***

23+1 kuidas me kasvame?

Ma nägin eile unes, et meie poeg sündis ära. See käis kuidagi eriti kiirelt ja valutult ning ma olin nii õnnelik. Hommikul tõusin üles ja oma kõhtu nähes sain aru, et ainult uni see oligi.

Ma nii tahaks, et see saaks juba läbi ning ma saaksin oma pisikest beebikest käes hoida, kuid ma nii hullult pelgan seda sünnitamist. Miks ta peab nii kuradima valus olema?

Igatahes, täna on rasedust 23+1. Käisime reedel ämmaemanda juures, kes mõõtis ja katsus. Süda tuksub poisikese rinnus ilusti. Kõht on ka kasvanud (mul :D).

Vereanalüüside järgi sain oma rauataseme paika. See tegelikult peegeldub isegi enesetundest, sest rohkem ei kimbuta mind peavalud, energiapuudus ja väsimus. Söögiisu on tagasi tulnud ja enam ei ajagi iga lõhn südant pahaks. Võib öelda, et kõik need tüüpilised raseda hädad on möödunud ja tundub, et asi läheb paremuse poole. Aeg nagu oleks ka seal maal, sest üle poole raseduse on juba möödas. Kaua need hädad mind taga ajavad, eksole?

Poiss mürgeldab korralikult ja vahepeal ei lase isegi öösel magada. 😀

Tallinna ämmaemandaga enam ma ei kohtu. Pidasin ikkagi paremaks käia Paides edasi, sest kuigi ma sain oma bussisõidu hirmust üle, siis on ikkagi teisega sõitmine jube tüütu ja igav. Ning jällegi koht, mille pealt raha kokku hoida.

Paides pean miskipärast minema enne günekoloogi vastuvõtule. Helistasin registratuuri, ütlesin, et soovin panna ämmakale aega. Et enne olin Tallinnas arvel, aga kuna kolisin, tuleks heameelega siia üle. Minult küsiti selle peale, et kas ma olen rase. 😀 Ei, ma lihtsalt fännan ämmaemandaid.

Igatahes pean ma esmalt günekoloogi juurde minema, kuigi mind on juba läbi vaadatud ja midagi seal enam tuvastada pole. Täitsa rase olen ja pool juba selja taga!

Mis veel? Rinnad ja kõht on sügelema hakanud. Viimane on kole karvaseks ka muutunud. Too much information ehk, aga tegelikult olen selle karvakasvuga üle terve keha hädas, sest olen mina juba nii suureks paisunud, et kohati on raske end siledana hoida. 😀 #mehekättonsiinvaja

3 thoughts on “23+1 kuidas me kasvame?”

  1. heips 🙂 Ma ei tea kas sa oled juba kirjutanud sellel teemal , aga oleks huvitav lugeda, kus sa võrdled esimese kahe lapse beebiiga ehk siis ( kuidas nad magasid, kus magasid(kas kaisus või oma voodis), kes magas paremini öösel/päeval või oli sama, kuidas gaasidega lood olid , kas nad olid rohkem omaette ilusti või tahtsid pidevat tähelepanu isegi beebina, kuidas mees sul tuli toime, kas pelgas ka natuke kui esimene laps tuli( kas nagu julges süles hoida) , kuidas teil asjad olid jaotatud või kõik oli sinu teha , magama panemine, söötmine(kui rinda ei saanud enam) mähkmete vahetamine, lohutamine kui nad nutsid, millal hambad tulid ja kuidas lapsed käitusid sellel ajal , kaua rinda said ) mõtlesin siukest asja selle teema all, kui viitsimist on ja sa kirjutanud pole veel, siis võiksid, kui aega tekib 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga