***

-5kg nagu niuhti

Üks päev käis ema külas ja ütles, et ma olen kuidagi kõhnemaks jäänud. Viimati nägime kolm kuud tagasi. Ise ei märka selliseid asju, aga kui ikka ema ütles, hakkasingi vaatama peeglist, et vist olen jah peenemaks jäänud. Seejärel kommenteeris Geit, et ma olen peenem kui enne.

Umbes juuni kuus võtsin ma vastu suure otsuse – kaalulangetamine jätta. Mitte sellesmõttes jätta, et oma voltidega rahumeeli ringi käia ja kõigile kuulutada, kuidas ma ikka armastan end sellisena nagu olen vaid selles mõttes, et mitte olla 24/7 mingites kavades kinni.

Ma olen proovinud mitmeid toitumis- ja treeningkavasid, kuid lõpuks olnud olukorras, kus toitumise range jälgimine ja higistamine hõlmavad minu elust 85%, muudavad mind närvilisemaks ja negatiivsemaks. Ei, ma ei taha öelda, et kavade jälgimine muudab inimesi närvihaigeteks ja ärge jumala eest seda tehke vaid minu puhul on suuresti asi mõtlemises kinni.

Kõik kavad on üsna okeid olnud, M. Kalmusel oli üsna ühekülgsed toidud ja kuigi ma arvasin, et mind need toidud ära ei tüüta, siis üks hetk sai mul näiteks tomatist nii villand, et ma ei suuda seda. Tänase päevani süüa.

The Black Wolf kavad olid ka üsna okeid, ent toit minu jaoks jällegi liiga ühekülgne.

Mõlema kavaga saib väga hästi kaalust alla, ei mingit probleemi.

Kõige enam on mulle meeldinud KR Fitness kavad, kus trennid on tõesti jõukohased ja ma lausa nautisin treeningkava tegemist. Toitude valik on megalai ja sealt võib leida ka tavalisi koduseid toite – nt spagetid blognese kastmega, kapsa-hakkliha hautis, müsli jne. Sellised toidud, mida me niikuinii sööme kodus. Soovitan soojalt, kes ise oma toitumist kuidagi korda ei saa. 🙂

Minu puhul oli aga see enda kavadesse surumine kuidagi rusuv ja ahistav. Üks päev mõtlesin, et kui peaksin kunagi kõrges vanuses oma surivoodil veel viimaseid mõtteid mõtlema ja oma elule tagasi vaatama, kas tahaksin mõelda, et raiskasin pool oma elust kapsalehtede kaalumisele, sentimeetrite ja kilogrammide taga ajamisele? Ilmselgelt mitte ju. 😀

Seega ma lasin asjadel minna. Söönud olen ma alati okeilt, vahel kipun üle sööma, vahel vähem aga enamasti on toitumisega kõik ok. Kellaaegade peale ma ei söö, lihtsalt ei suuda.

Isusid on. Vahel söön šokolaadi, vahel krõpsu, vahel jäätist, vahel kommi.

Ja uskuge või mitte, aga sellise vabama elustiiliga, kus kõike kaaluma ega jälgima ei pea, samas ohjeldamatult ei aja ka kõike näost sisse, olen ma vabanenud viiest kilost. Umbes kahe kuu jooksul.

Kui ma hakkan rääkima sellest, kui palju ma nende kahe kuu jooksul liikunud olen, siis paraku pole mul midagi öelda. Mu ainus liikumine on olnud ühest toast teise, koeraga väljas käimine ja pesu kuivama viimine. 😀 Seega põhimõtteliselt null.

Nüüd ma harrastangi sellist vabamat mõtlemist, kui asi puudutab minu keha ja kaalu. Kogu see kavade jälgimine tekitas minus stressi, negatiivseid mõtteid ja suuremat viha oms keha vastu – raban ja söon kava järgi, miks sa kirat krha mingeid märke juba ei näita? Kaal võis ju langeda ent peegelpilt ei muutunud minu jaoks üldse.

Mulle jäi üks väga hea kommentaar meelde, mis siia kunagi ühe postituse alla tuli: “Kui sa ise pidevalt ei kirjutaks, kui paks sa oled, siis keegi ei märkakski.” Tõsi! Ma olen end ise paksuks kirjutanud. 70kg, 170cm juures ei ole paks. Mina ei ole paks. Mõned voldid siin-seal, küll need ajaga leebet tõmbavad. 😀

Enesekriitika on kõige masendavam kriitika, mu meelest.

3 thoughts on “-5kg nagu niuhti

  1. Kaal kipub kogeunema enamasti siis, kui inimene tunneb end ebamugavalt, ebaturvaliselt. Mis iganes põhjusel see turvatunne siis kadunud on. Nähtud, tehtud. Ja mitte ainult enda peal.

  2. Mul on üks küsimus, mida juba ammu mõelnud küsida ja nüüd tõid selle ka ise uuesti välja. Miks Sa ei liigu? Mõtlen just sellesosas, et sul on ju kolm last, ma ei kujuta ette, et passiksin pävad läbi kodus või hoovis, igapäev käime ikka lastega kilomeetreid maha ja ilmselgelt mitte kaalu pärast, lastele on vaja maailma näidata, igapävased käimised ja tegevused väljaspool kodu peaksid olema iga ema jaoks ju rohkem kui elementaarsed?

    1. No eks omajagu ikka käime ja vaatame, siin alevi vahel. Käime lastega pargis, mänguväljakul, jalkaväljakul jalgpalli mängimas, aga ma ei liigitaks seda sellise liikumise alla, mis kaalu aitaks alandada. Miks ma seda välja ei toonud, on sellepärast, et minu meelest on üsna iseenesestmõistetav, et lastega elu ei ole 24/7 kodus istumine. Kuidas ka ei tahaks.
      Ma ei tea, kui elementaarne on IGAPÄEVANE liikumine lastega, sesmõttes, et kindlasti mõne lapsevanema jaoks on. Mu lapsed on praegu just selles vanuses, et nad ei tahagi iga päev minuga kuskil liikuda – vahel ikka jah, nagu ennist mainisin, aga neil ikka oma aeg ja sõbrad ka, kellega koos ratastega sõidavad, niisama hängivad või erinevaid õuemänge mängivad. Seega ei, ma tõesti ei käi iga päev lastega kilomeetreid maha, sest siin ei ole midagi nii palju vaadata ega uudistadagi. Pigem käime rohkem kaugemal, kuhu ilmselgelt sõidame autoga, ja avastame uusi kohti.😊

      Ja kuigi sina arvad, et lastega väljas liikumine peaks olema ema prioriteet, siis meie peres on emal ja isal võrdne roll. Käib ema. Käib isa. Käime koos. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga