***

Puust ja punaseks: kes on paks?

Kõik viimasel ajal kirjutavad oma kehadest. Ma ei kavatse seda teha. Ütleme nii, et ma olen rahul. Siit-sealt võiks sirgemaks tõmmata, aga laias laastus näen üsna kabe välja.

Mis mind viimasel ajal väga segadusse ajab on see, kuidas saledad naised rahumeeli kurdavad, et nad on paksud. Endal kaks imepeenikest tikku all, piha olematu, puusakondid väljas ja teatavad, et “omg, ma olen nii paks, ma pean trenni hakama tegema!” Ilmselt mõtlevad nad, kuidas oma nahka nii pingule treenida ja süüa, et isegi istudes ühtegi volti ei ole.

Nendele naistele tahaks trenni ja dieedi asemel soovitada korraliku vaimset teraapiat.

Ma saan aru, me oleme naised ja vahet pole, kui täiuslikud/saledad/ilusad me teiste arvates ka oleme, siis iseenda juures näeme me alati midagi, mis võiks olla veel parem, veel ilusam, veel, veel, veel rohkem kuidagi teistsugusem. Me pole kunagi iseendaga täiesti rahul. Ja siis kirjutavad kuskil mingid mölakad, et me oleme paksud, me oleme koledad, me oleme jubedad, me oleme seda ja teist. Aga who gives a sh*t, mida teised arvavad?

Jaa, mina olen pikalt vaevelnud selle küüsis, mida teised arvavad, aga ma olen ka pikalt mõelnud, juurelnud ja analüüsinud, et vahet pole, kui palju ma kaalust alla võtan, kas ma käin koolis või ei, kas ma blogin või olen vait, kas ma ennast meigin või ei, kellegi arvates olen ma ikka ja alati paks, kole, loll, nõme. Ja see jääb alatiseks nii! A-la-ti-seks! Sa ei saa seda muuta ei ennast haletsedes ega kiites.

Seega, lõpetage iseenda ja oma keha haletsemine. Te solvate oma keha ja lähete nende solvajatega kaasa oma keha vastu.

Ma ükskord rääkisin ämmaga sel teemal. Ta ütles mulle, et ta on paks. Nagu… ja siis ma näitasin talle googlest suvalist pilti paksust inimesest. Vaadake, selline on paks inimene (vasakul) ja selline on sale (paremal):

Ma ei saa üldse aru, miks tänapäeval on hoopis vastupidi. Parempoolsed inimesed nimetavad ennast paksuks. Ülekaaluline ja paks ei ole samad asjad. Mis signaali me anname noortele, kui täiesti normaalse kehaehitusega inimesed ennast paksudeks nimetavad? Not cool.

Ja ma tean, ka mina olen ennast paksuks nimetanud. Palun vabandust, mu keha ja palun vabandust ka teie ees sellise ekskliku info levitamise pärast. Ma ei ole paks. Kergelt ülekaalus ja lisavolt siin-seal, aga ma ei ole paks. Sina ka ei ole.

Lisaks, ma ei ütle, et paksudel midagi viga on. On palju väga tüsedaid inimesi, kellel pole sooja ega külma, mida nende kehadest arvatakse. Ja andku minna. Öeldakse ju, et kui pole rahul, muuda midagi. Kui ei muudeta, ju siis ollakse rahul. Ja mõnikord ei olegi vaja muuta rohkem kui ainult oma mõttemaailma selles osas.

Nii, sain selle öeldud. Ärge olge enda vastu sama nõmedad nagu need kibestunud anonüümsed kommenteerijad on. 😉

28 kommentaari

  1. Ly

    31. jaan. 2020 at 11:45

    See on iga inimese tunde küsimus, nii nagu sina tunned, et sa ei ole paks võib tunda teine inimene, et ta on seda ning kellegi tundmist kristiseerida ei ole absoluutselt adekvaatne. Iga inimese jaoks on kehakaal individuaalne ning sõna “paks” ei ole kuskil defineeritud, et alaa 86 kg algab alles paks ja see inimene, kes kaalub 66 ei ole seda. Seega kui mina nt 55 kg tunnen, et mulle ei meeldi, et mu kõht ripub ja soovin, et see oleks trimmis ja nimetan iseennast paksuks, siis keegi teine ei saa väita, et minu tundmine on vale.

