Vahelduseks beebijuttu

Ma mäletan, kuidas ma oma rasedusest söögi alla ja söögi peale kirjutasin. Ma tundsin, et see oli justkui minu oma. Minu keha. Ja oma kehast võin kirjutada ma nii palju, kui süda lubab. Te teate, et ma pole kunagi olnud väga järjepidev mingeid beebijutte kirjutama. Jah, Raimondi sünnist andsin ma blogis teada ja ka Kristoferi omast, aga mingeid igakuised ilunumbreid ei viitsi ma eales siin jagada.

Aegajalt loomulikult tulen siia ja kirjutan, kuidas mu kuttidel läheb, aga detailselt nende elu ja arenguid ei hakka ma ilmselt iialgi jagama. See ei ole minu. See on nende privaatsus, nende oma ja kuna nad ei ole hetkel võimelised mulle ütlema, kas nad soovivad kunagi tulevikus seda kõike internetist enda kohta leida, ei saa ma nende eest neid valikuid ära teha. Ainus, mis ma teha saan, on olla vait ja mitte tuua nende elu kõigile vaatamiseks ning lugemiseks.

Aga kuidas Kristoferil läheb? Rasedusele kaasa elajaid oli niiiii palju ja ka neid on väga palju, kes on ikka aegajalt küsinud, kuidas Kristofer kasvab, kuidas tal läheb, mida ta oskab. Teate, ma puhtalt sellepärast juba ei kajasta oma laste arenguid siin, sest minu meelest on enamus emad (ja osad isad ka) teinud lapsevanemaks olemisest justkui võistluse. Kelle lapsel tulid esimesena hambad, kes hakkas esimesena roomama, kes on tublim ja parem. Ma ei taha ega viitsi lugeda kommentaare, kus kellegi vanemad hooplevad ja teineteise lapsi võrdlevad. Minu meelest on see kole.

Iga laps on erinev, areng on erinev, lapsevanemad on erinevad. Muidugi on iga lapsevanema jaoks just tema laps kõige armsam ja tublim, selles ma ei kahtlegi. Minuga on ju sama.

Kristofer kasvab muidugi mühinal. Detsembri lõpus kaalus ta 7,6kg, olles ise kolmekuune. Siit ja sealt saan ikka kommentaare, millise mehemürakaga on tegu, aga minu arvates pole siin midagi erakordset, juba sünnikaal oli ju päris korralik – 4,3kg.

Öösiti saan mina korralikult magada, kuigi viimasel ajal on hakanud ta vähemalt korra öösel süüa nõudma. Muidu läheb kõik väga hästi. Haarab erinevaid mänguasju, keerab ennast selili olles külje peale ja sealt edasi üritab juba kõhuli saada, aga see käib tal hetkel väga vaevaliselt. Pistab kõike suhu, mida näppu saab. Selline aktiivne ent rahulik poiss on. Meie naerukajakas, nagu me siin teda nimetame viimasel ajal, sest ta on hakanud meiega omamoodi suhtlema – kiljub, hääääästi pikalt. 😀

Hendrik ja Raimond on Kristoferi väga omaks võtnud. Kes hoiab lutipudelit, kes pühib ila ära, kes vahetab mähet. Tulevad ja lähevad kõigega kaasa, kui asi puudutab Kristoferi. Maailma parimad abilised üldse.

Ja minult küsitakse ikka, kuidas ma kolme lapsega veel hullaris pole lõpetanud, millele saan ikka ja jälle vastata, et vähemalt minu arust oli mul ühe lapsega keerulisem kui kolmega. Egas nad kõik korraga ju ei tulnud. Igaühega oli aega harjuda. Iga lapsega õppisin midagi uut, huvitavat ja õpetlikku juurde.

Täna ma oskan ennast kolme väga nõudva lapse vahel jagada, oma aega paremini planeerida, end vaos hoida, oma närve säästa, rahu säilitada, palju rohkem armastada ja läbirääkimisi pidada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga