vahepealsest ajast

Mul on tegelikult üsna piinlik tulla siia ainult siis, kui mõni hiina pakike on taas saabunud. Piinlik, sest ainult see mind siia toobki viimasel ajal. Taaskord üks kohustus, mida ma pean tegema. Kui seda ei oleks, kes teab, kas mind siin üldse eksisteeriks, aga ma tahan südamest seda olukorda muuta. 
Ma olen tänaseks pea kuu aega tööl käinud. Algus oli minu jaoks raskus. Mitte, et ma ei suudaks tööd teha või et see käib mul üle jõu. Ei, seda kindlasti mitte. Ma tundsin end väga väsinuna esimesed paar päeva. Ja üldse terve see kuu, mis on seljataha peaaegu jäänud. Need päevad olidki sellised, kus hommikul vara oli vaja tõusta, seejärel lapsed lasteaeda viia, ise läksin tööle, tööpäev sai õhtuks läbi ja mina läksin koju. Olin lausa nii väsinud, et viskasingi kohe pikali ja lebotasin. Kõige rohkem väsitas see, et ma pidin hommikul vara tõusma. Natuke ebaloogiline, eksole, sest lapsi eelnevalt lasteaeda viies ärkasin ma koguaeg hommikuti vara. Aga.. siin on üks väike aga- ma tulin koju tagasi ja sain end välja puhata korralikult. Nüüd aga seda võimalust ei ole.

Ma olen tegelikult kõik olulise unarusse jätnud. Nii blogimise, kui ka kooli. Pole kooliga paar nädalat tegelenud, sest ma tunnen, et mu pea ei suuda midagi võtta. Vastata on vaja palju ja ma hakkangi lähipäevil kooliasjadega tegelema. Esmaspäeval pean tööle minema ning siis tuleb uuesti kolm vabat päeva. Tuleb end taas kokku võtta ja end uuesti leida.
Mul on nii kahju, et ma olen siit kaua eemal olnud, pole midagi asjalikku suutnud siin korda saata, aga ma ei oska seda olukorda kirjeldada.. Kuidagi.. vaim on pealt ära läinud. Kui ma tundsin end kunagi väga enesekindlalt ja mugavalt kirjutades ükskõik millest, siis nüüd.. pea on nagu tühi ja mõtteid kirjutamiseks on null. Noh, eks see ole see periood, millest ma siin natuke aega tagasi kirjutasin. Ma ei tea, mis perioodiga tegu on ja millal see võiks üle minna. 

Mul on teile paljust kirjutada, sest mu elus on palju juhtunud. Ma tahaks teile kirjutada oma tööst, oma elust ja sellest, kuidas me uue kodu leidsime ning vahepeal ära kolisime. Ma tahaks teile kirjutada sellest, kuidas ma olen kaalu kaotanud ja üldiselt kõigest, mis vahepeal toimunud on.
Ma vabandan, et olen kadunud nagu vits vette, ilma et ma midagi teile oleks öelnud. Mul on kahju, et mitmed inimesed, kes minu blogi varasemalt tihti lugesid, on sellest loobunud. Ma tean ja näen, mul on silmad alati lahti. Ma märkan isegi väga väikseid asju, mis mõne inimese jaoks võivad täiesti tähtsusetud olla. Ma loodan, et ma saan tõestada end teile. Ma loodan, et ma suudan tõestada, et ma olen endiselt olemas ja minu blogi on väga armas koht mu jaoks endiselt. 

Seniks aga lahedat uut aastat kõigile. Ma südamest loodan, et teil tuleb vinge ja meeldejääv aasta!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga