Kunagi, kui ma alatihti Marianni Facebooki lehel nägin inimeste abipalveid, mõtlesin ja soovisin endamisi, et inimesed ka kunagi minu poole oma muredega pöörduksid. Vahet pole, kui palju muresid või probleeme minu enda elus on, ma olen tahtnud alati inimesi aidata. Muidugi nii palju, kui minu võimuses on.
Üks hetk jõudis blogi Facebooki postkasti üks abipalve, mõne aja pärast teine ning täna võin ma öelda, et erinevaid abipalveid jõuab minuni peaaegu igapäevaselt. Nende kõigi ühine tunnus on see, et inimesed soovivad jääda anonüümseks. See paneb mõtlema, miks inimesed ei julge paluda abi oma nime alt? Miks ja mida inimesed kardavad?
Ei, ärge saage minust valesti aru – ma ei vaata absoluutselt viltu sellele, et inimesed soovivad abipalvete jagamise juures jääda anonüümseks. Ma mõistan, ma saan aru, ma toetan seda valikut.
Ma mäletan, kui saime meie päris oma kodu võtmed kätte, istusin esimese või teise päeva õhtul keset kõledat suurt ruumi, täispuhutud madratsil ja kirjutasin paberi peale abipalve, mille ka Facebooki postitasin. Tuttavad innustasid ja toetasid – olid kahe käega selle poolt, et taoline postitus blogi lehele ilmuks minu poolt. Mina aga ei tundnud end väga mugavalt seda tehes – mind valdas ärevus, hirm, rõõm ja motivatsioon. Rõõm ja motivatsioon eelkõige positiivsete pakkumiste lootuses. Hirm ja ärevus selle ees, mida inimesed rääkima hakkavad. Mida mõtlevad tuttavad? Mida kirjutatakse perekoolis?
Põhjused, miks inimesed ei julge abi paluda:
- Kardavad inimeste pahameelt
- Kardavad teiste inimeste arvamust (enamjaolt on need negatiivsed)
- Kardavad näidata ennast nõrgana
Näpuga näitajad on enamasti need, kelle enda elu on täiuslik, eluteel ei esine ühtegi probleemi ega muret. Paraku kõigil ei ole nii lillelist elu – ikka juhtub, et eluteele võib mõni komistuskivi veereda.
Näiteks, kui mõni üksikema otsib korterit, riideid või isegi süüa, küsitakse tihti: “Miks saada laps, kui inimesel ei ole isegi raha kodu, toidu või riiete muretsemiseks?” Kui me elaks elu ja saaks lapsi selle järgi, mis tulevik toob või äkki ei lähe kõik nii ideaalselt, kui plaaninud oleme (äkiline töökaotus, lähedase surm, lahkuminek või mõni muu probleem, mis ei sõltu enam meist endist), siis igaksjuhuks ei peaks me üldse lapsi saama, sest me keegi ei näe ette, kui maapind võib jalge alt kaduda või mõni muu probleem meid matta.
Me keegi ei ole kaitstud tuleviku eest. Me keegi ei näe ette, mis elul meile varuks on. Me kõik võime kunagi olla abitus olukorras ning vajada ligimese abi.
Jah, abipalveid minu postkastis on erinevaid ning kui ma alguses reageerisin igaleühele ja tõesõna postitasin iga palve ka ajajoonele, siis nüüd ma seda enam ei tee. Ma filtreerin kõik kirjad oma mõistuse ja südamega ära – kirjad, kus abivajaja on võtnud vaevaks natuke pikemalt seletada (ei, mitte keegi ei pea mulle kirjutama raamatut, et ma tema palvet jagaksin), kellele, miks ja millist abi on vaja, ei ole mul probleemi see oma lugejateni toimetada. Kui inimene kirjutab mulle :”Jou, sebi mulle üks pesumasin, tsau” (uskuge, ka selliseid kirju olen ma saanud :D), siis ma ikkagi teen oma südame kõvaks ja ei reageeri taolisele kirjale.
Kuigi eesti rahva kohta öeldakse tihti, et ühele meeldib teist süüa ja oleme üks isekas, õel ja kibestunud rahvas, siis tegelikult on meil süda õiges kohas – iga kord, kui meie pisikeses riigis vajab keegi rahva toetust (abipalved, mida on meedias jagatud), on abi rekordkiirusel kokku saadud. See on ehtne tõestus sellest, et meil on süda õigel kohal.
Olge julgemad, märgake abivajajaid ning selle asemel, et nende üle naerda või neile näpuga näidata, ulatage neile abikäsi ja aidake nad püsti. Näitame neile, et kuigi nad komistasid ja kukkusid, siis see ei tähenda, et nad oleksid meist halvemad või nõrgad. Vastupidi – nad on vaprad, et julgevad abi küsida.
Tulevikus pöörduge inimeste poole julgemalt ja minu poole samuti. Ma aitan nii, kuidas suudan – vahel postituse avaldamisega, mõnikord teistmoodi, aga kedagi hätta ma ei jäta. 🙂
Ka mina ei julge avalikult abiküsida.Kuna tean mis sealt võib tulla.
Kui on mingi tuttav näeb ,siis hakatakse kirjutama näe mis arvad,et abi küsib.
Kurb aga midagi pole teha.
Väga kurb tegelikult. Negatiivne suhtumine on abipalvete juures ma ütleks…. mm tavaline. Sellele ei tasuks tähelepanu pöörata (ma tean, kerge öelda, raske teha), aga tänu taolistele näpuga näitajatele vaevlevad kindlasti paljud muredes ning kardavad abi otsida. 🙁
just kerge öelda.aga raske tõesti teha..loodan inimesed ükskord saavad aru.
Just nii see ongi, et kardetakse negatiivset tagasisidet ja teisalt jälle, kui julgekski, siis peab seda abi paluma kellegi käest, kellel on suurem kuulsus inimeste seas(mallukas, sina jne). Näed, mul on blogis juba ammu abipalve üleval, aga sellele on reageerinud ainult paar inimest. Mul oli(on) ka soov saada oma isiklik kodu, kuid minu jõud sellest veel üle ei käi. Praegu sain küll sots.elamispinna, aga see pole ikka see, millest unistanud olen…
Sa saatsid mulle küll linke renoveerimist vajavate korterite kohta, aga mul pole ju kedagi, kes neid renoveeriks ja pealegi pole mul ka sellist kapitali. Tahan osta korteri, kus kõlbaks ka renoveerimata olekus elada. Ida-Virumaal on neid hulgi saada, kuid just isegi sellise väikese summa puudumine takistas mind korterit osta.
Sa oled tubli,et abivajajate postitusi jagad. 🙂
igapäevaselt saad selliseid kirju? jeerum, ma küll ei saa 😀
Kirjas, et peaaegu igapäevaselt, aga nüüd viimastel päevadel ikka 2-3 inimest päevas kirjutavad ja paluvad miskit. Ma isegi ei tea, miks just minu poole pöördutakse, sinul ju megalt lugejaid. 😀