***

Viimastest päevadest

Viimased päevad on väga kiirelt möödunud. Mitte selles mõttes, et oleks hullult kiire olnud või palju tegemisi, aga lihtsalt kiirelt.

Ma tahtsin kirjutada natuke rohkem viimasest fotosessioonist. Viimast postitust kirjutasin täielikult emotsioonide pealt ning väikeses šokiseisundis.

Too päev algas väga varakult. Ma olin magamata. Jäin meiki hiljaks. Kleit oli kitsas, aga üritasime seda kuidagi ikka kohendada. Millegipärast arvasin, et punane on minu värv ja kleidivalik oli täiesti minu valik.

Metsas pildistamise ajal oli meil samuti pinge peal. Fotograafil oli säärane sessioon esimene, aeg tagus jalaga tagumikku ning räigelt külm oli. Selle viimasega olin ma küll arvestanud, aga ei arvanud, et see nii ekstreemne katsumus on. Ehk teisisõnu ja piltlikult öeldes, jooksime me oma kompsudega fotograafi juurest 800m kaugusele metsa, aega oli vähe, tegime kiiruga pildid ära ja kõik.

Aja taha jäi kõik sellepärast kinni kuna ma ei arvestanud, et jumestusele nii palju aega kulub (üle 2h).

Ma arvan, et fotograaf nõustub minuga, kui ütlen, et mõnel pildil oli tõesti nurk kehv ning lisada sellele juurde 80kg punasesse kilesse pakitud sardell, siis paraku ei saagi sealt midagi head tulla. Jah, kõlab üsna räigelt, aga just nii enesekriitiline ma olengi enda suhtes.

Thank god, et see sessioon tehtud sai, sest ma taipasin, mida olen endaga teinud.

Mõned päevad hiljem lõid lained pea peal kokku ja ma lihtsalt murdusin ehk teisisõnu kukkusin töinama. Ja kuigi härra üritas mind lohutada, siis ei lasknud ma seda teha. Teadsin, et minusse on kogunenud nende päevadega nii palju jama ja see murdepunkt oligi käes. Lasin kõik endast välja ning mul hakkas palju palju kergem. Võtsin end kokku ja täna tunnen ma ennast palju energilisemalt. Motivatsiooni on kuhjaga!

Ma käin iga päev kõndimas, valmistan ise toitu erinevatest asjadest.. Ja tahan iga päev teha midagi, mis aitaks mul jõuda parema minani. Ei ole ma seadnud mingeid eesmärke ja kohe kindlasti ei muretse koju kaalu – see on saatanast. 😀

Hästi paljud on kommenteerinud ja kirjutanud, et ma ju näen jumala peenike välja. Paraku on juba nii, et ise peegli ees oskadki end paremini sättida, voldid peitu panna ja näidata ennast peenemana, kui tegelikult oled. 🙂

Ma endiselt tunnen end pisut katkisena, sest need pildid avasid mu silmad. Mind tabas kohutav reaalsus – ma olengi paks! Ja mul on siiralt hea meel, et see reaalsus tabas mind praegu, 80kg juures, mitte siis, kui oleksin kaalunud juba 120kg.

Aga käies iga päev kõndimas, puhastab see minu meeli ning ma saan kõik oma probleemid ja muremõtted jätta metsa vahele ning ausalt, see on maailma parim tunne, kui saabud pikalt jalutustiirult ning pakatad energiast ja positiivsetest mõtetest.

4 thoughts on “Viimastest päevadest”

  1. Jah, minu šokk saabus 173cm pikkuse juures kahjuks alles siis kui kaalusin juba 109kg. Enne seda mõtlesin, et 100kilosed inimesed on ikka need, keda juba tõstukitega kodust välja aidatakse 😀 Aga see šokk on vajalik, sealt võtsin ennast kätte ja kahe aastaga vabanesin 30kilost. Siis jäin rasedaks, nüüd käsil teine rasedus ja pärast seda on veel tükk tööd keha ja kaaluga ees. Aga neid koledaid pilte, mis aitasid mul seda šokki saada, hoian siiamaani alles, et enam mitte kunagi lasta asjal nii hulluks minna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga