Aga võib-olla koliks tagasi pealinna? Või kuhugigi linna?

Viimasel ajal on meil Geiduga unerütm jumala paigast ära, st me oleme umbes kella 3-4ni öösel üleval ja lihtsalt molutame. Telekast ka midagi ei tule, seda ei vaata ja siis lihtsalt pikutame voodis ning räägime asjadest.

Ühest küljest on see muidugi hea, sest vahel käivad läbi päris huvitavad teemad ja päevasel ajal pole väga aega rääkida nii pikalt ja laialt, aga hommikul zombina ärgata, sest ega lapsed plaani never ever pool päeva maha magada, pole just kõige mõnusam. 😀

Täna öösel, kui me jälle erinevatel teemadel vestlesime ja mil ma tõdesin, et me vist oleme päris haiged inimesed, sest need teemad olid… haiged, ütles Geit, et võib-olla ei peakski siia Järvamaale maja vaatama. Mina küll olen kategooriliselt selle vastu, et siit ära kolida, sest lastel on siin ju elu ja sõbrad ja Hendrik läheb ju kooli ja kuidas ma saan nende maailma niiviisi lõhki rebida, aga ta oli seda meelt, et ega lapsed sellest mingit traumat ei saaks.

Kui ma pole siin õnnelik, kui tema pole siin õnnelik ja me mõlemad tunneme, et see pole koht, kus tahame kortsu kasvada, miks me siis ennast piiname?

Vaatasin siin vanast blogist enda vanu postitusi ja pilte, sellest ajast, mil Tallinnas elasime ja kuigi ma kogu see aeg, mil pealinnas elasime, tundsin, et süda ja hing ihkavad maale, siis nüüd on asi kuidagi vastupidi. Ma nägin nendest postitustest, kui elav ja huvitav ja õnnelik ja ilus ja äge ja stressivaba ma olin. Mitte et nüüd ei oleks. Ikka olen, aga tunduvalt vähem. Ikka tunduvalt.

Ma ei tea, kas minus on mingi rasedusega kaasnev segadus, ma ei ole veel päris küps või ma olen tüüpiline naine, kes ise ka ei tea, mida ta päris täpselt tahab, aga ma tunnen, et tahan linna.

Pealinna me ilmselt ei koli, sest seal on üürid nii kõrged ja oma kodu sinna osta ei saaks me veel nii pea. Aga mõni teine linn? Kus on inimesed ja kohad ja mingigi elu?

Ma ei tea, mind valdab selles osas hull meeltesegadus ja ei taha uisapäisa mingit otsust teha, sest, kui kolimegi linna ja seal taban end mõttelt, et ka see pole mulle? Mis siis saab? Milline paik on üldse mulle? Võib-olla ei olegi asi kohas vaid minus endas?

See teema istub mul hingel nii raskelt. Ma ei tea, mida peale hakata. Ainus, mis tundub hetkel minu jaoks mõistlik, on anda aega. Iseendale. Vaadata, mida ja kuidas tunnen ma näiteks poole aasta pärast. Või kas on hea mõte lihtsalt oodata? Ohjah…

Oma majakest me tahame kunagi. Päris linna küll mitte, aga kuhugi suurema asula lähedusse küll. Siiani oleme vaadanud siia Roosna-Alliku lähedale, sest.. mina oma paanilise hirmuga rikkuda laste elud, you know, aga nüüd, kui paljud on mulle seletanud, et ega need lapsed sellest traumat saa jne, hakkan ise ka vaikselt meelt muutma ja oma mõtteis kahtlema.

38 kommentaari

  • K

    Mäletan kui olin kuskil 10, ema ei tahtnud maalt ära kolida kuna meie vennaga käisime seal koolis ja sõbrad olid seal. Ise ta oli kurb ja vihane kogu elu peale jne. Lõpuks kui 14 olin ja kolisemgi siis algul oli raske ja punnisin vastu, aga siis leidsin uued sõbrad ja eelmisest elukohast oli savi. Laste värk, sinul veel väiksed ka, olekski lihtsam 😊

  • PreiliA

    Super armas ja mõnus väike linn elamiseks on Keila. Ma ei kujuta ettegi, kui peaksin siit ära kolima. Kõik vajalik on põhimõtteliselt olemas ja vajadusel Tallinn aind 20-25km kaugusel.

