Üks kvaliteetne ja väärtuslik blogi

Eelmine postitus andis mu sõrmedele sellise inspiratsioonilaksu, et mõtlesin endamisi arutleda või miks mitte ka teid kaasata sellesse, milline see üks väärtuslik ja kvaliteetne blogi siis olla võiks? Kas selline, kus ei ilmu kunagi ühtegi tootearvustust või muud reklaami? Kas selline, kus kirjutaja tuleb korra kuus, paneb ühe diibi teksti maha ja lahkub? Kas selline, kus inimene kirjutabki ainult oma elust, tegemistest ja olemistest? Kas selline igapäevaelu ilma igasuguse ilu ja filtrita? Kas selline, kus on kajastatud ainult roosamanna, rõõm, kordaminekud ja ilus elu, jättes kõik negatiivse suletud uste taha? Millist blogi teile meeldiks lugeda?

Hakkasin mõtlema siin enda pesa peale. Muidugi ei ole ma kõige õigem inimene kvaliteedist rääkima, sest aegade jooksul olen ikka oma blogi peal korralikult poriste jalgadega trampinud – küll olen jaganud blogi kohtades, kus seda ei peaks tegema, küll olen pastakast korralikult postitusi välja imenud, teine kord olen iga koostööpakkumise peale tormi jooksnud, nagu eelmises postituses kirjeldasin. Oh, ma võikski jääda siia loetlema, mida kõike olen blogimises ja blogis valesti teinud, aga!! iga inimene on väärt teist võimalust. Teist võimalust tõestamaks, milline ta päriselt on, millega ta päriselt tegeleb ja mida päriselt soovib.

Seega, milline see väärtuslik ja kvaliteetne blogi siis ikkagi on? Minu meelest on seda iga blogi. Iga blogi oma võlude ja vigadega on väärtuslik ja kvaliteetne. Iga blogija on erinev. Iga blogija kirjutab erinevalt ja see, mida igaüks oma veebipäevikusse kirja paneb, on omaette väärtusega. On omaette kunstiteos. Jah, meie blogimaailmas on kujunenud välja need nii öelda “paremad ja suuremad” tegijad. Muidugi, üks kirjutab paremini kui teine. Üks seab sõnu paremini ritta kui teine. Minu veres näiteks ei ole luuletajat või muinasjutuvestjat ja ma ei oskaks never kirjutada nii ilusalt, kui teeb seda Britt. Ma vahel lähen tema blogisse ja mind valdab selline tunne, nagu ma astuks muinasjutu sisse. Loen, ahhetan ja ohhetan, kui ilus ja õrn kõik on.. Kui maagiline ja lummav. Täpselt nagu üks kaunis muinaslugu, kus tahaks ülejäänud elu veeta, sest sa tunned, et kogu see ilu ja võlu muudab sind ennast ka paremaks inimeseks. Hingemattev!

Teine, kes oma sõnavõttudega tuleb ja rabab jalust on imeline Jaanika, Sloveenia mägede vahelt. Ta kirjutab oma mõtteid nii osavalt, nii kaunilt, nii puhtalt ja iga kord, kui ta oma virtuaalse suu avab, võiks ma pikali kukkuda, sest tema kõrval olen ma justkui väikelaps, kes laliseb oma pudikeelt. 😀

Teisest küljest ei ole minus sellist… ma ei oskagi siia mingeid omadussõnu tuua ja ütlen Mallukat, kes tuleks, lajataks, paneks ära ja kõik. Mina olengi mina. Keegi teine on keegi teine. Me kõik oleme sõnas, pildis ja oma kirjutistes erinevad. Üks saab rohkem klikke kui teine, kas see teeb selle teise vähem väärtuslikumaks?

Njh, klikkide mõttes küll. Mida rohkem klikke, seda kvaliteetsem ja väärtuslikum su blogi on. Kui sulle on oluline ka turundajatele silma jäämine. Kunagi lugesid mulle klikid väga palju. Iga klikk oli olulise tähtsusega. Täna enam mitte.

Siit blogist ei saagi keegi endale keskharidust või õpetussõnu, kuidas oleks kõige targem elada. Siit blogist saad sa miskit endale näiteks hommikukohvi kõrvale või lihtsalt ajaviiteks. See blogi olen mina. Kes ütleb, et olen loll, kes peab mind enda motivatsiooniallikaks, kes näeb minus midagi muud. Te näete õigesti. Iga inimene näebki seda, mida ta näha tahab.

Minu meelest võiks blogijad rohkem kokku hoida. Eelmine aasta arutleti ja kritiseeriti selle üle, kuidas ilublogijad boikoteerivad Blogiauhindade üritust, kuid sellel aastal need samad arutlejad käituvad samamoodi. Milleks moodustada gruppe ja lüüa lahku üksteisest? Arusaadav, üritus ei ole kellegi jaoks kohustuslik. Sa kas osaled või ei ja muidugi on sul sellest igati õigus ka arvamust avaldada. Mina lihtsalt ei taipa, miks on vaja seda igal võimalikul hetkel rõhutada. Nagu tõusev trend. Meie oleme paremad ja ei osale. Aga kes on nemad, kes osalevad? Teate, päris nõme oli lugeda, kui staarblogija mulle eelmise aasta lõpu poole (oli vist?!) kirjutas, et noh, nüüd on mul võimalus ilmselt võita, sest tema ei kavatse osaleda ja Costany läheb muu kategooria alla. Tol hetkel ma mõtlesin küll, et what the f***, kas mu blogi on siis tõesti nii väärtusetu, et ainuke võimalus on mul võita siis, kui esiteisik ei osale? Nojah, tänks, kolleeg! (ei Mallu pole mingi tropp, kes mind chätis mõnitamas käib, ta ilmselt ei mõelnud sellega midagi halba, räägin sellest, mis mulje mulle jäi)

Ja siis ma mõtlesin endamisi, et tuleval aastal ma ei osale. Kohe kindlasti mitte. See tegi tuju nii mõrudaks ja meele kurvaks.

Nagu ennist mainisin, meie blogimaastikul on vanemad, suuremad, targemad ja paremad. Pole mõtet isegi vastupidist väita. Samuti on meie blogimaastikul neid algajaid ja läbipaistvaid blogijaid, kes tahavad, et neid märgatakse. Ja väga paljud, ma pakun, just sellepärast Blogiauhindadel ka osalevad. Et nähtavaks saada. Kas meil on sellist üritust vaja, et nähtavaks saada? Minu meelest võiks meie vanemad, suuremad, targemad ja paremad blogijd aidata neid, kes tahavad meie maastikule ronida ja siin laineid lüüa. Mis te arvate? Võiks teha koolitusi, kursusi, istumisi, anda nõu ja aidata vajadusel jõuga. Läbi ja otse tähtede poole pressivad ikka ja alati ainult need, kes sellega päriselt tegeleda tahavad.

Jaa, ilmselgelt on nendel suurematel blogijatel seda vaba aega väga vähe, et midagi sellist algajatele korraldada ja võib-olla paljud neist ei viitsigi, aga mina tulin lihtsalt ühe ideega välja, sest rohkem on algajate mutta trampimist ja motivatsiooni alla tõmbamist, kui tagant utsitamist ja positiivse tõuke andmist. Mitte muidugi kõigi suurte ja paremate poolt. Mõned neid kostitavad ikka hea sõna ja nõuga. Isegi mind. Ja see lihtsalt hea sõna kellegi suurema tegija poolt annab tegelikult väga palju juurde. 🙂

Lõpuks jõuan siia, kus ma ütlen, et kõik blogid on väärtuslikud ja kvaliteetsed. Üks parem kui teine. Ühes rohkem vigu kui teises, aga siin peakski blogijad kokku hoidma ja üksteisele väärt nõu ning nippe jagama, kuidas ennast veel paremaks kirjutada.

5 kommentaari

  • Kirsika

    Minuarust on igal blogil oma nägu. Mulle meeldib just lugeda “igapäevaelust”.
    Ma tean su blogi ammu, aga huviga lugema olen hakanud viimase aasta jooksul. Sa oled kõvasti arenenud! 👏 Tubli.
    Ootan lausa uut postitust ja mõtlen, miks sa ei kirjuta, kui eemal oled. 😀 (blogi hull nh)
    Armastan lugeda just blogisid (ei raamatuid).
    Vahest mõtlen, et hirmus inimene ma ikka, tahan teiste eluga kursis olla vmt. 😀 aga no parem ikka lugeda igapäevategemistest , või kui hästi üks või teine hari tõmbab või tolmuimeja imeb. 😊
    Läbi reklaampostituste olen saanud ka mõned ideed, aga tõesti ainult mõned, sest enamus asju ongi ainult blogijatele ja rikastele (nagu näiteks Gugguu riided).
    Tuult tiibadesse ja jää iseendaks!

  • Masha

    “Minu meelest võiks meie vanemad, suuremad, targemad ja paremad blogijd aidata neid, kes tahavad meie maastikule ronida ja siin laineid lüüa.”

    millega aidata? kui inimesel ei ole kirjutamisesoont, siis seda ju õpetada ei saa vaatamata suurele soovile blogi pidada- see ongi see x faktor, mis eristab terad sõkaldest
    kui os soov õppida, kuidas tasuta nänni rohkem saada, siis seda saaksid nad õpetada 🙂

    • Jane Almers

      Ma pigem mõtlesin seda, et mitte rõhuda alatihti vigadele, ala “sul nii palju kirjavigu, su tekst on igav ja üksluine jne” vaid anda nõu, kus ja kuidas oma kirjaoskust parandada, kuidas teksti elavamalt ja mitte nii igavalt kirjutada. Kõik me alustame madalalt. Kui ma võtaksin välja need postitused, mida kirjutasin ca 5 aastat tagasi, siis noh, ütleks kohe, et sellel naisel küll kirjutamissoont ei ole, aga mis nüüd on? Ma ei ütle, et olen mingi sulesepp, aga kindlasti palju parem blogija kui 5 aastat tagasi. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga