Mina ei mõista, kuhu sellel ajal nii kiire on. Mul on eredalt meeles see päev, mil Järvamaa haiglas närviliselt ootasin, et ämmaemand hakkaks sünnitust esile kutsuma ning täna on sellest möödas juba seitse kuud. Lausa hirmutav on mõelda, kuidas aeg meil käest libiseb. Veel hirmutavam on mõelda, kui mõttetult me seda tihtipeale kasutame, aga see on juba teine teema.

Kristofer on täna täpselt seitse kuud uus kutt. Päevad on pikad, aga kuud lühikesed. Ta on meil nii tragi poiss ning üllatab tihti meid uute oskustega. Hetkel ei ole tal probleemi sekundiga ennast pöörata seljalt kõhule või tagasi. Talle meeldib hästi palju suunda muuta ehk siis ta põhimõtteliselt keerutab ennast kõhu peal. Kord on näoga ühes suunas, sekund hiljem juba teistpidi.

Vaikselt proovib põlvi kõhu alla ajada, et ometi edasi liikuda. Tagurdamisega tal probleeme ei ole, sellega saab ideaalselt hakkama.

Hakkab juba vaikselt inimese kombel sööma, st tahkemat kraami. Perearsti juures käies, soovitas ta juba liha hakata andma, osta tailiha, keeta ära ja kuubikuteks lõigata, ning lasta siis tal neid järada. Minu jaoks tundub see tsipa hirmutav, sest ta vahel tõmbab tavalist püreed juba kurku, lihakuubikutest rääkimatagi, aga eks kõik tasa ja targu.

Hendrik ja Raimond on Kristoferi juba nii omaks võtnud, et esimene ilmselt võtaks selle emaks olemise minult üle, kui vaid saaks. Ainult askeldab ta ümber. Vahetab mähkmeid, annab lutipudelist juua, mängib temaga, annab talle püreed… Abilistest puudu ei tule. Juba peavad siin plaani, et suvel hakkavad kolmekesi liivakastis mängima. 😀

Kristofer magab terve öö, vaikne ja rahulik poiss on. Esimesed hambad tulid suurema kisaga, aga muidu on kõil chill. Alles nüüd tunnen, et elan uuesti tavalises rütmis, mis oli enne kolmandat last.