***

Kuidas mina end selliseks vaalaks “sõin”

Ma sattusin täna selle postituse peale: https://paksukeseblogi.wordpress.com/2018/07/24/aitah-toreda-tagasiside-eest/

ja hakkasin mõtlema sellele, kuidas inimesed, kes ülekaaluga ei võitle teavad nii hästi neid põhjuseid, miks näiteks mina ülekaaluline olen. Küll ma olen lugenud, et sõin end paksuks või ei viitsi ennast liigutada või tarbin liiga palju seda ja seda või olen lihtsalt mõttetu paks, kellele meeldib diivanil persetada ja näost sisse ajada kõike, mida hing ihkab. Jep. Vahel see nii ongi.

Aga need kõiketeadjad ei taha mõelda kaugemale. Jah, minu ülekaalulisus ei ole põhjustatud mingist haigusest, kuigi see oleks ju eriti hea vabandus – samas selliste valedega ei soovitaks kellelgi elus läbi lüüa. Ja on ka inimesi, kelle ülekaalulisus on tulnud teatud haigusest või kellel ongi geenides kergelt juurde võtta või misiganes.

Mitte liigutamine ja üle söömine ei ole piisavad põhjused, millega end välja vabandada, ma tean, aga minu lugu ulatub palju sügavamale, kui paljud teist arvatagi oskavad.

Enne lapsi olin ma üsna sale tüdruk. Mul ei olnud kunagi probleeme kehakaaluga – normaalkaalus kena sale tüdruk. Pigem soovisin olla natuke… suurem? Ma tundsin, et olen kaks konti ja… teate küll. 😀

Nüüd jõuan ma ringiga tagasi ärevushäireteni. Need, kes on alati käinud siin sellel teemal nokkimas ja kommenteerimas, et tegemist on moehaigusega ja jõle mugav on enda laiskust ning viitsimatust mingite häirete kaela veeretada, võivad heaga lesta tõmmata, sest sellest ma hakkangi rääkima.

Algusest ma ei alusta. Olen mitu mitu korda nendest häiretest kirjutanud. Keda huvitab, toksige otsingukasti “ärevus- ja paanikahäired”, leiate oma küsimustele vastused. 🙂

Ma olen alati olnud sportlik inimene. Alates lasteaiast. Ülesöömisega mul samuti probleeme ei ole olnud, pigem sõin vähem. Ja kolme lapse kaela pole mõtet ka oma volte veeretada, sest kuigi keha elab 9 kuud midagi ulmelist üle, minu puhul 3×9 ehk 27 kuud, siis kehal endal on imeline võime taastuda ning kui ise aidata sellele kaasa normaalse toitumise ja liikumisega, on kõik võimalik.

Suure põntsu minu kehakaalu tõusule panigi peale esimese lapse sündi tekkinud ärevus- ja paanikahäired. Ma jäin koduseks. Nagu täiesti. Mees käis poes, mees käis lapsega arstil, mees käis apteegis.. Mõte sellest, et ma pean postkasti postile järgi minema, ajas judinad peale. Mees käis lapsega õues.

Ma võisin ju koduligidal olla, sest teadsin, et kui mõistus lappama läheb, on peidupaik kohe olemas, aga kaugemale minna… ei ei ei.

Seega nende häiretega kadus minu elust igasugune liikumine. Ok, kodus kõndisin ringi, nagu ikka, aga ega see midagi eriti füüsilist ei olnud.

Kõik see kodus istumine, tülid mehega (sest selline kinnine inimene, nagu ma tol ajal olin, tekitas mõlemas stressi), laps.. kõik kõik tekitas minus nii palju pingeid ja stressi, et leidsin lohutust toidust. Muidugi ka lähedased ja tuttavad, kes vihjasid, et ma peaksin oma kehaga midagi ette võtma ja ärevushäired on mööduv nähtus, get over it, aitasid stressi ja pingete tekkimisele korralikult kaasa.

Kuigi ma olin peale esimese lapse sündi jumala normaalkaalus enda arust (58kg ja 170cm), nimetasid ümberolevad inimesed mind ikkagi paksuks. Mitte kõik, aga nii mitmedki.

Peale teise lapse sündi, umbes nii kaks ja pool aastat hiljem hakkasin taipama, et ma ei saa elada koduseinte vahel ning elul lasta silme ees lihtsalt mööduda. KAKS JA POOL AASTAT istusin ma kodus ja ei suutnud ennast kokku võtta, abi otsida.

Need kaks ja pool aastat panid mu kaalule korraliku põntsu ning ma nägin lõpuks välja nagu elevant kuni selle ajani, mil Tallinna kolisime. Geit läks seal tööle, Hendrik lasteaeda ja mina taipasin, et pean oma mõttemaailma muutma ja abi otsima, sest just mina olin see, kes pidi Hendrikut hakkama hommikuti lasteaeda viima ja õhtuti koju tooma. Mina, kes pole kaks ja pool aastat kodust kaugemale läinud.

Esimesed kuud nutsin hommikuti. Ei tahtnud välja minna. Kuidas ma lähen võõras linnas kahe väikese lapsega kodust nii kaugele? Kuna ühistranspordi kasutamine ei tulnud kõne allagi (tundsin, et olen kuskil kinni ega saa iga hetk põgeneda, kui vaja), hakkasin lasteaeda minema ja sealt tulema jala. Neli kuud käisin nii jala edasi-tagasi, ühel päevak raskemalt, teisel rõõmsamalt. Higistasin. Nägin vaeva. Mõtlesin isegi, et peaks arsti poole pöörduma, sest selline higistamine ei ole ju ok! Kaalu mul tol ajal kodus ei olnud, aga kui neli kuud hiljem tuttava juures lambist ennast kaalusin, olin meeldivalt üllatunud, selline wtf moment oli – ma olin 4 kuuga kaotanud 18kg! Mu toitumises polnud midagi erilist muutunud, ma lihtsalt kõndisin.

Ja ma ise ei märganudki muutusi vaid hakkasin saama kirju ja kommentaare, et näen hea välja ja kui palju ma alla olen võtnud, kui hakkasingi pilte võrdlema ja vaatama, et ee… issand, olengi peenem. 😀

Huhh, tuli nüüd marupikk postitus, aga mida ma tahtsin öelda, on see, et pliis ärge heitige nii palju. Ma ei tea, kas on nii raske selliseid õelaid ja nõmedaid kommentaare/kirju endale hoida? Kas sa saad sellest mingi õnnetunde, kui lähed ja ütled teisele halvasti? Ja ei, see ei ole kriitika, kui sa ütled teisele, et ta on end nii rõvedaks söönud.

Igal inimesel võib olla mõni lugu, miks ta on just selline, miks tal on sellised probleemid. Miks me ei võiks üksteist rohkem motiveerida ja toeks olla? Miks peavad naised (ma eeldan, et enamasti naised) üksteisega nii õelad olema? Jah, mõni meist sööbki end paksuks, mõnel on haigus, mõni ei viitsi trenni teha.. So what? Põhjused on erinevad, kuid eesmärk ju sama – olla vormis ja armastada iseennast. Miks me ei võiks siis koos ühise eesmärgi nimel pingutada ja teineteist innustada?

Ma võitlen tänaseni ärevushäiretega, st, kui ma olen nt 3 päeva kodus olnud ega kuhugi läinud ja otsustan neljandal päeval minna, tekib minus hirm, kas ma ikka saan hakkama. Kuigi need häired on pigem rohkem minu kontrolli all, annavad nad endast ikka aegajalt märku ja nendest ei saagi lahti, mis parata. Nendega tuleb leppida, ja nad omaks võtta.

Täna kaalun ma 75kg ja olen 170cm pikk. Midagi katastroofilist ma ei näe, kui peeglisse vaatan, ometi on ühiskond mulle “paks” sildi külge riputanud.

14 thoughts on “Kuidas mina end selliseks vaalaks “sõin””

  1. Ma ise olen 172cm pikk ja 54kg ning olen kogu elu olnud oma kehakaalu ohver. 10a tagasi mind narriti paksuks, olin toona samas kaalus, vaid 4cm lühem. Hakkasin näljutama ennast, kaalusin lõpuks 42kg. Mul valutas kogu aeg kõht, liigesed jäid haigeks, sain ravi. Magada ei saanud, Sest tekkisid krambid. Leidsin elukaaslase võtsin kaalus juures. Aga kuna mu vanaema on selline teistsugune inimene, siis ta ikka ei väsi kordamast, et olen näost ümar ja jalad ka paksud. Seega ärkan igal hommikul mõttega, et ma olen paks ja kole. See on kõige valusam tunne, olen kaalule astunud ja nutnud.