    • Jane Almers

      Ka nõustun 😊 Olen päris mitmel korral seal käinud, kuna mehe vend oma perega elab Ämaris. Keila tundub selline rahulik ja väga ilus koht 😊

  • Anett Meltsas

    Ise elan hetkel Sakus, mis on ju Tallinna kesklinnast vaid 15minuti tee. Ideaalne koht elamiseks, eriti lastega! Mõnus veidi maahõngu, kuid samas siiski pisike linn. Inimesed on mega viisakad ja toredad. Nüüd vaatame oma päris kodu ka siia lähedale(hetkel üüriks). Hetkel üks korter kahekorruseline mõningate kilomeetite kaugusel silmas pinnuks, käisime vaatamas ja omas peas mõtlesin, ohh kui hea, samas siuke veidi pommiauk, kus lapsed saavad kasvada ehtsa lapsepõlvega nagu minul oli, aga samas linn pole kaugel ja kõik käejala juures 🙂 soovitan vaadata linnale lähedal kohti, üürikaid üsna hea hinnaga saada. Tule jh mulle lähemale, mitu aastat ma sind pinnima veel pean 🤣😁

    • gfgd

      Saku on ebareaalselt kallis koht elamiseks , harjumaa ja raplamaa piirides on kõige kõige kõrgemate kommunaalidega asula

      • Anett

        Oleneb, sakust veidi välja ja saad väga heade hindadega üüriks või isegi oma kodu. Saku keskuses sees oleneb, siin kus ma elan, on veidi kõrgemad kui näiteks paar tänavat edasi. Ei saa kohe üldistada. Sakust laagri poole on kallimad, kuid sakust näiteks tagadi poole juba läheb odavamaks.

  • Kr

    Kolige Haapsallu. 100% kindel variant lastega peredele. Koolid lasteaiad kõik käejala ulatuses, pole autot vajagi 🙂 pluss mina, kui kolme poisi ja ühe pisikese printsessi emana julgen öelda, et turvaline koht. Va osad huligaanid , nö “vabakasvatuse viljad”, on siin pereelu jaoks ideaalne keskkond 🙂

  • Eva

    Linna kolides annad sa lastele elus rohkem võimalusi, valikuid ning laiendad nende silmaringi. Kui sa ise ei tea kas tahad oma eluga midagi peale hakata siis oma laste pärast just peadki kolima. Andes neile elus võimalust kuskile pürgida.

  • Kata

    See trauma oleneb ikka täiesti lastest. Meie vahetasime elukohta kui vanem laps sai 6, oli väga elav laps, mõtlesin et mis siis ikka, leiab omale uued sõbrad lasteaias ja enne kooli, aga vot sulle, käisime 2 aastat psühholoogi vahet. Siiani tunnen end süüdi, sest lapsel probleemid ja tahab peale viit aastat tagasi vanasse kohta kolida. Samas noorem laps oli 4ne ja tema kohanes väga hästi.

  • Neiu

    Vat mina siis täitsa vastand sulle ma jumaldan maaelu, linnaelu pole mulle, olen vaadanud küll linna poole, kuna maal pole tööd ja TARTU linna 42km, PÕLVA mis on “linn” 23km aga olen elanud linnas üüriks aga kohe kui sain põrutasin maale.

    Kui tahad linna kolida siis pooldan ka keilat kuna seal rahulik olen mitu korda ise seal käinud ja nautinud.
    Või siis põlva tõesti väike armas linnake 3lasteaeda ja 2kooli 🙂

  • Tr

    Mina soovitan piirkonna valida vastavalt sellele, et kuhu jaksate laenuga oma kodu osta, mitte üürida. Üürimine ei ole stabiilne, eriti 4 lapsega perele.
    Miks mitte vaadata nt Raplasse. Olemas lasteaiad, koolid, huvikoolid, kauplused, kohe varsti ka kino jne. Samuti hea ühendus Tallinnaga (rongid). Ideaalne keskkond lastega elamiseks.

  • Merilin

    Hm, saan aru, et maja, kus elate, ka üürite?
    Ma ise elan linnas korteris ja korter on mul laenuga saadud.
    Plaanisin uisapäisa maha müüa, aga isa ütles nii “Kõigepealt proovi mõni kuu teises linnas korterit üürides elada. Siis saad teada, kas sobib üldse. Jäta praeguse korteri näol tagala endale. Ära lõika sildu pooleks.”
    Wise words.
    Jäin sellele mõtlema ja ei kolinudki, sest tõepoolest ei olnud mul rahakotis nii palju raha, et kahte elamist samaaegselt ülal pidada.
    Loodan, et jõuate ühisele parimale kokkuleppele.

  • K

    Viljandi! Piisavalt väike ja hubane aga midagi koguaeg toimub, loodus on ilus ja lastel on võimalusi küll ja küll. Elan ise siin ja hea meelega läheks kohvilegi vahel. Armastan seda kohta, nüüd poode ka rohkem, mu kool (täiskasvanute gümnaasium) ja trennid on siin. Olen igati rahul.

  • Merka

    Meie kolisime Järvamaale detsember 2014. Laps oli 5- aastane. Põhimõte oli, et kui kolime, siis teeme seda enne kui laps saab 7, et ta ei peaks vahetama kooli. Mõtlesin, et lastel on lasteaiaeas sõprade leidmine lihtne. Ma eksisin. Meil olid rühmas väljakujunenud grupid. Minu arvates teda nö päriselt omaks ei võetudki. Õnneks ta ise ei kurtnud, et ei taha aeda minna vms. Muidugi lapsed on väga erinevad ja lasteaiad on erinevad. See on lihtsalt meie lugu ja minu nägemus.
    Nüüd käib ta koolis ja sellega on palju muutunud. Kuna 1. klassi minnes tuli lapsi ka mujalt, siis isegi lasteaiakaaslased on saanud lähedasemaks ja lisaks on leidnud veel sõpru nii koolist kui ka trennidest.
    Rääkides iseendast, siis mina ise pole 4 aastaga leidnud siin omale lähedast sõbrannat. Tunnistan probleem on minus. Ma ei oska inimestega alustada suhtlust. Kui minuga räägitakse, siis räägin rõõmuga vastu. Ma ei oska leida õiget aega ja kohta, kust ja kuidas alustada. Jah mul on lähedased inimesed teises maakonnas ja me suhtleme ja külastame üksteist tihti, aga siiski tunnen, et siin võiks samuti olla sõbrannasid. Muidugi mul on naabrid kellega näeme, siis ikka jutustame ja töökaaslased, kellega suhtlen kui neid külastan, aga see pole see. Hetkel olen 1,6-aastase lapsega kodune ning tunnen, et see teema aina süveneb. Sooviksin sõbrannat kellega teinekord lihtsalt jutustada ja koos kohvi juua.

  • Kati

    Lapsed üldjuhul leiavad uued sõbrad üpriski kiiresti ning lõppudelõpuks ei ole ka lastel hea seal, kus vanematel hea ei ole. Lapsed on väga head tunnetajad ning saavad ka ilma sõnadeta tegelikult paljustki aru, me lihtsalt ise vahepeal alahindame neid noori hingi :). Kui süda soovib kolida, siis kolige!
    Panustaksin teie asemel samuti pigem, keila, haapsalu poole.
    Unistage suurelt ning ärge kartke rikkuda laste elusid. Te just muudate laste elu paremaks, kui teil endal on hea olla, siis on ka lastel 🙂

  • L

    Soovitan sulle südamest Kohilat, 30 km. Tallinnast ehk 30 minutit sõitu (kui mäletad siis ühest linna otsast teise jõudmine võtab sama aja) tundub et see on üks popimaid kohti nüüd elamiseks, ise olen üles kasvanud siin. Suur Gümnaasium mis on üsna kõrgel tasemel Eestis, kaks lasteaeda, kaks spordiklubi , suur spordihoone, mitmeid mitmeid ilusalonge/juuksureid/massaase. Igasuguseid üritusi , kõik parimad lauljad tulevad Kohilast. No ma ei oskaks ära kiita seda kohta, suveläbi erinevad kontserdid .. piisavalt väike alevik – samas piisavalt suur! 🙂 Minu süda ja hind kuulub sellele kohale kuigi olen kolinud siit varasemalt ära ning elanud mitmetes kohtades aastate jooksul. Kui huvi võid kirjutada mulle,tutvustan veelgi 🙂

  • Anx

    Saaremaal hea lastega elada 😊
    Kena rahulik.
    Vb olen mina just seda meelt et ever never ei koli lastega mandrile ykskõik kuhu linna aga ei saademaal ära ei koli.

  • Liis

    Mina ütleks, et pigem on lastel lihtsam kolida praegu, kui näiteks teismelistena, kui sõprusuhted on olulisemad ja samas keerulisemad sõlmida.
    Vähemalt minu meelest tulevad sõbrad lasteaias ja algklassides lihtsamalt kui teismelisena.

  • Triinu

    Mina elasin kunagi lapsepõlves linna lähedal maal väikeses asulas, aga korteris. Üliäge lapsepõlv oli. Mul olid omad sõbrad, lasteaia kaaslased, kooli kaaslased. Sai turvaliselt päevi õues mängides mööda saadetud.
    Siis aga emal lõi mingi kiiks pähe ja ta ostis maa maja igasugusest tsivilisatsioonist väljaspool. Esimene talu oli km kaugusel. Esimene küla 3 km kaugusel ja esimene, pisut suurem asula 13km kaugusel. Lisaks tsivilisatsiooni kaotusele kadusid ka kõik mugavused mis korteri eluga kaasnevad. Seal oli külm, niiske ja peldik läks talvel härma ja haises. Kardan kohutavalt ämblikke ja see oli minu jaoks õudus unenägu, algul ma arvasin, et me ainult peatume seal.
    See oli mu elu üks kohati õnnetumaid aastaid. Esiteks mõlemad asulad olid pommiaugud. Ma ei suuda uskuda kuidas võib mõni koht nii mürgine olla. Selle 10 aasta jooksul leidsin endale umbes kahe käe sõrmedel inimesi kellega oli mõistlik suhelda. Enamik neist ei elanud seal asulas. Ja ülejäänudest pooli kiusati koledasti. Seejuures kiusati peamiselt neid kes polnud sünnipäraselt kohalikud. Mind kiusati ka, ma liitusin nendega keda kiusati põhimõttel mina olen normaalne ja mind kiusatakse järelikult on teised kiusatud samasugused normaalsed inimesed. Ausalt öeldes olidki.
    Õnneks ma olen seda sorti inimene kes lahkub sealt kus teda ei sallita ja nii ma siis üsna pea pärast kolimist veensin ema, et tahan saada isa külastus õigust. Saingi. Niisiis veetsin ma seal õelas seltskonnas aega vaid kooli ajal. Õudne ikka. Isegi õpetajad olid terroristlikud. Ma hakkasin muidugi ka harjuma pikapeale jaheduse, külma, pakase ja pikkade jalutuskäikudega koju ja harjuma ka asjaoluga, et mind ei sallita. Aga ma ei suudaks seda enam kunagi uuesti läbi elada. Kui ma oma elu peale läksin kolisin korterisse tagasi. Sellega koos taastus mu inimväärikus tasapisi. Enamikest lapsepõlve komplikatsioonidest olen üle saanud. Ma ei kolinud linna äärde. Transpordi aeg röövib ära aastaid me elust. Tööle/kooli/lasteaeda/trenni sõitmise aeg võiks olla lühike. Tänu sellele on märksa rohkem aega päriselt koos olla.
    Küll aga olen avastanud, et minu maja lapsed mängivad terve suve murul tekikese peal, kui ilmad koledaks lähevad siis kolivad esikusse. Ehk siin, vaatamata sellele et Tartu linnas, elavad lapsed samasugust elu mida mina oma lapsepõlves. Ma olen oma valikuga rahul. Lastel on võimalus iseseisvusele ja oma sõpruskonna välja kujunemisele.
    Mina ei suuda elada keskkonnas kus kõik teavad kõiki ja huvituvad su elust ja tegemistest seejuures levitades laimujutte ja väljamõeldisi selleks, et inimesed sinuga ikka suhelda ei tahaks.
    Mulle meeldib linn. Mulle meeldib privaatsus.

  • J

    Nii tuttav lugu kuidagi 😊
    Ma olen 33 ja võin öelda, et see vist pole küpsusega seotud, sa lihtsalt ei ole leidnud seda õiget kohta, seda ei saa pahaks panna 😁 seda tuleb lihtsalt otsida.
    Mu mees sai esimesed hallid karvad just minu pärast, sest pärit olen viljsndist, tema tartust. Nii tahtsin tartusse! Kui tartusse kolisime, veetsin iga vaba aja ikkagi viljandis😁kui tartus päris oma kodu saime, mida ehitasime oma maitse järgi ja suht kallid materjalid said valitud, ühesõnaga raha kokku ei hoidnud, ja kui sisse kolisime, ütlesin esimesel õhtul voodis oma mehele “siia me küll elama ei jää” 😂 no oma 4 aastat pidasime vastu. Kõik oli okei, aga see on seesam asi, et süda ihkab midagi muud… Aga krt ise ka ei tea mida… Kui ühel päeval ma teatasin, et davai, paneme müüki ja kolime Elvasse!
    Ehitasime siin nullist maja, sellise lihtsa ja väiksema. Siin on loodust, mis lihtsalt silitab hinge. Kool, pood jm olemas, väike linn ja Tartu ju siinsamas, et pole pidanud sõpradest loobuma.
    Muide väiksemal lapsel oli kolimisest poogen, suurem põeb natsa, aga seda sp et kolis naabritüdrukust lahku, samas käivad üksteisel külas.
    Väikeses linnas on hoopis teist oodi, palju parem!
    Kooli erinevus nii suur! Siin lastel stressi vähem.
    Nii et edu uue pesa otsingutel ja küll tuleb ükskord see õige koht jaa! Kolimine on tyytu, aga kus sa muidu aru saad kuhu sa kuulud? 😊
    Tuult tiibadesse! TULGE ELVASSE!

  • Nippi

    Elan ise hetkel soomes mehe ja lapsega. Kartsin väga sisimas et ei kohane soomes ära. Kuna kõik sõbrannad Eestis. Soomes oli ainult mull mees ja ta õed kedagi muud tuttavad polnud. Ja pole siia maani kaa. Võib selle pärast pole just kõike selitsivam inimene. Tahan väga Eesti tagasi kolida ja olen sellest ka mehelrääginud et tahan ikka Eesti tagasi. Kuna seal on mull sõbrannad ja pere. Elame mehega teama lapsepõlvekodus. Mis siis et maal aga lapsel on seal turvaline olla. Kui võimalik siis kolige ära kuhugi.

  • Britt

    Mõtlesin pikalt, kas kommenteerida või mitte, aga minu kaks senti on sellised:

    Ära koli.

    Miks? Sest ma siiralt ei usu, et see neid probleeme lahendaks. Mäletan su varasematest postitustest, et olid Tallinnas sama õnnetu. Muidugi on ka praeguses elukohas omad probleemid, aga üleüldises plaanis ma kardan, et seni kuni sa endaga veidi tööd ei tee, oleksid sa lõppude lõpuks kurb ükstapuha kus.

