***

Veri minu voodis

Kuidas ma nüüd seda postitust alustan… Ma reaalselt ärkasin täna hommikul üles selle peale, et mu tekk oli must. See mustuse hääl… teate ju küll. Südames nagu tunnetad, et midagi olulist on mustaks tehtud ja… no okei, tekk oli must.

Pidasime eile Kristoferi sünnipäeva ja ma olin esimene, kes ära kustus. Geit, Adeele ja Krissu panid veel ülakorrusel pidu edasi. Suuremad poisid jäid alla, pidavat magama minema.

Kuidagi rahus südamega läksin magama… pidu läks ju korda ja päev ka, kuigi ma olin reedest niiii väsinud, et loivasin terve päev lihtsalt ringi ja otsisin oma kohta. 😀

Ärkasin nüüd ja vaatan, et Geit magab jalguotsis, Adeele ja Krissu minu kõrval. Okei, oli vist räme aftekas neil. Seejärel vaatan, et Krissul teki juures mingid punakad laigud. Ninaaugud ka. Ajasin end järsku istuli, väike kraks läbi selja ja olingi tema ligidal. Vaatan ja uurin…. VERI! Fakk! Mida ma teen? Mida ma teen? Tal ju puus jälle hakkas valutama ja kohe aju genereeris, et sellega seotud raudselt. Okei, peab üles tõusma ja kogu majarahva väikse kärbsepeksuga üles ajama, et EMOsse sõita.

Panin end riide, läksin Krissu juurde veel korraks ja vaatasin Adeelet ka ja… tal samasugused plekid ninas ja suu ümber ja tekil ja… kurat, kõigil olid mollid “verised”. Vaatan siis riiulile – kommipaberid, šokolaadikommid…. Kuradi Geit!

Kui palju ma ka ei räägiks, et lastele, eriti neile, kes lägastavad igalepoole, ei anna voodis, eriti minu voodis, minu voodipesu vahel, eriti puhta voodipesu vahel šokolaadi! Ei anna! Aga ta ikka annab! Miks ei tohi anda? Sest mu masin on nii laisk ja ei viitsi koguaeg pesu pesta (loe: ma olen nii laisk, et ei viitsi pesu masinasse panna).

Sellepärast nad siis eile nii kannatlikult ootasid mu magamaminekut…

Okei, paanikajaanika läks üle ja mõtlesin, et no jumalale tänu, et ma juba EMOs ei olnud. Kujutate ette seda vestlust:

Mina: “Tere! Mu lapsel jookseb ninast verd!”

Arst: “Meil on probleemile lahendus!”

Mina: “Nii?”

Arst: “Äkki pesete vahelduseks oma last?”

Leave a Reply