***

Vatitupsud ehk mehed, kes verd nähes eluaegse trauma saavad

Kui naised tõmbavad tihti sotsiaalmeedias draamat üles, siis no, mehed võivad tekitada juba paari sõnaga sellise kaose, et hoia peast kinni või lihtsalt naera.

No igatahes, ma sattusin jälle ühe lollaka artikli peale. Ühest küljest kahtlen, et see üldse tõele vastab ja teisest küljest, ega ei imesta, kui vastabki.

Aga linki ma siia ei pane, panen vaid pildikese ühe mehe arvamusest selle kohta, miks mehed peavad naisele toeks olema sünnitamise juures:

Kõige pealt peaks vist tänama oma kunagist klassiõde, kes meid Geiduga kokku viis, sest Geit pole mitte kunagi hädaldanud selle üle, et ta peab minuga sünnitamisele kaasa tulema, mulle toeks olema või misiganes.

Kui ma teda kohtasin, siis mulle jäi küll mulje, et selle ilueediga pole mul küll pikemas perspektiivis midagi peale hakata. Kandis geelisoenguid, käis vist 637 korda päevas pesemas, hea, et ei mukkinud veel ennast. No ja ma mõtlesin, et ok, sellise inimesega ma vist lapsi küll ei saa kunagi, veel vähem istuks ja oleks ta mu kõrval, kui pean kedagi endast välja pressima.

Ja täna on meil neli last…

Ta on olnud iga lapsega mulle toeks ja ma ei ole pidanud isegi teda sundima selleks.

Okei, viimase keisrilõike juures teda polnud. Keegi pidi Kristoferiga ka olema. Ja ega mul ei oleks teda seal vaja ka olnud. Nii paha oli lihtsalt olla.

Aga kõik teised… sündisid kõik issi silme all.

Tulles tagasi selle kena arvamusloo juurde, siis ma tahaks kohe sellelt meesinimeselt küsida või tegelt kõigilt sellistelt, et kui last teete, kas siis sobib sinna hargivahele ronida? Last teete ju ikka kahekesi? Miks teda siis kahekesi ei võiks vastu ka võtta? Keegi ju ei käse hargivahele vaadata? Meil küll ükski arst pole Geitu selleks sundinud. 😀

Nagu tõesti, kas keegi tahab selliste vatitupsudega lapsi üldse saada ka? Kasvatad last ja pead veel meest ka poputama, kes igast rõvedamast vaatepildist eluaegse trauma võib saada? Ma vist ei viitsiks….

Ma saan aru, et mõned mehed ei taha sünnituse juures viibida. Ja mõni naine ei tahagi, et ta mees sünnituse juures on. Aga selline hoiak, et hiljem ei taha teha sellise naisega mingit tegemist? Tõesti? Sulle lapsi sünnitav naine on rõve vaatepilt? Sinu jaoks pole su laste ema hiljem enam erutav, ilus, ligitõmbav? Ma loodan, et ükski naine ei komista su otsa. Tegelt ka.

Tegelt ma saan aru, et ongi inimesi, kes ei kannata sellise tegevuse kõrval olla ja see on okei. Aga justnimelt see tekst, see oli kuidagi nii lugupidamatult üles ehitatud naiste suunas, et õhhhhhh 🤬

Lapse sünd ei pruugi olla tõesti kõige meeldivam vaatepilt, aga naised vajavad tuge. Enamasti. Mehed ootavad naistelt nii palju. Naised on võimsad ja nende keha on lihtsalt imeeeliiinneee – nad jäävad rasedaks, nende sees kasvab laps, nad toidavad oma last, naised on juba vaimselt vääga tugevad inimesed. Mu meelest kohati palju tugevamad kui mehed.

Aga eks lõppude lõpuks ole see tõesti iga paari enda asi, kes ja kuidas toetab. Kui mu mees tuleks minu juurde sellise jutuga, nagu ülevalpool pildikesel kirjas, ma ilmselt aitaks tal ise asju kokku pakkida, paneks jalanõud jalga ja jope selga ning saadaks ukseni. 😅

Võtke siis ikka huumoriga, eks! ✌️

Foto: Aspera Photography

12 thoughts on “Vatitupsud ehk mehed, kes verd nähes eluaegse trauma saavad”

  1. Omgg jaaa, ma nägin ka seda artiklit täna… Mõtlesin mis krdi mees see selline on, s*takott 😀

    1. Haaa, see oli ka mu esimene mõte, aga proovisin seda kuidagi viisakamalt sõnastada 😅
      Tegelt ma saan aru, et ongi inimesi, kes ei kannata sellise tegevuse kõrval olla ja see on okei. Aga justnimelt see tekst, see oli kuidagi nii lugupidamatult üles ehitatud naiste suunas, et õhhhhhh 🤬

      1. Minu elukaaslasel polnud valikut, kui vahtida ja laps ise kinni püüda. Mina pigem tundsin ennast ebamugavalt uuesti seksides, aga tema mitte. Võimalik ka, et sünni vastuvõtt oli tema jaoks trauma ja inimesed vahel blokeerivad mälust traumad ja ta ei mäleta enam seda vaatepilti. 😁