    1. Jane Almers

      31. jaan. 2020 at 11:58

      Siis see ongi see, et su kõht ripub ja sa ei ole rahul sellega, mitte, et sa paks oleksid. Kui sa nimetad ennast 55kg juures paksuks, siis sorri, aga sa ei ole just kõige adekvaatsem inimene minu silmis. 😀

      1. H

        4. veebr. 2020 at 12:49

        just… miks mitte öelda, et tunnen end selle pärast ebakindlalt või et tahaks sellest lahti saada, mis kõlaks sõnumina palju paremini. Paks ei ole kindlasti 55kg naine, kelle kõht veits ripub. Inimesed kasutavad valesid väljendeid ja siis imestavad miks neist tüsedamad inimesed neid veidralt vaatavad.. sellepärast vaatavadki, et selle sõnaga “paks” pannakse vahel suht palju mööda.

  2. K.

    31. jaan. 2020 at 11:50

    Enda suhtes ollakse alati kriitilisemad kui teiste suhtes. Kõigil on enda eesmärgid ja oma iluideaalid. Mis võib mõne jaoks olla paar ülekilo, võib olla teise jaoks väga ebamugav kaal, kus ei tunta ennast terve ja ilusana. Mina olen näiteks normaalkaalus, kuid oleksin seda ka 5-6 kilo kergemana. Tean, et kui sinna jõuan, on mul palju rohkem energiat ja vastupidavust, seega pingutan selle nimel.

    1. Jane Almers

      31. jaan. 2020 at 11:59

      Tõsi! Ma olen täiega nõus sellega, et iseenda vastu ollakse palju kriitilisemad ja karmimad ja selles ei ole isegi midagi veidrat. 😉 Tubli oled, et pingutad. 😉

  3. Eva

    31. jaan. 2020 at 12:04

    Ma arvan, et kedagi ei koti, kui paks on keegi teine. Isegi need, kes ütlevad teisele paks, siis nendel pole sellest tegelt sooja ega külma. Mind vähemalt küll ei koti, kas sa oled paks või peenike. Kotib ainult inimest ennast.

    1. Jane Almers

      31. jaan. 2020 at 12:18

      Ka õige. Aga nt varem, kui lugesin, et mõni minust saledam ütles enda kohta paks, mõtlesin automaatselt, et huvitav, mis mina siis tema arvates olen. 😅

  4. Pille

    31. jaan. 2020 at 03:40

    Jahh 😀 paks on minu silmis 100 kilo 😀😀 aga pean ka selle ära mainima et mõni 100+ kilo kaaluv naine kes on enesekindel ja oskab kenasti riietuda kandes mõistliku meiki on väga ilus inimene 🙂 ja need mõned 55 kilosed ei saa iial nende vastu 🙂
    Aga viimasel ajal on see kaal jälle liiga suureks teemaks saanud! Las me kõik oleme sellised nagu ise tahame kes siis paks kes peenike ja jätame toma nõmedad komentaarid oma teada😝 võin kindel olla et inimesed muutuvad palju rõõmsamaks 🙂

  5. Tiiu

    31. jaan. 2020 at 05:44

    Ei saa selle järgi enda probleeme mõõta, et kellelgi kuskil on hullem ja et keegi kuskil on paksem või mida iganes. Kui ma olen alati olnud 53 kg nt ja nüüd passiivse elustiili ja magusa nautimise pärast võtan 5 kg juurde, siis võin nimetada ennast enda arvates paksuks ja ei pea siinjuures vaatama, et aga oi, keegi on ju 100 kg, mida ma vingun. Iseenda jaoks olen paksuks läinud ja keegi ei saa öelda, et mu arvamus endast vale on.
    Samamoodi nagu võin olla rahulolematu oma töö, sissetuleku ja millega iganes, kui tunnen, et ma suudaksin paremini ja ei pea mõtlema, et samas keegi teine saab miinimumpalka.