    Muidugi olen ma ainult kõrvaltvaataja ja ei saagi kogu pilti näha, aga su enda kirjutatu põhjal on mul tunne, et sul oleks vaja tööd teha oma ärevusega ja üle saada oma hirmudest. Muutuda enesekindlamaks, omada rohkem eneseusku. Kuni need asjad pole paigas, on õnnetunde saavutamine keeruline. Ükskõik, kus sa elad. 🙂

    • Katre

      Olen täpselt samal arvamusel. Muidugi keskkonna vahetus on kasulik ja mingis mõttes rikastav, aga lõppude lõpuks leiame end ikka tupikus olevat kui pidevalt rändame aga ei tegele sellega, mis on tegelikult oluline ja hinges häirib 🙂

  • Pärle

    Olen maal üles kasvanud ja alati oli soov linna kolida. Sain noorelt emaks ka kolimist tuli ette päris mitmeid kordi. Elasime mingil hetkel ka väikelinnas, kus mees üles kasvas ja tundsin sama tunnet, mis sina. Mulle ei meeldinud seal, olin masenduses, tegin tööd mis üldse ei meeldinud jne. Õnneks oli mees nõus kolima linna üürikasse ja elu läks tunduvalt paremaks. Oma kodu ostsime linna äärde ja selletõttu pidi laps vahetama kooli ja tundsin ka suuri süümepiinu, et kuidas ta harjub jne.. nüüd on sellest möödas pool aastat ja olen otsusega väga rahul. Lapsele meeldib uus kool isegi rohkem, hinded on paremad ja meie rõõmsamad. Mina soovitan küll, et kui sa tunned, et see koht pole sinule, siis tuleb muudatus teha. Rahulolematus muudab ka suhet halvemaks ja üldist pereelu mõjutab see kõik palju. Lapsed kohanevad ruttu, kui ei meeldi uus koht siis saab alati tagasi minna, aga proovima peab.

  • Katre

    Mina isiklikult kolisin Tallinnast ära poolteist aastat tagasi, sest sealne elu kasvas üle pea ja lõpetasin alati täiskohaga tööl olles, kuigi pidasin oluliseks keskkool lõpetada. Nojah, nii siis ühel suvepäeval ma otsustasingi et nüüd aitab, vaja natuke endaga tööd teha ja linnakärast eemale saada. Kolisin Rakverre, linna, kus olin vaid paar korda eelnevalt käinud aga miski nii meeldis selle linna juures ja mul küll pole lapsi, aga mõtted on selginenud küll ning kool ja autokool usinalt käsil. Hinges ma siiski usun, et siia päriselt elama ei jää, aga pole välistatud suvekodu vms soetamine, kui võimalik on ning sisetunne ja tulevikuplaanid toovad reaalsusesse tagasi, niiet pigem lõpetan Harjumaal või Tallinnas, sealt kust pärit olen ja rohkem võimalusi tulevikuks näen. Loomulikult kinnisvara hinnad on üpris hullud ja oma kodu rajamine sõltubki suuresti sellest, kas leiad selle OMA koha üles. Tuleb tõdeda, et see on üks suur otsus kuid kuskile on vaja ta rajada. Olen 23 ja eks näis mis peale kooli lõppu saab 🙂 Sulle soovin ka eneserahu leidmist nr1, sest probleemid tulevad sageli ikkagi meiega kaasa ja alles siis kaaluda kõiki variante. Olen isegi alles teel sisemise rahuni.

  • E

    Mina elan maal, ridaelamus. Oma aed ja 2 korrust 😀 Siiani olen rahul, lapsed saaks vabalt olla ja käia ja möngida teiste lastega.
    Eks see ole muidugi raskem, et endal lube pole ja lähim pood 8km kaugusel aga selleks mees mudugi 🤣
    Maal on nii hää elada. No eks see väikse küla probleem igalpool, et räägitakse jne. Aga ei saa kurta😋
    Ja tee nii nagu õigeks pead, soovitusi võime kõik anda aga Sina ise ja Sinu ema süda teab, mis on õige ja mis mitte. Ole tubli!❤

  • Kat

    Viljandi!!! Elan ise Tartus, vanemad Viljandis ja sinna minna on niiii mõnus. Pluss, meeletult arenenud- kino, kauplused, kohvikud, Roheline Maja, lossimäed jnejnejne. Seal on niii lahedad inimesed, teevad ning käivad. Elu käib, aga mitte kiirustades.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga