Saime täna koju, jehhuu!
Paljud kindlasti tunnevad huvi, kuidas ma ennast täna, 5 päeva peale keisrit, tunnen ka. Ütleme nii, et täitsa hästi. Tunnen ennast inimesena. 😀
Minu jaoks oligi keisri juures kõige hirmutavam just taastumise osa. Kui ma blogis kirjutasin, et tulemas on plaaniline keiser, hakkasid inimesed minuga jagama oma kogemusi keisriga. Mõnes mõttes ju hea, aga millegipärast eelistasid seda teha inimesed, kellel see taastumine just kõige lihtsamalt ei läinud ehk lugesin korralike õudukaid, kuidas mitu nädalat voodist püsti ei saa, haav metsikult valutab ja elu on täielik põrgu.
Eks need kogemused tekitasid veidike hirmu küll, aga lõpuks läksin opile selle põhimõttega, et taastumine on kõigil inimestel individuaalne.
3-4 tundi peale operatsiooni hakkasin tundma oma jalgu ning siis üritasin end vaikselt pöörata ühele küljele, seejärel teisele. See oli metsikult valus, aga ma tundsin, et pean vaikselt ennast liigutama.
Mind valdas nii nõme abitu tunne ning kõige rohkem vihkan ma seda, kui olen kuhugi aheldatud ega saa liigutada. Ja just nüüd nii oligi. Ma küll küsisin, kas võin püsti tulla, aga 24h seda ei soovitatud.
Istuma proovisin end ajada, aga ka see oli piinarikas, seega leppisin ja lamasin 24h voodis, kateeter küljes. Valu vastu sain ma küünlaid – polnud üldse meeldiv protseduur ja ma pigem kannatasin, kui lasin enda päraku kallal askeldada. Aga, kui valu ikka väljakannatamatuks muutus, siis leppisin olukorraga.
Teine asi, mis mind peale keisrit hirmutas, oli kakamine. Minu jaoks on see natuke ebamugav olnud ka peale tavasünnitust, aga mitmed inimesed kommenteerisid, et kakamine peale keisrit on ka suht piinarikas tegevus ja mõned ütlesid, et haiglast ei lastagi välja enne, kui pole häda number kahte teinud.
Mul läks sellega kenasti. Nende viie päeva jooksul tühjendasin ennast viis korda. Esimene kord oli natuke valulik, aga ei midagi hullu. Aga sellesmõttes ei küsitud minult küll enne välja saamist, kas ma vetsus oma asjad tehtud saan, seega vist alati ei pea paika, et enne välja haiglast ei saa.
Teisel päeval oli kõndimine küll vaevaline. Selga oli raske sirgu saada, aga parem üritada seda siiski igal võimalusel teha – ma üks hetk mõtlesin, et ok, kõnnin küürakil, pole probleemi, aga hiljem oli selga raskem sirgu saada ja seda ka hoida.
Kolmandal päeval sain süüa kõike, sain isegi nii olla, et valuvaigisteid vaja ei läinud. Täitsa hea oli enesetunne. Kõndimine natuke vaevaline, aga parem kui eelmisel päeval. Plaaster võeti ära ja haav puhastati. Valus see ei olnud, sest ma ei tunne haava kohta ega selle ümbrust.
Neljandal päeval tekkis selline kõrvetustunne haaval. Otseselt valus nagu ei olnud, pigem ebamugav. Väga ebamugav. Siis pakuti mulle ka valuvaigisteid. Suukaudseid. Need võtsin rõõmuga vastu ja õnneks ka leevendasid seda kõrvetustunnet.
Pesema lubati ka minna, kuigi alumist korrust võisin juba teisel päeval, mil jalad alla sain, pesta.
Täna, viiendal päeval, võeti niit välja. Enesetunne on hea, kõndida saab normaalselt. Põhimõtteliselt kõike saab normaalselt teha. Natuke annab haav tunda, kui maast midagi üles võtan või kiirema sammuga kõnnin, aga üldiselt on täitsa hea olla.
Aa.. kõige piinarikkam peale keisrit on aevastamine, köhimine või naermine. Geit kirjeldas mulle ühte filmi, mis nii naerma ajas, et ma lõpuks nutsin ja ta ei saanudki aru, kas ma nutan, sest nii naljakas on või suurest valust. Kahjuks oli õige see viimane variant ja mul tõesti oli meeletult valus.
Niidi välja võtmine oli natuke ebamugav, aga valus absoluutselt mitte. Ma lootsin, et haav õmmeldi kinni sellise niidiga, mis sulandub naha sisse vms, aga oh ei. 😀
Ja see kõige huvitavam teema – mitu kilo haiglasse jäi? 8kilo! Enne rasedust kaalusin 75, keisrile minnes 86 ja nüüd 78. Ega ma kaalu pärast ei põe, aga oli huvitav teada, palju ma siis “alla võtsin”. 😀
Instagramis küsiti küsimusi ka keisri kohta. Ma nüüd siis siin vastan neile ja ehk vastused annavad ka mingi ülevaate teile:
Millal lubati uuesti vahekorda astuda?
Kusjuures selle kohta ei öeldud mitte midagi, seega… vahet vist pole.
Kas keisriarm teeb sind enda keha suhtes vähem enesekindlamaks?
Ma ei tea, ma pole mõelnud sellele nii. Vist mitte. See haav on nii all, et pesu/bikiinid varjavad ideaalselt ära + see on üsna lühike ka.
Kas haava puhastamine on rõve/valus/ebameeldiv?
Ma ei pea seda puhastama. Haiglas öeldi, et pole vaja sellega midagi teha.
Kas öeldi ka, millal uuesti rasestuda võid?
Ei. Aga usun, et sellest räägitakse 6 nädala pärast, mil peab sünnitusjärgsesse kontrolli minema.
Kas oleksid nõus uuesti keisrit läbi tegema?
Ei. Ma valiks tavasünnituse. Kannataks tuhusid ja kõike eelnevat, et peale sünnitust kohe püsti saaks, et lapsega tegeleda ja inimesena end tunda.
Millist haavahooldust Paides soovitati?
Öeldi, et ei pea haava kuidagi hooldama.
Kas keiser tehti isesulavate niitidega?
Ei. Niidid võeti viiendal päeval välja. Ülevalpool kirjutasin sellest.
Kas seljasüsti koht annab tunda ka?
Ei. Mitte kordagi pole seljal miskit ebamugavat tundnud peale keisrit.
Kas sul oli esimene või teine keiser?
Esimene.
Kas peale keisrit trepist kõndimine on väga hull?
Minu jaoks küll mitte.
Kuidas haav paraneb? Kas sügeleb ka?
Arst ütles niiti välja võttes, et väga ilus haav on. Kui ilus muidugi üks haav olla saab. Aga ei sügele. Pole kordagi sügelenud.
Vahekorda astumise kohta võin niipalju öelda,et ennem veritsuse lõppu seda siiski ei soovitata.mingi hetk võib olla lausa selline,vaatad ,et veritsus sai läbi kuid võib siiski veel mõne päeva/nädala pärast tagasi tulla.. Imestan,et keisri järgset infot ei jagatud sulle Paides. Tartus räägitakse küll kõik vajalik ära.
Minul keisrist siis niipalju et aasta juba möödas aga haava koht annab ikka tunda veel,taastusin küll kiiresti kuid isegi kui infot internetist otsida siis see valu võibki püsima jääda. Ja seljasüsti kohta siis veel niipalju et teatud aja hetkedel tunnen ikka väga korralikku valu süsti koha peal (mul seljaga probleemid vb ka sellepärast).
Edukat paranemist ja veelkord palju palju õnne pisipiiga sünni puhul armas Jane ?.
Minul küll soovitati haava leige veega pesta. Teine keiser oli suvel ka ja higistamist rohkem.
Siis haav võib hakata valu andma kui sinna see armkude tekib. Vahel nii paks, et hakkab tundma andma.
Üldiselt ei ole soovituslik kaks nädalat mürgeldada (äkilised liigutused jne). See arm võib ka seest poolt rebeneda. Sest õmmeldud on ju eri kihiti. Ma ise unustasin ikka väga kiirelt ära. Ja umbes teise nädala lõpus koristasin usinalt ja siis pauh lõi sellise valu haava, et olingi juba valmis erakorralisse minema. Õnneks pikali olles läks mõne tunniga üle. Aga valvsust ei maksa kaotada.
Minul küll polnud plaanile vaid erakorraline keiser, platsenta irdumose pärast, öösel enne kahte veits oli opp ja hommikul küsisin mingi üheksa ajal et kas vetsu võib minna siis öeldi et kui tunned et saad siis võid, läksin vetsu aga arst seisis ukse taga ja küsis koguaeg et kas kõik ikka korras, ja igakord kui arst palatis käis siis küsis ikka, et kuidas kõht läbi käib? vahekorra kohta öeldi et kuuaega kindlasti mitte ja uuesti rasestuda ei soovitatud kaks aastat. Esimesel päeval sain ainult ühe korra last sülle võtta ja seda ka ainult siis kui istusin, mees sai rohkem lapsega askeldada aga no esimene päev enda juurde teda ei saanud oli jälgimise all, kuna sünnihinded olid üsna halvad ja 70% oli hapniku puudus. Üle aasta möödas kuid vahest ikka arm tundlik?sünnitasin tartus?
Tundub et soovitused erinevad. Noh rasestumisest pidin hoiduma 1 aasta. Ei kujuta ette.. Mõnel. 1.5 mõnel 2a. Vb see individuaalne. Noh seksist ka ilmselt selline 2 kuud pm. Ja seda haava ei pea ise puhastama jh.
Aa ja mis huvitav et pelgus pidin juba 6h pärast oppi püsti tõusma ja ise kõrval palatisse kõndima. Ex ta raske oli, aga paari päevaga sai enamvähem juba liikuda. Aa ja valuvaigistid olid koguaeg tabletid ??
Kusjuures ka mina imestan, et küsimused millele jane vastas eitavalt või et ei räägitud. Siis tallinnas sain kohe info. Isegi paberites oli kirjas. Haiglal ja haiglal ikka suur vahe
Minu plaaniline keiser tehti 7 aastat tagasi Pelgulinnas. Keiser oli hommikul 10 paiku, mõned tunnid olin intensiivis taastumas, lapse sain enda juurde ja mees istus kõrval. Millalgi õhtupoolikul saime perepalatisse. Perepalatisse viidi raamil, kust siis pidin ise voodisse minema. Esimesel katsel see ei õnnestunud, läks silme eest mustaks. Ca poole tunniga sain sellega hakkama. Kui juba perepalatis olin, olid valuvaigistid ainult suukaudsed. Enne vist oli mingi süst. Vahekorrast soovitati hoiduda kaks kuud.
Minul loeti kõik sõnad peale enne haiglast lahkumist. Vahekorda ei ole soovitatav astuda 2kuud ja sünnitada ei soovitata enne 2 aastat. Kuigi ma kohe järgmist sünnitamas ja vahe 1a8k ??
Kuidas sul nüüd taastumine läheb? Kas on midagi mida sa enne ei teadnud?
Aitäh positiivse kogemuse jagamise eest! Minul on nüüd ülehomme ka plaaniline keiser tulemas ja just täna saime teada, et mees on olnud lähikontaktne koroona positiivsega, seega ei saa ta kaasa tulla. Ikka paras šokk, mul oli siin korraks täitsa paanikahoog. Operatsiooni ma ei karda, aga taastumine hirmutab ja see, kuidas beebi ja iseendaga hakkama saan ilma mehe abita (esimene laps).
Mind nii häirib, et kui mainid, et tehakse keisrilõige, siis tulevad kohe naised, kes peavad kirjutama/rääkima oma halbadest mälestustest kõige hirmsamas võtmes, et: “oioi, see oli kõige õudsem asi mu elus, ma ei saanud 2 kuud püsti tõusta, mul oli nii valus ja paha ja kõik oli nii halvasti”. Mis ma vahetult enne ise opile minemist selle infoga tegema peaks?! Inimesed ikka ei mõtle vahel üldse. Mis mõte on teisi ette hirmutada. Praegu mul on selline tunne, et ei tahagi mõnda aega ühegi tuttavaga peale oma pereliikmete rääkida. Pole vaja neid negatiivseid heietusi.