***

Aga äkki ma olengi mõttetu könn?

Mul oli enne mingi hull kass peal. Mõtlesin igasuguseid mõtteid ja tuju läks nii alla järsku ja siis käis kupli all plõks ning läksin õue kõndima. Kusjuures tänu inimestele, kes minusse absoluutselt ei usu, seega AITÄH! 🙌

Viimasel ajal tunnen ennast paljudes asjades nii läbikukkununa. Ja ma tean, et on perioode, kus olen aktiivsem, käin kõndimas ja proovin toituda paremini ja teha üldse paremaid valikuid ja siis tuleb periood, kus läheb kõik täiega lappama ja inimesed lihtsalt viskavad kive sulle kodaratesse selle eest, et sa ei suuda koguaeg olla megaaktiivne ja megatubli.

Ja ma ei suudagi. Ütlen ausalt.

Ma olen nii palju sellele mõelnud, sest see on minu puhul mingi muster, mida ma pidevalt läbi elan.

Olen jõudnud järeldusele, et mida rohkem ma jagan oma tegevusi, mis nõuavad tahtejõudu ja motivatsiooni teistega, seda väiksemaks muutub lõpuks minu motivatsioon ja tahtejõud.

Ma ei jaga neid juba ammu sellepärast, et kellelegi midagi tõestada või näidata, et näe, ma käin ja teen ka. Küll aga teen ma seda palju sellepärast, et ka teistele mingit motivatsiooni ja lootust anda. Ma isegi ei oska öelda, miks ma mõtlen selles osas nii palju teistele, sest kõige tähtsam olen ju mina – ma teen neid asju iseenda pärast. Vähemalt peaks tegema.

Ja mida rohkem ma üritan teisi motiveerida, seda väiksemaks muutub minu enda motivatsioon. Lõpuks mulle tundubki, et ma teen seda kõike pigem teistele kuigi see ei peaks nii olema.

Mul kummitab peas üks hästi hea mõttetera, mis on lihtsalt nii tõsi:

Muidugi – kes käsib mul jagada, eks? Ega ei käsegi keegi, aga eks ka mul ole see soov teisi motiveerida ja võibolla ka seda, et keegi mind kiidaks. Ütlen ausalt. Väga hea tunne on, kui keegi sind kiidab.

Ja siis on see mustem külg asjal – et kui sa ei jaksa üks päev või kaks päeva või isegi 5 päeva, siis on inimesed äevil – kas sa andsidki alla? lõid lõplikult käega? Kas sa ei teegi enam seda?

Ja ma ei ütle, et need inimesed on pahatahtlikud või nõmedad. Jumala eest, ma ju ise jagan, mida ma üldse siin vingun, eks. Aga see on kurnav, ausalt.

Ma tean, paljude jaoks ma olengi õudselt mõttetu kuju – ei tee muud, kui kasvatan nelja last, hoian kahel kassil, koeral, jänesel hinge sees ja toimetan oma 200 ruuduses kuudikeses. Mõnel käib sõrmenips ja kõik toidetud-pestud-koristatud. Mis see ikka ära ei ole, eks. Kuidas sa ei jaksa veel minna kõndima ja tantsida ja postitada igast oma tervislikumast liigutusest pilti netti? Sest, et selle pildi taga ei ole ju ometi palju tegutsemist! 😀

Ühesõnaga… koduseid emasid pisendatakse minu meelest ülipalju. Jäetakse palju muljet nagu laste kasvatamine oleks ilma pusadeta juuste kammimine. Easy!

Natuke kahju on, et inimese väärtust ja tema tublidust hinnatakse ainult selle põhjal, mida ta sotsiaalmeediasse postitab. Kahju, et me ei ela maailmas, mis oli siis, kui mina teismeline olin. Ma igatsen seda aega.

Minu jaoks liikumine, tervislikumad valikud toidulaual on igapäevane ja terve elu kulgev protsess. See ei ole minu jaoks miskit, mida ma teen ühest kuupäevast teise, saan nähtamatu diplomi ja mõtlen, et jess tehtud! See on teekond, kus ma vahel kõnnin selg sirgus, pea häid mõtteid täis, motivatsioonilaeng kaenlas ja järgmisel võibolla juba looteasendis diivanil puhkamas, sest ma ei jaksa iga päev.

Kõige tähtsam on see, et sa tõused üles ja paned edasi. Mitte ei jää sinna diivanile looteasendis puhkama. Võtad selle aja, elad selle läbi ja tõused üles ning lähed ja teed. See on oluline.

Ma ei hakka iial mõistma inimesi, kes pidevalt teistes kahtlevad, kes teisi inimesi pisendavad, kes teistele näpuga näitavad ja pidevalt nende väärtust ja tublidust kahtluse alla seavad. Ja ma tean, et see on elu – nii on ja nii jääb ja selle muutmiseks ei olegi suurt midagi teha.

Nüüd on mul juba natuke parem olla, sain ka instagramis laivi ajal neid mõtteid oma peast vähemaks rääkida. Tore, kui saab kellelegi rääkida ja kellegagi arutada. 🙂

Ma tean, et homme ma loen seda postitust ja mõtlen, et pssssh, on alles mured sul Jane, aga vahel on vaja kassida, et päike saaks jälle kuskilt pilve tagant välja tulla, eks.

Ja ps! Ma ei taha spekuleerida selle üle, miks inimesed teevad nii või naa – me ei saa seda ilmselt iial teada. 🙂

Ps2! Loomulikult ma ei arva, et ma mõttetu könn olen, ma lihtsalt ei osanud muud pealkirja mõelda. 😀

5 thoughts on “Aga äkki ma olengi mõttetu könn?”

  1. Mulle meeldib ka see tsitaat. Sellepärast ma oma blogis enam kehakaalust ja muudest tundlikest teemadest avalikult ei kirjuta, sest see ajab rahval pea pöörlema:D

    1. Ma arvan, et sellest on okei kirjutada, võibolla lihtsalt mingi piir tõmmata kuskile, palju endast ja oma tegemistest jagada, sest, kui juhtub, et komistad või vajad pausi, siis seda ühiskond üldjuhul ei aktsepteeri, mis on vaimselt iseendale juba kahjulik 🙂

  2. Mul on tutavatele ja lähedastele oma isklikest asjadest rääkimise osas sama tunne ,et peaks seda vähem tegema . Kuna tuleb samuti liigseid küsimusi,arvustusi liiga tihti juba ja siis on tuju üsna nullis . Ja noo eriti siis kuidagi kui niigi tunned mingil isiklikul põhjusel päeva jooksul end eriti halvasti suudavad naad jälle lajatada mõne küsimusega mida sa ei taha kuuldagi. Siis mõtled noo pekki pidin ma viimati seda lugu jagama ,pole ju see hetk mil tahan rääkida sellest aga ei ikka suskavad edasi teemat teravalt. Ja samuti trenni tegemis teemaga arutlemisi tuleb liiga teravalt ette . Nagu ei tohiks kunagi niisama olla . Kui tuleb ette päevi mil lihtsalt ei jaksa ,ei taha teha mitte midagi siis tulevad teravad kommentaarid selle osas et mina ja passin niisama ,miks ??? … Nagu ma poleks inimene vaid masin mis peaks 24/7 ringi trampima . EI ma siiski olen inimene ju 😔

  3. Sa oled kõige normaalsem, ausam ja inimlikum blogija. Ei mingit ilustamist, aus ja päris elu. Aitäh, et nii normaalne oled!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga