kuidas suhet värskena hoida?

Istun siin diivanil ja nukrutsen. Nagu üks väike konn kivil. Lapsevanemaks olemise juures kipub alatihti suhe mehega tahaplaanile jääma. Seda ka täna. Lapsed tekitavad tihtipeale stressi ja pingeid ning kõik selle saab oma kaela suhe naise ja mehe vahel. Meie oleme oma suhtes nii paljusid asju läbi elanud. Petmist, valesid, solvanguid, solvumisi.. Nagu üks seebiooper, ma ütlen. 😀 Enamus nendest asjadest on muidugi aastatega selja taha jäetud, sest iga päevaga me kasvame, õpime oma vigadest, areneme ja saame paremateks inimesteks.

Peale esimese lapse sündi oli meie jaoks kõik nii uus. Kogu meie aeg läks õppimisele ja avastamisele. Olime ju värsked lapsevanemad ja laps oli paratamatult tähelepanu keskpunktis. Arusaadav. Lõpuks koondasimegi absoluutselt kogu oma tähelepanu lapsele. Ise sealjuures jättes enda suhte täiesti unarusse. Tolmu koguma. Ja siis hakkasidki meie suhtes tekkima probleemid. Ega ma ei tundnudki, et ma oleks suhtes olnud. Pigem selline “kasvatan koos korterikaaslasega last” tunne oli. Ma ei oska seda kirjeldada.

Asjad olid aastad nirud. Olime ise ka nii verinoored ega osanud kuidagi miskit parandada ja lappida. Kergem oli jätta kõik nii, nagu on. Mis seal ikka torkida, eksole. Aga tegelikult tundsime mõlemad puudust hellusest, puudutustest, lähedusest, intiimsusest, rääkimisest, naermisest.. Õnnest! Aga see kõik meie suhtes puudus.

Võib öelda, et alles peale teise lapse sündi läks meie suhtes kõik palju paremaks. Võib-olla me alateadvuses juba siis proovisime teise lapsega teha väheke asju teisiti, et kuidagi sellest surnud ringist välja pääseda. Kuigi me üksteisele märku ei andnud ega probleemi lahanud, siis proovisime märkamatult seda olukorda muuta.

Sellised halvad meenutused meie suhtest. Kuid oh ei, ma ei nuta sellele mõeldes või ei ole kurb. Ma arvan, et see periood muutis meie suhte tugevamaks ja palju paremaks. Me oleme käinud ära põhjas ja tänu sellele oskame me hoida ja hinnata seda suhet, mis meil täna on.

Jah, vahel me kakleme (mitte rusikatega muidugi :D), vaidleme ja näägutame üksteise kallal (mina olen see põhiline näägutaja :D) ja teine kord jälle lepime ning naerame selle üle, mis just juhtunud oli. Kuidas siis hoida mitme väikese lapse kõrvalt suhet värskena?

Meie oleme need kaks noort inimest, kes vabal ajal kodus istuvad. Lastega. Hetkel siis koguaeg, sest kumbki meist tööl ei käi. Mis te arvate, kuidas meie suhe vastu peab sellele, et me 24/7 üksteise kõrval oleme? Vahel ikka viskab kopa ette küll ja tahaks vaheldust, aga selleks on meil mõlemal täielik õigus.

Mina olen õnneks saanud endale paar tuttavat siin, kellega vahel kudrutamas käia. Lapsed jäävad mehe kaela ja mina aga lähen sõbranjede juurde. Teine kord, kui mees tahab kuskile minna, siis loomulikult olen nõus mina lastega kodus aega veetma. Ega ei pea ju nelja seina vahel passima. Läheme õue, mänguväljakule või jalutame niisama.

Aegajalt peab ikka lubama endale seda kahekesi olemise aega kah! Siin kõige mugavam variant on lapsed minu vanemate juurde viia, sest sinna hea lühike maa. See annab suhtele väga palju juurde, kui naine ja mees saavad kahekesi kuhugi minna ja lihtsalt olemist nautida.

Meie näiteks teeme kodus väga tihti romantikat. Lapsed paneme magama ja siis võtame selle aja, mil süütame küünlad, teeme mõnusa aseme ja lihtsalt kaisutame teineteise käte vahel. Kindlasti hoiab meie suhet värskena ka see, et me suhtleme omavahel. Vanasti jätsime paljusid asju enda teada, mida tegelikult oleks tahtnud teineteisele öelda. Nüüd me lihtsalt istume maha ja räägime. Räägime tunnetest, räägime, mis on valesti ja mis võiks paremini olla.

Ühel korral me näiteks olime tülis. Üks asi viis teiseni ja nii me istusime, mina ühes ja tema teises toas. Ma olen nii uhkust täis, et egas ma ise leppima kunagi ei lähe. Ma suudan end nii üles keerata ja tüli veel rohkem suuremaks ajada, et pigem istun omaette ja olen vait. 😀 Siis tuli härra ja ütles, et läheksime ning istuksime kööki ja vestleksime rahulikult.

Tal oli ettepanek. Andis mulle paberi ja võttis ka endale ning ütles, et kirjutaksime ühele poole need asjad, mis meile üksteise juures meeldivad ning teisele poole need asjad, mis ei meeldi. Kõlab totralt, aga peale seda oli palju parem olla. Hiljem arutasime läbi need asjad, mis üksteisele ei meeldi. Miks ei meeldi? Kuidas seda paremaks muuta? Mis või kes selles süüdi on?

Muidugi hoiab suhet värskena ka see, kui kaasata lapsi võimalikult paljudesse tegevustesse. Näiteks alati ei pea välja minema just kahekesi ja lapsi kuhugi sokutama. Ka lastega on võimalik lõbutseda ja end tuulutada. Igapäevasest rutiinist peab läbi murdma ja tooma igasse päeva midagi uut ning värsket.

Et pealtnäha tunduvad võib-olla täiesti mõttetud asjad, aga meie jaoks muudavad need lihtsad punktid suhte palju paremaks. Me oleme koos olnud peaaegu 7 aastat ning ei ole kordagi kokku-lahku jooksnud. Jah, väga mitu korda on peas keerelnud mõte asjad kokku pakkida ja minema minna, sest vahel saavad stress ja pinge võitu, kuid see ei ole lahendus.

Kui sa inimest armastad kogu südame ja hingega, siis ei jäta sa teda. Isegi mitte ajutiselt, et tulevikus uuesti kokku minna. Ma ei ole selline inimene. Selles ei ole mitte midagi veidrat, et laste kõrvalt on teineteise jaoks aega vähe. Alatihti kipuvadki naise ja mehe vahelised suhted just lastekasvatamise kõrvalt unarusse jääma. Ja väga tihti saab just see olema komistuskiviks, miks paljud inimesed lahku lähevad. Arvatakse, et tundeid pole, et armastus on otsas, et närvid on läbi, et kergem on lahku minna. Kui probleemiga tegeleda ja kannatlik olla, võib isegi sellisest suhtest asja saada. Meil sai! Me ei andnud alla vaid andsime üksteisele mitu korda uusi võimalusi.

Nendest võimalustest on tänaseks kasvanud peaaegu kolm last, kirjeldamatu armastus ja igatsus, rahulolu ja pühendumus. Täielik õnn!