    1. Jane Almers

      31. jaan. 2020 at 05:47

      Ma soovitan sõnaraamatust vaadata, mida paks tähendab ja siis mõelda, kas sa oled seda 😀

  6. Gerli

    31. jaan. 2020 at 05:57

    Väga hästi ja õigesti öeldud. Vahel vôtab see kahjuks aega mõista. Väga lohutav oli näha kunagi, et ka piitspeenikestel modellidel on istudes ja ette kummardudes voldid. Aga halloo. See on ju nahk ja midagi on naha all ka. Aga ega noorest peast ei oska nii mônegi asja peale mõelda.

  7. K

    31. jaan. 2020 at 06:45

    Ja ma olengi selline, nagu sellel pildil vasakpoolne. Olen kõike proovinud, aga iga kord kui kaalust alla saab, tuleb kuu aja jooksul see topelt tagasi.
    Ja ma päriselt kaalungi üle 100kg ja tunnen, et täitsa lootusetu on algkaalu (59kg) tagasi saada. 🙁
    Tegin iseendaga kokkulepe, et kui ma aasta lõpuks ei ole suutnud alla saada, lähen opile, aga see minu jaoks päris tõsiselt viimane variant. Olen juba 5 aastat proovinud alla saada ja miski pole aidanud.

    1. Jane Almers

      31. jaan. 2020 at 07:00

      Tubli oled! Ma hoian sulle pöialt, et saaksid kaalu, mida soovinud oled. 😉

  8. Rents

    1. veebr. 2020 at 09:21

    Tuletan meelde, et üks nendest inimestest, kes oma kaalu üle kurdab, on enda sõnul “seljatanud söömishäire”. Ja see kahjuks on selline asi, mida peaaegu mitte kunagi tegelikult täielikult ei seljatata, alati jääb mingi ebatervislik hääleke alles. Mõnel juhul inimene enam üldse ei jälgi, mida ta sööb, sest nii on vaimselt kergem, ja on tõesti varsti paks, mis on ebatervislik, mõnel juhul on tulemuseks lihtsalt ortoreksia, kus inimesele endale võibki tunduda, et ta on ju lihtsalt nii tervislik ja häire seljatanud. Mõlemal juhul on toiduga siiski ebaterve suhe.

    Teiseks on mul tunne, et naised on siiski mingil määral ajupestud. Okei, MINA olen ajupestud. Sest mina vaatan küll tavaliselt peeglisse ja mõtlen, et looking good, mama, aga kui ma näiteks Instasse pilti valin, siis on ka pidevalt “omg, mu reied on siin veel paksemad kui muidu” (sest ma istun) või “jälle kõhu peal neli volti” (taas, sest ma istun). Ongi raske sellest 100% üle olla.

    1. Jane Almers

      1. veebr. 2020 at 09:51

      Ma saan aru igasugustest häiretest ja haigustest, mu point oli see, et ilmselgelt kõhnad inimesed (tunnevad nad ennast oma kehas siis hästi või ei), ei peaks nimetama ennast paksuks, kuigi nad ilmselgelt pole seda. 😉

      1. Rents

        1. veebr. 2020 at 10:14

        Nojah, lihtsalt see üks konkreetne blogija ilmselgelt kehvematel päevadel ise usubki, et ta on vaal. Minusugused ilmselgelt jah võiksid lihtsalt suu kinni hoida või endasugustele sõbrannadele kurta. 😀

        1. Jane Almers

          1. veebr. 2020 at 10:56

          Mis blogija? 😀 Mu postitus ei olnud ajendatud blogijatest. 😀 Ja ma ise ka ju kurtnud, et olen paks jne, aga see on nii vale, mu meelest.

    2. Aveli

      2. veebr. 2020 at 01:10

      Mul on siin natuke provotseeriv küsimus (mitte siis otseselt sulle, aga sinu kommentaari teemal edasi arutledes). Mida siis see söömishäire seljatanud inimene oma edasise eluga toitumise ja kehakaalu osas pihta hakkama peab kui toitumishäiret täielikult seljatada sisuliselt polegi võimalik? Üldse ei räägi kõnealusest isikust (aiman küll kellele viidatud on), vaid täitsa iseendast – toitumishäiret mul otseselt diagnoositud ei ole ja päris juustutüki peal elanud või vetsupoti kohal kummardanud ma ka ei ole, kuid tunnen, et kuskil toitumishäire piiril olen olnud küll. Nimelt olin algkoolieas päris pontsakas, mitte küll nüüd meeletult paks, aga enamikust klassiõdedest piisavalt palju suurem, et ka kõrvalised inimesed seda märkaksid. Teismeeas võtsin end käsile ja hakkasin jooksmas käima ning rangelt portsjonide suurust jälgima ning noor organism kohanes ruttu ja saingi ilusti “keskpäraselt saledaks”. Kui see tulemus saavutatud oli ja portsjonite jälgimise kõrvale jätsin, hiilis pehmus taas vaikselt tagasi. Eks ma edaspidi sain neist tagasihiilivatest kilodest ikka enamjaolt mingil häirimahakkaval hetkel sabast kinni ja toitumist jälgides jõudsin taas parajasse kaalu (kõige märkimisväärsemalt baka lõpuaastal kui eriti tervislikuks menüü ajasin ja loobusin igasugustest poolfabrikaatidest, valgest suhkrust ja jahust), kusjuures mitte kunagi mingeid äärmuslikke dieete kasutades vaid üldiselt ikka endale kõike mille järele isutas aeg-ajalt lubades, kihtsalt väikeste mööndustega kogustes ja koostises, kuid kõik need ajaperioodid on minu mälestustes sellised, kus sisuliselt keerleb kogu mõttemaailm vaid toidu ümber (mida süüa saab/praegusel hetkel endale lubada võiks?, millal saab?, kui palju saab?). Praegu läheneb kaal 80-le ja kuigi oma 174 cm pikkuse juures ma end ka peeglisse vaadates paksuks ei nimeta, on seda siiski 14 kg rohkem kui võiks ja 17 kg rohkem minu täiskasvanuea miinimumkaalust (olen 27-aastane). Aeg-ajalt “võtan end käsile” ja suudan õige mitu nädalat või isegi üle kuu korralikult (ilma jutumärkideta) toituda – kolm korralikku kodust põhisöögikorda päevas, võib-olla mõni puuvili vahepalaks ja näksimisest hoidumine, kuid ma tunnen iga faking sekund sellest ajast, kuidas ma ainult sellele mõtlen, et seda distsipliini säilitada…. ja kui enam mõtelda ei jaksa, tuleb pingelisem periood või lihtsalt viskab üle see, et hakkan ise kartma, et olengi toitumishäiret endale niiviisi hankimas ja hakkan “vabamalt võtma”, siis hakkabki kilosid sujuvalt juurde hiilima. Minu jaoks ei ole olemas varianti, et elan nii, et pidevalt toitumisele ei mõtle ja püsin samas kaalus (alla võtmisest rääkimata). Muidugi olengi üks eriti loomalike instinktidega isend ka – kui näiteks elukaaslane sööb midagi, siis tal ühel hetkel enam ei lähe – kõht sai täis ja ei isutagi, mina seevastu olen nagu lõvi savannis, kelle keha paistab saatvat signaali, et kui toitu on, tuleb see kõik ära süüa, sest mine tea, millal jälle saab, seega isu ei kahane vaatamata sellele, et füüsiliselt on kõht juba piisavalt täis. Suudan ka süüa igal ajal igasugust toitu ilma silmagi pilgutamata – on palju inimesi, kellel nt hommikul suur söök alla ei lähe ja söövadki jogurtit, puuvilja vm või siis õhtul enne magamaminekut ei taha täiskõhutunnet, mina võiks absoluutselt igal kellaajal praadi süüa isegi siis kui mind keset ööd ekstra selle pärast üles aetaks. Sellist mõistet nagu “liiga magus” ma ka ei tunne (okei, mesi ja sefiir on liiga magusad, aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et need mulle üleüldiselt ei maitse), võiksin vabalt kühveldada lusikaga sisse purgitäie nutellat ja mitte teist nägugi teha. Ma nüüd ei ütle, et ma kõiki eeltoodud asju igapäevaselt harrastaks ja seetõttu juurde võtaks, ma ei söö iga kord pannitäit toitu ära, ei jära keset ööd šnitslit ega võta lõunaooteks tööle kaasa nutellapurki, kuid olen jõudnud järeldusele, et just see, et mu keha minu puhul ülesöömist mitte mingil moel ei pidurda ongi üks osa probleemist. Jah, lihtne on öelda, et asi on tahtejõus ja kaalust alla võtta saabki vaid range enesekontrolliga (asi, mida mu loomu poolest piitspeenike elukaaslane mulle alati ütleb kui jälle oma kehakaalu üle kurtma kipun), kuid minu meelest on lihtsalt meeletult ebaaus, et tihti annavad sellist soovitust just need loomu poolest saledad inimesed, kelle keha ongi ehitatud nii, et ahvatlusi, millega minusugune igal sammul võitlema peab, polegi. Ja siis tõstavad need loomu poolest saledad esile, et kuidas siis nemad saavad õigete valikute tegemisega hakkama ja näe see paks nüüd ei saa, et järelikult on tahtejõuetu limukas… nagu nende endi valikud tuleneksid mingist meeletust tahtejõust ja igapäevasest võitlusest iseendaga (sest ei tule ju). Päris kurb on, et tean, et kui tahan püsida normaalkaalus, peangi elu lõpuni igal sammul ja iga päev (või vähemalt periooditi) oma tahtejõudu kasutama ja instinktide vastu võitlema (ja sealjuures mitte peast lolliks minema), samal ajal kui paljude teiste inimeste jaoks tuleb suurem osa ülesöömise vältimisest loomulikult ja iseenesest (ma ei ütle, et neil üldse kiusatusi poleks eks ikka võib olla distsiplineerivad end, et täna tervet šokolaadi nahka ei pista või et kaks päeva järjest mäkdoonaldsit ei söö, aga pean silmas, et vaevalt, et nad 24/7 mõtlevad, mida, millal ja kui palju järgmisena süüa saab)

      Kokkuvõtteks – tunnen, et seisangi elu lõpuni valiku ees, kas minna peast segi ja pidevalt ainult toidule mõelda või leppidagi sellega, et kilod aasta-aastalt kogunevad, täpselt nii nagu Rents toitumishäire “seljatanute” potentsiaalsed teguviisid välja tõi. Kui keegi sellele murele lahenduse oskaks pakkuda, that would be great, seni aga jätkan teekonda, kus periooditi püüan otsustada, kas parasjagu on energiat toitumist normaalsena hoida või on muud prioriteedid elus eespool. Viimasel ajal (nagu kaalunumbrist näha) on teine variant rohkem võidutsenud.

      1. N

        8. märts 2020 at 12:00

        See on nii tuttav :). Ka mina pean nt kommipaki lõpuni sööma, mis siis et süda läigib ja võin iga hetk süüa piiramatult sest hea toit on maitsev. Lõpuks mind aitas natuke toitumisnõustaja kes üldse ei fokuseerunud toidul mida sõin, sest see toit mida sõin oli kõik väga OK. Lihtsalt seda söömist oli liiga palju. Tegelesime hoopis käitumismaneeride ja vaimsete harjutustega mis aitaks mul peatuda ühe kommi juures. Ja nüüd jälgin ikkagi kaloreid kuid mitte nii detalideni nagu vanasti.

  9. L

    1. veebr. 2020 at 11:25

    Mulle tundub, et paljud inimesed ajavad segi “paks” ja “vormist väljas”. Jah, 50kg kaaluv kleenune naine võib olla vormist väljas ilma, et ta oleks ülekaaluline või paks. Mis seda vormi mõjutanud on, on iseasi. Nii palju on kuulda seda “mul on nii vedanud, söön mis tahan aga juurde ei võta!” juttu, aga tegelikult kui vaadata erinevaid näitajaid, siis kiidelda pole millegagi – peenike aga lodev keha, verenäitajad kehvad, trenni tegemine on tabu. Sealsamas on naisi kes sama pikkuse juures on 70kg, mis klassikalises mōistes oleks ülekaal, kuid rasvaprotsent kehas on väiksem kui tollel 50-kilosel :). Kõige selle juures peaks teistel olema aga täiesti ükskõik milline inimene on. Kui ei ole rahul endaga, siis võta ette midagi, kui oled rahul siis ela rahus edasi, kui ei viitsi midagi ette võtta kuigi enda meelest peaks, siis ära võta ja nii ongi. Tüütu on lugeda iga kolmanda suunamudija all juttu sellest kuidas nad on leidnud enesearmastuse ja ei vaata mida söövad ja joovad js trenni enam ei tee.. kuni jälle leiavad, et enesearmastus sai otsa ja peab ikka uuesti. Tehke seda mida ise naudite – trenni selleks et endal hea ja mõnus oleks, söò seda mis su olemise heaks teeb jne. Kui ise ei oska otsi abi ja nii ongi. Aga see tselluliidi ja venitusarmide ja “ma ei peagi ideaalne fitnessmodell olema” taga otsimine on juba ajuvaba.

    1. Jane Almers

      1. veebr. 2020 at 11:42

      Ma olen suuresti nõus. Ka minu enesearmastus on käinud üles ja alla ning hetkel olen ma punktis, kus ma olen sellest väsinud. Täpselt – kui rahul pole, muuda midagi. Kui oled, keep going. Lõpuks tunnen, et olen selles osas endaga rahu teinud. 😉

      Lihtsalt mu point oligi see, et inimene, kes ei ole silmnähtavalt paks, nimetab ennast paksuks. Just, ta võib olla vormist väljas, aga paks on hoopis midagi muud. 😉

      Mina võtan jälgimise kohe maha, kui näen, et mõni täiesti okei kehaga naine nimetab end paksuks. Reaalselt. Lapsik või ei. 😅

  10. Liisu

    1. veebr. 2020 at 03:48

    Ma nüüd vabandan, aga kas isik kes teema tõstetas, ei taha näidata hoopis seda kuidas endast luua saledam pilt sotsiaalmeedias? Tuua inimesi maapeale, et kõik mida me näeme ei ole alati tõsi? Ja sõimata kedagi erinevate nimedega samas teadmata tema lugu on vale. Minu arust see isik ennast ise küll paksuks ei nimeta vaid nendib fakti, et ta polegi lihtsalt nii ideaalne kui ta on end näidanud? Mina kuulun ka sinna nõmedate punti kes on kaalunr järgi igati norm aga vot ise ma rahul ei ole. Ma olen vormist väljas, kõhuke on ees ja seda vaadates esimesena panen endale sildi “paks”. Sest sotsiaalmeedias ei näe ma kellegil sellist kõhukest piltidel jne jne Iva ongi selles, et me õpiks ennast austama ja julgeks endast panna ka selliseid pilte kus vaatab vastu reaalsus. Mitte ei pea tõusma kikivarvuli ja keha väänama “saleda nurga alla“.

    1. Jane Almers

      1. veebr. 2020 at 05:30

      Mille pärast sa vabandad? 😉 Aga ma ei tea, kes teema tõstatas, mina olen mitmest erinevast blogist selle kohta lugenud, lugenud, kuidas mitmed inimesed ennast paksuks nimetavad ja kõik need kokku panid mind seda postitust kirjutama. Ei ajendanud mingi kindel isik. 😉

    2. Kapsauss

      18. märts 2020 at 10:38

      Ma ei saa täpselt aru mida sa sellega mõtled, et sotsiaalmeedias ei näe sa kellegil sellist kõhukest pildil? Ma ei tea milline sa välja näed ja milline on sinu see kõhuke mida pole kellegil peale sinu sotsiaalmeedias, kõlab kergelt öeldes jaburalt. Ma võin kinnitada, et seal sots meedias on ikka igasuguseid inimesi, pakse, saledaid, trimmis, lõtvasid, kõhtudega ja kohe kindlasti on mõnel seal riiete all ripprinnad, aga neid lihtsalt ei näidata. Ja miks peakski? Kuigi samas ma pole enam kindel et neid ei näidata, sest noh teisalt on ju meedai täis kehapositiivsuses sildi all ilmselgelt ülekaalus ja väga paksusid naisi kes oma keha näitamisega kohe mitte tagasi ei hoia. Aga kui see ka nüüd ei aita ja ikka nähakse ainult fitness-modelle siis peab juba inimesel endal mingi viga peas olema. Mind lihtsalt panevad sellised väited kergelt öeldes kummastama kes oma huviorbiidi on suunanud mingile kindlale grupile ja siis öeldakse, et mitte midagi muud ei näe.

  11. Mari

    3. veebr. 2020 at 01:21

    Mind paneb ta tihti kulmu kergitama, kui piitsavarred ei jõua ära kurta, kui paksud nad on. Minu tutvusringkonnas on selliseid mitu. Mainin ära, et pole enam mingis esimeses nooruses ja nii ka nemad, et see ongi loomulik, kui siin seal on natuke tsellut ja peale mitme laspe ilmale toomist ei ole kõht enam vastu selgroogu. Lisaks nagu mis see hädaldamine annab? ..et nagu vabandab välja, muudab kuidagi peenemaks, üritab kuidagi priskema kaaslase ebakindlust leevendada ka sümboolselt hädaldades või on see hoopis vihje kogukamatele, et nood võiks üldse ennast põlema panna, kui tema juba ei kvalifitseeru. Siis ise seisadki seal kõrval oma 20kg raskema kerega, vahid samal ajal näiliselt mööduvaid pilvi ja ei oska seisukohta võtta, kuna siiamaani mõtlesid et oled jumalast norm vormidega. Need kilud võiks juba viisakusest oma hädaldamist tagasi hoida, kui seltskonnas on nendest märksa priskemaid. See on nagu lihtsalt solvav ja väga ebaviisakas minu arvates.

  12. Iks

    4. veebr. 2020 at 02:43

    Olen sinuga täitsa nõus! Mulle käib nii pinda see pidev enesekritiseerimine ja paksuks tembeldamine. Mingi aeg olin vist ise samasugune, aga ühel hetkel sain õnneks aru, et kõige pealt tuleb oma kehaga sõbraks saada ja siis alles timmims teda sedapidi, kuidas omale parem tundub.
    Ma olen ka hämmingus, kui paljud inimesed siin ilmas iseendaga sõbrad ei oska olla 🤔🤷‍♀️

  13. Marianne

    4. veebr. 2020 at 11:47

    Igal inimesel on unelmate visioon endast, näiteks mingi vana pilt, mis ikka silme ees virvendab, milline kunagi oldud on. Kui reaalsus peeglist enam sellega ei klapi, siis = paks. Nii lihtne see ongi. Aga tegelikult on see õigem sõna “paksem” 😀 Kaks tähte ja tähendus ei ole kohe enam nii hull ja vale teiste silmis. 😀 Kui vaid saaks inimesed aru, et igas vanas pildis on ka natuke negatiivset .. Ei saa head ilma halvata 😀

  14. Annika North

    4. veebr. 2020 at 11:44

    Jah, igaühel on õigus tunda end nii, nagu ta tunneb. See, et sinust on olemas veel paksemaid või koledamaid inimesi ei tähenda, et sa pead end seepärast tundma ilusa ja saledana. Aga meie sõnadel on suur jõud! Kahjuks on nii, et kui meie oleme katki ja nimetame end paksuks (eriti siis, kui me seda ei ole), lõhume me meid ümbritsevaid inimesi ja sisendame neile, et ka nemad on paksud. Kui sina oled ühe rasvavoldiga paks, siis kuidas mina nelja rasvavoldiga ei ole? Kui sale inimene end minu kuuldes paksuks nimetab, siis ma saan aru mida ta silmas peab. Jah, tal on tõesti väikesed sangakesed või lodev tagumik või muu näitaja selle kohta, et ta ei ole enam endises vormis ja ma mõistan miks ta tahab alla võtta või trenni minna. Vahe on õiges sõnastuses. “Ma olen juurde võtnud” või “vormist väljas” edastaks meid ümbritsevatele inimestele palju parema sõnumi. Mina olen väga palju juurde võtnud ning olen oma ideaalkaalust ligi 15kg kaugusel, kuid ma keeldun end nimetama paksuks. Ma tajun, et see piir ei ole enam kaugel ja ma pean end kätte võtma, kuid kuuldes kuidas minust 25kg kergem neiu nimetab end paksuks, teeb mulle haiget. Misasi siis mina veel olen?
    Meil on õigus tunda end just nii, nagu me tunneme, aga me peame seljuhul arvestama, et ka need kommentaarid tuleks enda teada hoida, kui me ei soovi ennast ümbritsevaid inimesi haavata, mõjutada või solvata.

Vasta Ly-le Cancel