  2. Olen 180,5 pikk ja enne depressiooni ja anoreksiasse haigestumist kaalusin 74kg. Olin enne seda olnud alati normaalkaalu piiril või alla selle ning sportlik. Mõtlesin siis lõpetamiseks end veits vormi ajada, sest üks väga lähedane inimene ütles, et olen veits vormist väljas ja asi lõppes 45kg ja 3,5 kuu pikkuse haiglaraviga, infarktieelse seisundi ja ühe jalaga hauas olemisega. Võitlen siiani sellega ja lähen mitmendat korda haiglasse. Viimati arstil kaaludes olin vist mingi 59kg, kodus kaalu ei eksisteeri ning saan üldjoones asjaga hakkama. Nõrgema kavaga inimesele võib üks kommentaar lõppeda väga halvasti.

    1. Ma olen sinu lool silma peal hoidnud ja just sellepärast ka instas sind jälgima hakkasin. Mind tohutult inspireerivad inimesed, kes mõistavad selliseid kaaluprobleeme ning sealjuures soovivad inimesi aidata ja näidata, mis päriselt oluline on kogu selle sotsiaalmeedia juures. 😊

  3. Inimesed, kes ei tea ärevushäiretest midagi ei mõista kui palju see võib tegelikult kaalu mõjutada. Mul endal on olnud terve elu alakaaluga probleeme, perioodidel kus on tugevamad ärevushäired ning suurem emotsionaalne madalseis on vahel probleemiks olnud see, et unustan süüa, ei jaksa seda valmistada või lihtsalt juba voodist väljumine, et kööki minna tekitab ärevust.

    Selle teema kohta, et ühiskonna jaoks oled sa “paks” olen ma oma tutvusringkonnas tähele pannud seda, et enamik kes teiste kehakaalu kallal vinguvad on ise ka veidi kogukamad. Vahel tundub, et kritiseeritakse nende kaalu, kes tegelikult on paremas vormis kui nad ise. Kui inimesel on tervis korras ning ta on endaga rahul, siis mis vahet sel on palju ta kaalub.

    Muidu see sinu jalutamiselugu on mind ennast inspireerinud, et peaks ka rohkem jalutamas käima, aitab ärevusele ning rohkem liikudes on ka rohkem energiat ja kui on rohkem energiat, siis on lihtsalt parem olla.

  4. Ma olen ise täpselt sama asja küüsis, kui lapsesaamine välja arvata. Ärevushäired on mul olnud u 14 aastat ning võitlen siiani. Autojuhilubade saamine on natuke kergemaks teinud, kuid suured parklad, poed, ühistransport, palju inimesi, lagedad alad.. brrrrr! Kolin kohe-kohe maale elama ka veel, eks näis. Ja kaaluga võitlen ka, üldse ei leia endas jõudu et end kätte võtta ja loodan niisiis lihtsalt parimat. :’) Aga sina oled megatubli ja hoian sulle täiega pöialt, et ärevusest 100% jagu saaksid! Ning näed väga kaunis välja 🙂

  5. Tahtsin lihtsalt repliigina mainida, et olgu kuis kaaluga on, jalad on sul päris kenad.

    1. Ja mis siis? Tunned ennast nüüd paremana?
      Ma kaalusin sünnitama minnes 69 ja kuu aja pärast olin kergem kui enne rasedust. Tundub, et ma olen veel tegijam kui sina 🤔😉

  6. Paks sa nüüd küll ei ole. Ma olen täheldanud, et teiste kaalu kommenteerivad pigem endaga tülis olevad inimesed. Seda teiste välimuse üle kritiseerimist ei kutsuta mitte aususeks vaid taktitundetuseks.

  7. Sa näed hea välja, üldse mitte paks. Ma lähtuks kehamassiindeksist ja kui see on normaalne ning enesetunne samuti, siis ei võtaks kaalu osas midagi ette.

Vasta Merli-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga