmas vaeseke peab end läbi lukuaugu pressima

Peale eilset päkapiku teemalist sissekannet hakkasin rohkem sellesse süvenema ja mõtlesin, et räägiks meie pere suhetest päkapikkude, jõuluvana ja muude müstiliste olenditega.

Päkapikud on meil sellised “kui tuleb meelde” olendid. St lapsed usuvad neid ja tegelikult me mingit hullu storyt pole neile rääkinud, lihtsalt, et detsembris hakkavad käima päkapikud hommikuti ja teevad seda iga päev. Ma pole päris kindel, kas traditsioonide järgi käivad nad ainult jõuluõhtuni, aga meil nad töötavad aastavahetuseni jutti. 😀

Meid külastavad üsna suure tõenäosusega kerge mälukaga päkapikud, sest mõni hommik unustavad nad tulla, teisel päeval hilinevad ja noh… kui peaks neile palka ka veel maksma, siis ma nuriseks rohkem. 😀 Hihi, okei. Selle kivi viskan meie kapsaaeda.

Lapsed muidugi on iga aasta päkapikkudest vaimustuses, samas nad ei päri ega küsi, millal juba päkapikukuu on vaid neil ka vist suht suva. Hommikuti vahel unustavad isegi sussi sisse vaadata.

Ausalt öeldes on detsembrikuu aastas kõige parem kuu, millal lapsed varahommikul on nõus ülihelikiirusel üles tõusma, kui neile öelda “vaadake, kas teile sussi sisse ka midagi toodud on” 😁

Jõuluvana usuvad nad ka. Oma silmaga näevad nad teda ainult lasteaias või kui oleme Tallinnas Jõuluturul käinud, sest koju pole me veel suutnud ühtegi sellist jõuluvana sebida, kes ei näeks välja, nagu ta oleks mitmeid kilomeetreid põhjapõdrasaani järgi lohisenud – odavate kostüümide võlu. 😀

Aga me oleme poetanud kingitused jõuluõhtul kuuse alla. Näiteks nii, et kumbki meist läheb lastega õue, teine “tuleb kohe järgi”, poetab kingid kuuse alla ja siis möllame veidi õues, kui ilm lubab. Hiljem tuleme tuppa ja vauu, milline on see üllatus ja mismoodi nad hakkavad mõistatama, kuidas see jõuluvana ikkagi meile koju sai, kui korstent ei ole ja uks lukus oli 🤔 Hmmmm… nutikad lapsed, ma ütleks.

Hambahaldjaga saime sellel aastal tuttavaks, kui Hendrikul kaks piimakat välja tõmmati. Muidugi unustas ka tema esimestel hommikutel tulla ja korjata poisi hambad padja alt ära ja küll see Hendrik vangutas ikka hommikul pead, kui avastas, et hambad on ikka padja all. Nagu ta ütles: “Jälle ta unustas ära..” Laisad kipuvad need olendid olema, aga ega lapsed ei kurda selle üle õnneks. Parem hilja kui mitte kunagi, eks.

Ma pole päris kindel, kui hea või halb see on, et lapsed selliseid olendeid usuvad. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et uskusin samuti… Ma päris täpselt ei mäleta, millal ja kuidas see usk kadus, aga mingit traumat ma sellest ei saanud.

Ma arvan, et lasen oma lastel uskuda seda seni kuni nad tahavad. Kunagi taipavad nad ise, et see oligi lapsepõlveuskumus. Päkapikud, jõuluvana ja sellised toredad olendid muudavad lapsepõlve ju palju ägedamaks. 🙂

Kas teie lapsed usuvad päkapikke ja jõuluvana? Või kedagi muud? 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga