***

ultraheliuuring beebi südamele

11. mai 2017

Sõitsime eile bussiga Tallinnasse. Eelmisel reedel oli looteanatoomia ja peaaegu kõik sai beebil üle kontrollitud peale südame. Oli teine nii kehvas asendis ja no ei lasknud ennast üldse uurida. Arst arvas, et ilmselt on südamega ikka kõik korras, aga et kindel olla, siis pandi uus aeg kirja, sest just südamerikked pidid olema enamlevinud väärarengud lastel.

Sisimas tundsin ikka, et kindlasti ongi kõik korras, aga mida enam see päev lähemale jõudis, seda rohkem hakkasin tegelikult muretsema. Ma tahan kindlat ja selget vastust, et kõik on suurepärases korras. See, kui öeldakse, et “ma arvan, et kõik on korras”, pole tegelikult üldse usaldusväärne ja kindlustunnet andev.

Eile oligi uus ultraheli aeg. Kell 18. Istusin juba ukse taga, kui närv mustaks läks. Jooksin vetsu (jep, mul selline kiiks :D) ja kogusin end natuke. Lapsed ja mees olid ka kaasas. Mitte vetsus. 😀

Võtsin end kokku, läksin ukse taha tagasi ja kohe kutsutigi mind sisse. Hendrik, Raimond ja mees jäid ukse taha, sest Raimond oli nii energiline ja poleks seal kabinetis seda aega vastu pidanud.

Heitsin pikali, arst klõbistas midagi arvuti taga ja siis alustasime uuringuga. Ta vaatas kohati seda ekraani nii tõsise pilguga, et no.. korraks ma mõtlesingi, et raudselt on midagi korrast ära. Siis ta aga teatas, et süda on väga ilus ja korras ja suurepärane. Huhh! Milline kivi mu südamelt langes!

Seejärel küsis, kas ma pildi ka sain eelmisel korral. Vastasin eitavalt. Beebi ei lasknud teha pilti, varjas näo ära. Sellel korral oli ta ka suht peidus ja hoidis käsi ees, aga arst oli kannatlik, lasi mul kabinetis ringi käia ja oma kõhtu mudida, et ehk ta muudab asendit ja saame ka pildikese, mis samas ei olnud ju kõige tähtsam uuringu juures, kuid vahva boonus lihtsalt.

Sai kõnnitud ja muditud ning heitsin uuesti voodile pikali ning ta proovis uuesti vaadata. Beebike oligi asendit muutnud ja nüüd ma sain ise ka aru, kus ta pea ja nägu on. Nii vahva oli vaadata, kuidas ta haigutas seal pidevalt ja keelt näitas. Pildistamisehetkeks suutis ta muidugi uuesti käekesed näo ette panna. Ta on vist rohkem Hendriku moodi, sest ka talle ei meeldi üldse pildile jääda. 😀

Peale mitut proovimist me siiski saime ühe pildikese. Küll mitte täiesti ideaalse, aga siiski. Mina suudan eristada kätt, nina ja suud. Silmad olid tal kinni.

Peaasi, et temaga seal kõhukeses kõik hästi on! Homme on veel ämmaka vastuvõtt, kus ma viimati märtsis käisin. Peale homset hakkan edaspidi Paides käima. Jube tüütu on see pealinna sõitmine.

Hendriku logopeedi sain ka Paidesse. Täna käisin Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis ja hinded pandi kõik õpinguraamatusse kirja, et saaksin Paides edasi õppida. Super!

Only registered users can comment.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga