***

Vahel piisab võõrast inimesest ja ühest heast sõnast, et olla õnnelikum

Teate, see, et me oleme üritanud oma suhet elukaaslasega päästa ja parandada, on olnud näha ka siin blogis. Ma ei ole teile kunagi valetanud, ei pea seda vajalikuks. Eelmist postitust oli minu jaoks hästi keeruline kirjutada. Kirjutada nii, et keegi ei üritaks mind hukka mõista ja samal ajal olla teiega üdini aus. Kukkus natuke kehvasti välja.

Mõnele jäi arusaamatuks, miks me saime kolmanda lapse, kui suhe oli närbunud juba aastaid. Palun vabandust, ma ise olin eile endast nii väljas ja proovisin seletada võimalikult lihtsalt, aga asi läks natuke teistmoodi. Mõni arvas, et kolmas laps sai tehtud isekusest, proovida suhet päästa. Ei, ma vannun teile käsi südamel, et nii see ei olnud. Meie suhtes on olnud halbu ja häid aegu, üsna selline tavaline suhe, kus on tõusud ja mõõnad. Kõige õnnetum olin ma vast siis, kui põdesin ärevus- ja paanikahäireid. Aheldasin end koju, lõpetasin inimestega suhtlemise. See oli minu enda süü.

Me oleme härraga väga õnnelikud olnud. Ja olime ka tol ajal, mil otsustasime kolmanda lapse saada. Lihtsalt viimase aja (2017 aasta lõpp, september-oktoober-november) sündmused on mulle meelde tuletanud, kes või kus ma olla võiks. Need sündmused on mulle näidanud, et laste isa ja mina ei klapi paarina enam. Ja sellel ajal ei ole võimalik teha olematuks asju või lapsesaamist. Mina ei kahetse midagi. Ma olen väga õnnelik oma kolme kuti üle. Ma hoolin laste isast väga väga palju ja tean, et saame väga hästi läbi, kui tahame vaid.

Seda on nii raske sõnadesse panna, sest ma ei taha jätta endast valet muljet. Me oleme olnud õnnelikud, lausa õnne tipus ja kui Kristofer eostati, ei oleks me kumbki arvanud, et kunagi lahku läheme. Vast saate aru…

Ma ei taha kellelegi halba. Ma tahan lihtsalt õnnelik olla. Ja kui ma olen sellepärast isekas, siis.. eks ma olen. Meie lapsed ei pea millestki ega kellestki puudust tundma. Anname endast kõik, et neil kõik väga hästi läheks.

Mulle on nii paljud kirjutanud peale eilset postitust ja ausalt, südamest suured tänud teile. Ma saan aru, et on ka inimesi, kes vaatavad sellisele lahkuminekule viltu, aga palun, hetkel ma olen väga väga tundlik selle teema suhtes..Ma saan aru, et arvamusi on erinevaid, aga jällegi palun, jätke mind sellest negatiivsusest välja. Kui te ei taha öelda sellisel perioodil inimesele midagi head ja toetavat, ärge tehke seda üldse. Ja ei, ma ei kerja haletsust või midagi muud.. Ma lihtsalt soovin, et mõistaksite. Kes hea sõnaga, kes vaikuses.

Iga hea sõna teie poolt tekitab minus kirjeldamatut rõõmu ja mul on siiralt hea meel, et mul on nii vahvad lugejad ja kaasaelajad. Keep going!

Tahan sellele teemale joone alla tõmmata ning mitte arutleda selle üle, kes kus elama hakkab, kuhu tööle läheb, mida lastele ütleme, kuidas keegi toetama hakkab. Ma pean lugu teist ja kirjutasin, mis juhtus ja miks, aga rohkem detailsemalt ei taha seda kellegagi jagada. Loodan, et mõistate. 🙂

Aitäh teile, et tuge pakute! ♥

8 thoughts on “Vahel piisab võõrast inimesest ja ühest heast sõnast, et olla õnnelikum

  1. Ma ütleks just , et meeletult tugev samm. Olen ka ise sellises suhtes, kus sa tegelikult juba saad, aru , et oled inimesega nii lahku kasvanud, aga ikka millegipärast proovid. Ükskord ilmselt käib ka see plõks, aga lihtsalt väsitab juba see mõtlemine, kuhu mis miks…Sellepärast saan sust ideaalselt aru. Inimesed võivad olla nö vales suhtes aastaid, sest kardavad teha haiget endale, teisele, lastele, mai tea koerale/kassile.Nii on millegipärast ja ma nii usun kui hea tunne võis olla see välja astumine. Ja need kes soiuvad, et kuidas nii ikka saab.. Ei saagi, enne kui ise sellises olukorras pole ..

    1. Täna olid nad isaga (muidu ka), aga sõbranna juurde viin suuremad ja kõige pisema võtan kaasa. 🙂

    2. Mina mõistan Sind Jane ja ka kommentaari autorit K. Olen hetkel samal teel, keeruline see vaid, sest tundub, et minuga arvamust ei jagata ja kui olen paar korda sellele vihjanud saanud vastuseks, et ju on keegi teine ja petan.

  2. ei ole kindel, kas tahad sellele küsimusele vastata, aga kui kaugele laste isa teist kolis?

  3. Kui enamus võib teie sammu imelikuks ja vääraks pidada,siis mina tahaksin teid kui meest ja naist küll kiita!Väga julge ja õige samm,kui vähemalt üks osapool tundis,et ei ole suhtes sada prossa õnnelik ja ei saa teist poolt jäägitult usaldada.Õigel ajal tegite selle otsuse,oleks tulnud hiljem tülid ja teie armsatel lastel ei ole vaja seda näha,kui nende jaoks kaks eeskuju omavahel nääklevad.Kui ni pidi minema,siis las minna..Mina olen arvamusel,et ainult lastele ja/või mehele ei saa elada.Endale on ka vaja mõelda,muidugi olenevalt olukorrast 🙂 Te olete imelised lapsevanemad kindlasti edasi!Loodan,et ei teki ainult asjata külajutte teie kohta..eestlase lemmiktoit on ikka teine eestlane..Pikk jutt,aga soovin teile mõlemale edu ja õnne edaspidiseks eluks,kas koos või ei,seda otsustate ainult teie 😉 Lastele soovin vaid seda,et teie lahkuminek neid ebameeldivalt ei mõjutaks 🙂 Edu sulle õigeid valikuid tehes,armas Jane!

  4. Inimesed ikka lähevad lahku, pole midagi teha. Kui teie suhe ei klappinud enam, oli see õige otsus, vahet pole kas või kui palju teil lapsi on. Kahju on muidugi, aga olete mõlemad nii noored ja elul on kindlasti teile pakkuda selliseid suhteid, kus tunnete end suurepäraselt!
    Tean, millest räägin. Mind jäeti just jõulude ajal maha ilma ühegi sõnata. Kolm aastat paarina on lihtsalt pühitud. Inimene kadus ära, ühine planeeritud jõuluõhtu sai veedetud üksi, kõnedele ei vastanud, mingi hetk hakkas sotsiaalmeediasse postitama pilte ja videosid teise naisega ja siiamaani ei ole ma saanud temalt mitte ühtki vastust. Nutsin päevi, aga sain aru, et ma pole midagi valesti teinud, olen olnud vaid liiga hea inimene ja üritanud veel midagi päästa, kui minuga käitutakse nagu viimase nartsuga. Siiani üritan mõista, miks käitub keegi teise inimesega nii julmalt.
    Teie lahkuminek oli vähemalt väärikas ja aus teie mõlemi suhtes.

  5. Ma olen alati imetlenud neid inimesi, kes suudavad minna lahku nii, et jäävad edasi normaalselt suhtlema ja lapsi kasvatama koos.Olen ise juba pensionär ja üles kasvatanud viis last. ÜKSI! Ütlen ausalt,et ega see kerge pole olnud.Aga hakkama kuidagi sain. See, et lahku läksite ei ole veel “maailma lõpp”! Küll tuleb ka õnn teie õuele! Jõudu ja jaksu ja kannatust!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga