Esimene rühmatrenn – jumping

8. veebr. 2018 /

Täitsa pekkis! Ma käisin rühmatrennis! Esimest korda! Ma olen nagu jumala sillas ja omadega nii läbi! Ilmselt ei ole ma elu jooksul nii palju higistanud, kui nende tunni ja viieteistkümne minuti jooksul, aga hetkel on nii võimas tunne, et mida kõike ma selle tundega ära ei teeks (loe: pakatan energiast) 😀

Kuigi ma olen koguaeg mõelnud, et tahan sinna trenni minna, siis alati olen ka seda edasi lükanud või leidnud põhjuse mitte minemiseks. Nõrgad leiavad alati vabandusi, miks mitte teha, kui samas tugevad leiavad võimalusi ja lahendusi, et asi ära teha, eksole. Ju ma siis olin nõrk. Püsisin oma mugavustsoonis. Eile ütles üks tark inimene, et inimeses toimub areng, kui ta on võimeline enda mugavustsoonist välja astuma.

Ma tegelikult hirmsalt kartsin seda trenni. Mitte et mul jõudu poleks või hakkama ei saaks, aga pigem seda, et teen omal margi täis. Ma olen pigem selline kohmakas ja ei oska graatsiliselt ennast liigutada. Nagu üks sardell hüpleks praepannil, kujutate ette jah. 😀

Aga asi ei olnudki nii hull. Treener näitas alguses, kuidas miski liigutus käib ja seletas põgusalt trenni mulle ja mu härrale läbi, sest olime ju esimest korda seal.

Algus oli hästi keeruline. Rütmi ei saanud kohe paika ja egas selle tasakaalu hoidmisega olid ka kehvad lood. Mida rohkem erinevaid harjutusi tegime ja vanu kordasime, seda enam loksus kõik paika. Kui me olime esimese osa ära teinud, oli kops jumala koos ja mõtlesin huvi pärast kella vaadata, sest mind valdas täpselt selline tunne, nagu ma oleks pool tundi rattal vassinud. Möödas oli tegelikult ainult kaheksa minutit ja siis ma olin seal nagu eeeet….

Aeg läks jube aeglaselt, aga eks see vist olegi nii, et mida tihedamalt sa seda jälgid, seda aeglasemalt ta liigub.

Trenni keskel valdas mind kohati selline allaandmistunne. Ma olin jumala läbi omadega, keha oleks edasi jumpinud, aga vaim hakkas alla andma. Mõtlesin, et puhkan ja jätan mõne harjutuse vahele, aga siis tõstsin pea üles ning vaatasin teisi ja mõtlesin, et no way, kui teised hakkama saavad, kuidas ma saan siis nõrgem olla? 😀

Härral oli ka vahepeal kops jumala koos. Seisis teine seina ääres ja hoidis rinnust kinni, higi voolas mööda laupa alla, ütles, et see on ikka korralik trenn.

Kui mind see allaandmistunne valdas, mõtlesin, et päris lähengi järgmisel korral uuesti ju. Too much minu jaoks! See vist on ka üks selline tüüpiline mõtlemine keset pingutust ja raskust – alla anda, mitte uuesti proovida, sest ilmatu raske on ju.

Lõpu poole läks jälle kergemaks. Rahulikumad harjutused, aeglasem tempo. Kõige lõpuks tegime venitusharjutusi ja aeg lausa lendas. 😀 Hiljem kui trenn läbi, kaaslane ütles, et ta ei tea, mis temaga toimub, et tal on vaja toibuda. Teda valdas selline tunne nagu oleks purjus ja avaldas austust nendele inimestele, kes suudavad nädalas kaks korda sellist trenni teha. 😀 No kõva respekt ka minu poolt, sest noh, minu võttis ikka korralikult läbi, arvestades seda, et mingi vastupidavus mul ikkagi ju on.

Kokkuvõttes oli see minu jaoks palju rohkem trenn, kui treeningkava, mida kaks korda nädalas läbi võtan. Seltskonnas oli palju nauditavam ja mõnusam treenida ning tunnen, et see andis mulle palju rohkem kui kodune treening.

Ma lähen raudselt tagasi. Mind valdas peale trenni selline energia, ja maruhea oli olla. Praegu juba tikub vaikselt väsimus peale ja jalad on ka spagetid all, aga ma olen enda üle nii uhke, et ikkagi läksin ja võidukalt lõpuni tegin ning alla ei andnud (homme raudselt kõik kohad valutavad ja nean end maapõhja, et sinna ronisin :D)

Järgmise hüppamiseni!