      2. Olen kahe lapse ema ja ütlen otse: sünnitamine on f*in RÕVE 😀 sorri, aga on. Kogu see veri ja möll ja mõni saab rebestustega õnnistatud….pliss mingid köögiriistadele sarnanevad asjad, mis sulle sisse topitakse. Tean, tean…esimese lapse sain üksi. See kogemus oli minu jaoks ka aasta pärast traumeeriv. Üksi kogu jant esimest korda noorena läbi teha, üksi palatis, oli öö, valus ja oskamatus. Aeg liikus kaosena, kiirelt, aeglaselt, kiirelt. Lõpuks said aru, et laps ei tule aja peale, milleks üldse vaadata…sellele järgnes sisemine paanika…üksinduses. Teise lapse sain teise mehega, tuli kaasa ja sünnitus kulges läbi lollide naljade, toetuste…ka rõveduste ja kohutava valuga 😀 aga keegi oli kõrval ja toetas, seltsiline kui arste polnud. Mälus on juba esimesest sünnitusest pilt, kus olen pimedas ruumis üksi ja paanikas, teises oli valgus, soojus ja headus. Tahaksin, et mehed saaksid aru kui palju toetust see juurde annab naisele, me teame ise ka, et kogu ruum on verd ja möllu täis…aga, kamoon, palun pigistage või silmaf kinni, aga käsi andke ikka oma naisele.

  2. Mul mees on sünnituse kõrval olnud ja öelnud et sinna kahe jalavahhele pole vaja passida kui laps sünnib 😁 seda soovitust ta ütleb enda sõpradele ka alati kes peagi hakkavad igaks saama.. Ja siiani ei tunne mu mees minu vastu mingit rõvedust. Sest ta teadis et see on asi mida tema ei vaata ja ta on õnnelik et seda ei teinud 😁ja ütleb ka et mehed kes sünnitusele ei lähe kaasa on pussyd kuna see on siiski niivõrd eriline kogemus et seda ei anna mitte millekiga võrrelda kui su enda laps sünnib.

  3. Nii palju kui ma olen oma tutvusringkonnas sellisel teemal rääkinud, siis kumab väga tugevalt üle, et meeste, kes ikkagi lapsesaamisele mõtlevad ja oma naises täiesti kindlad on, nende jaoks pole see probleem. Need, kes ei ole veel pereeluks valmis, ega suuda pähe võtta, et tema oma laps, tema oma naine jne, need ei saagi aru.

    Nt mul üks sõber rääkis, et ta jätaks oma naise maha, kui naine peale sünnitust kohe trenni ei läheks vihtuma, et kilodest lahti saada. Ma olin nagu, cmon… 😀 Olgu öeldud, et ta on noor, pole kindlat suhet ja üleüldse pole veel pereloomisest huvitatud. 😀

    Ma usun, vno, tahan uskuda, et reaalses olukorras mõtleb ta ikka teisiti. 😀

    1. No minu mees on öelnud, et oli jube, aga ega ta mingit traumat ei saanud. Samas on kuidagi loomulik olnud, et ta tuli, tuleks ka järgmistega. Oleme ausad, ongi jube! Aga naise jaoks on ju samuti jube, või noh, kordades jubedam. See väike “piin” mehele ei ole ju midagi selle kõrval, et saab naisele toeks olla 🙂 Pealegi minu laps viidi minema. Ma ei teagi, kas siis oleks mulle infot edastatud, aga nüüd kuna mees oli kaasas, sai ta minna lapsega koos elustamisele kaasa ning mulle infot edastada. Õnneks oli lapsega kõik siiski lõpuks ok, hakkas hingama jne, siis mees tuligi juba mõned minutid hiljem mulle ütlema, et laps hakkas nutma ja läks roosaks. Muidu ehk oleksin seal kauem seda infot oodanud (ja oleme ausad, sellisel juhul on iga oodatud lisaminut väga jube). Seega oli mehest kasu ka.

    2. Esimese lapsega oli algul minupoolne “nõue”, et püsib pea juures. Poole peal oli juba suva- kui tahab, vaadaku. Kolmanda lapse sai olude sunnil täiesti ise vastu võtta, pole traumat saanud. Sünnitusel on mehel pigem raske naise valu näha ja oodata beebi sündimist.

  4. See arvamus on on jah nii… khm.. ei oskagi ôigesti sõnastada 😅.
    Minu mees näiteks ei talu verd üldse, ma ei pane seda talle pahaks ka. Ta proovis esimese sünnituse juures maksimaalse aja olla, seni kuni enesetunne lasi ning kui läks tema jaoks hulluks lasin ära minna. Leppisime selle nüansi ennem kokku ja mul oli ka väga palju abi sellest, kui ta oli avanemisperioodi minuga. Kui ollakse üksteisega avameelsed, môistame kummagi vajaduste olulisust, mina ei môtle et tema sellepärast lumehelbeke on ning tema môistab samuti, et sünnitus pole mingi puhkamise aeg kôhuvaluga 🙂

    1. Ma mõtlesingi tegelt ju konkreetselt neid mehi, kellel selline arvamus on naistest – et nad pole ligitõmbavad enam jne. Ma saan täiesti aru, et on inimesi, kes ei kannata ja see on okei 😉

  5. Teate kallid naised. Mina olin mõlema oma maimukese sünni juures ja aitasin nii naist hoida, kui ka panin ise vahepeal käe sinna sisse, et silitada tulevase kodaniku pead.

    Ausalt öeldes, teie ei näe seda, mis sealt tegelikult kõik välja tuleb. See hetk, kui laps on juba teie rinnal, siis alles algab tõeline mäng……

Vasta Larry-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga