***

Väärtusetu könn

Ma hakkasin seda postitust hoopis teistmoodi ja teise pealkirjaga kirjutama. Pool postitust oli valmis ja ma mõtlesin, et what the eff…Miks ma pean oma mõtteid proovima ilustada ja näidata, et olukorda saab seletada ka ülimalt inimlikul viisil, nii, nagu kõik harjunud lugema on?

Miks ma ei või rääkida asjadest lihtsalt nii nagu nad on? Ma olen üritanud iga oma postituse kaalutleda läbi enda ja teiste silmade. Ma olen üritanud panna asjad kirja nii, et keegi ei peaks end halvasti tundma. Ja see jääbki nii.. Minu eesmärk ei ole kunagi olnud kedagi solvata või panna tundma kehvasti. Ilmselt sellest hoolimata olen seda teinud. Kahjuks.

Just nii ma ennast tunnengi, nagu pealkirjast lugeda võite. Mul on viimased päevad selline tunne, kus ma ei saa millegagi hakkama, ma olen paks ja kole, ma ütlen kõike valesti, teen kõike valesti, kõik vihkavad mind ja näitavad näpuga, iga liigutus minu poolt on vale, eesmärgid muutuvad aina kättesaamatumaks, motivatsioonipuudus… ja üldse olen nõme kuju.

Mu üks ajupool saab aru, et see on bullshit, aga teine vaidleb justkui vastu ja sisendab mulle kõike seda.

Ma tean, et arvestades viimase aja sündmusi, on see kass jumala normaalne reaktsioon, sest noh, hetkel olen ma punktis, kus tunnen, et mitte kedagi ei saa usaldada, kellegagi ei saa rääkida ja ma pean seda kõike endas hoidma.

Aga samuti olen ma punktis, kus lihtsalt ei viiiitsi enam maseda. Ma olen end jälle tuppa lukustanud, ega viitsi kuskil käia. Kõndimisest rääkimata. Ma lihtsalt ei tahagi õue minna. Mul on rämedalt kopp ees sellest negatiivsest tundest. Isegi mees ütles, et olen õelaks muutunud… ja nii paraku juhtub, kui ennast ülejäänud maailmast ära lõigata.

Mul on mingi hate everything and everyone periood hetkel ja ma ei tea, kuidas seda puuki endalt eemaldada. Hall pilv mu kohal, mis ei taha kuidagi ära minna. Äkki peaks minema neid… tšakraid avama?

Ma tunnen, et olen blogimisega end ka kuhugi raamidesse surunud, st proovinud oma kirjutistega olla hästi ettevaatlik, kaalutletud ja üldse mitte mina. Ma ei suuda enam! Ma ei mõtlegi, et roppusi peaks kahte lehte lendama ja selline ongi üks päris, aus, läbipaistev ja populaarne blogi, aga ma ei ole saanud siin jääda päris iseendaks… Mõtlesin proovida uut tehnikat – kirjutades kujutada ette, et mitte keegi ei loe seda, mis siin on ja lasta end lihtsalt vabaks, sest ütlen ma midagi rumalat, valet, arusaamatut…. see olen mina ja miks peaksin ennast iga hinna eest muutma?

Ma ei tea, mis sellised tunded ja mõtted minus tingivad. Mu elus on kõik paigas. Mul on lahedad lapsed, elukaaslane, mul on suur hobi – blogimine ja imearmsad lugejad, mul on nagu kõik olemas.. ja ei oska millestki puudust tunda, ometi käivad sellised nõmedad mõtted mind vahel külastamas. 🙁

11 thoughts on “Väärtusetu könn

  1. Ma olen juba ammu tähele pannud et su postitused on täiesti igavad, mittemidagi ütlevad ja kõik kuidagi ûhe puuga löödud… ûldse ei ûtle seda halvaga, aga ammu juba näha et ûritad jube ettevaatlik olla ja kõigile meeldida. Aga tundub et sellest hoolimata ei ole probleemid tulemata jäänud. Miks siis mitte olla sina ise jälle?
    Ja samuti tundub sul olevat 2 äärmust, sûgavas augus vôi kõrgel motivatsioonilainel surfamas. Proovi leida rahu endas kõigepealt, küll siis ka muu paika loksub 😉
    See tunne et oled môttetu inimene on kõigil. Absoluutselt kõigil. Isegi kõige ilusamatel ja rikkamatel inimestel on hirme ja ebakindlusi enda suhtes. Aga seda ju ei näe keegi, kes näitab oma nõrka poolt välja? See aga ei tãhenda et oleksid oma mures ûksi!

    1. Sa panid nii hästi selle sõnadesse, mida ma mõtlen. Aitäh! Ma ise olen vastupidi, viimasel ajal, tundnud, et blogimine läheb just edukamalt. Mõtted lausa voolavad siia ja teemad on huvitavad. Kahju, et olen loonud endale vale kujutluspildi. 🙁

      1. Eri teemasid puudutad küll, see on hea. Aga oled kuidagi enda stiili kaotanud, kirjutad nagu iga teinegi blogija. Aga selle pärast Sind ju ei jälgita 😉

        1. Aga mis sinu arvates see minu stiil on? Üsna huvitav oleks teiste nägemust minust endast lugeda. 🙂

          1. Ma ei oskagi öelda… lihtsalt varem kutsusid postitused kuidagi rohkem lugema… mitte et mul muidugi praegugi ûkski vahele jääks 🙂
            Hinge oled ikka pugenud!

          2. Ma enda meelest olen koguaeg samamoodi kirjutanud, vahel huvitavamalt, vahel mitte nii väga. 🙂

      2. Natuke tahaksin nõustuda eelpool kõnelejaga, et oled nagu midagi kaotanud.. Mulle tundub, et oled ettevaatlik ja just selles mõttes, et püüad olla väga üldsõnaline. Ja see üldsõnalisus ei ole “mahlakas”. Lähened teemale kuidagi ääri-veeri, umbisikuliselt ja kaugelt. Võtan näitena klatšijutu, mis tahame või mitte, on ikka põnev, aga kui võtta sealt välja nimed, asukohad, konkreetsed sõnad/teod, siis ei ole seda põnevust enam selles jutus. Mitte et su blogi nüüd klatšijutuga võrrelda tahaksin, see oli lihtsalt näide 😀
        Ja ära saa valesti aru, sa oled väga tubli ja tore pereema, teie pere toimetamisi on kift jälgida!
        Kui oskaks sõnastada, mida mõtlen… Tunnistan, et kõiki jutte pole viimasel ajal lahti võtnud, aga ehk võiksid vahel kirjutada ka, stiilis “käisime seal ja tegime seda ja seda ja see ütles seda ja see tegi hoopis seda”.
        Tegelikult tahtsin püüda sind hoopis motiveerida, aga läks vist vastupidi 🙁
        Ma ei ela sinust üldse mitte kaugel, olen mõelnud, et võiks hoopis julguse kokku võtta ja sind koos kõndima kusuda. Aga endal on nii kiire kogu aeg.. Äkki suve jooksul ikka tekib aega 😀
        Äkki oleks sellest masenduse august välja tulemiseks vaheldusrikast päeva vaja? Shoppamise päev või spa päev või miskit muud, mis sulle meeldiks ja tuju tõstaks (:

        1. Ma ise ka aru ei saa, mida te mõtlete. Selles osas nõustun, et olen ettevaatlikum ja kuidagi.. tagasihoidlikum, aga üldiselt enda meelest vähemalt kirjutan koguaeg samamoodi.
          See, käisime seal ja tegime seda… Me pole kuskil nii käinudki, millest oleks põnev kirjutada, ag õnneks suvi ees, lastel ka lasteaiast puhkus ja seiklused alles tulevad. 🙂

  2. Mul endal hetkel samasugune periood hetkel. Kooli lõpetamine hetkel tekitab stressi ja totaalne motivatsioonipuudus ning samasugune “vihkan kõike ja kõiki” tunne peal. Minu jaoks on lohutav lugeda, et keegi veel jamab sarnaste probleemidega. Aitäh, et kirjutad sellest siin avameelselt!
    Su blogi hakkasin ma tegelikult lugema ühel põhjusel, sa kirjutasid oma ärevushäiretest. Kuna mul endal on olnud ärevushäired/paanikahood juba aastaid, siis on hea lugeda ka teiste kogemusi. Eestis üldiselt suhtutakse üsna ebameeldivalt vaimse tervisega seotud probleemidesse ning seetõttu oli minu jaoks nii mõnus lugeda sinu kogemusi ärevusega.
    Kindlasti proovi end kirjutamises vabaks lasta, ehk mõjub see nagu teraapiana ja parandab ka tuju ning enesetunnet. Heitereid on niikuinii, vahet pole kuidas kirjutad, niiet kirjuta nii, et sa ise sellega rahul oleks. 🙂

    1. Mul on plaanis ärevus- ja paanikahäirest veel rohkem kirjutada, sest mulle on jäänud tunne, et inimesed, kes seda haigust põdenud ei ole, peavad seda moehaiguseks. Mul on need häired alates aastast 2012 ja tänase päevani. 🙂

  3. Tere. Ärevushäired vaevavad pea kõiki tänapäeva inimesi. Paljud lihtsalt ei tunnista seda enesele ega juleta rääkida teistele. Eearvamusi kardetakse. Aitab, kui mõtled neile, kes sind vajavad ja armastavad. Võib tunduda, et nad veel ei oska oma tänulikkust välja näidata, kuid usu see aeg tuleb.
    Nüüd kogu kokku kõik oma mõtted, mis tunduvad negatiivsed ja viska need kaanega prügikasti, pane kaas kinni ja kivi selle peale, et sealt midagi välja ei pääseks sind kiusama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga