Määratlemata

aitäh!

16. okt. 2015
Kuigi ma ärkasin täna jälle peavaluga, siis on ülejäänud päev lausa supper olnud- õhupallimeri (okei okei, tiik) hommikul lastele, päike särab taevas, me sõidame täna maale, ma saan täna enda kasutusse nädalavahetuseks kaamera ja mulle kingiti isegi selfiestick (nendest kriban järgmise nädala alguses) ja ma olen lihtsalt kuidagi eriliselt heas tujus. 

Üks põhjus selleks on veel see, et kui ma kirjutasin postituse “kes te olete, lugejad?” (LINK), on mulle postkasti palju kirju tulnud oma tutvustustega, piltidega ja kõige muu armsaga. Miks ma küll varem sellist asja ette ei võtnud? Nii mitmed on just sinna postituse alla kirjutanud endast, mille üle on mul ääretult hea meel. Lisaks sellele, on peale seda postitust hakanud inimesed rohkem blogi Facebooki seinal kaasa rääkima. Mulle see nii meeldib! Ma ausalt tunnen, et ma ei ole seal lehel üksinda. Mitte, et enne oleksin nagu üksi olnud, aga ikka natuke kurb meel oli, et keegi ei taha kaasa eriti rääkida. Kindlasti ootan ma veel ja veel, et rohkem inimesi kribaks mulle, räägiks postitustes kaasa ja annaks mulle nõu, kuidas olla, millest kirjutada ja üldse kõige kohta, mis on seotud blogimisega, sest kirjutan ma ju teile ja endale ning koos saame selle pesakese siin muuta ajaga aina mugavamaks ning paremaks.

Ja kõige lõpuks tunnen ma, et mind toetatakse rohkem. See on nii hea tunne. Ma peaksin olema nördinud, sest kuigi ma lubasin endale sellel nädalal kooli minna ja vastata ära 4 hindelist tööd, siis ma ei ole neist ühtegi teinud. Ma tundsin, et ma saan nendega hakkama, aga vaimselt ei suutnud end liigutada. Eks see kõik veereski selle emotsionaalse kokkuvarisemise kraesse, mis nädala alguses minuga toimus. Kuid mida lähemale laupäevale, seda rõõmsamaks ma olen muutunud. Ma olen nii kaua oodanud, et saaks linnatolmu jalgadelt pühkida ja maale sõita. Puhkama. Olema. Ja lihtsalt niisama.. oh kui hea tunne see on. Koolis hakkas samuti vaheaeg, seega nende asjadega ma praegu üldse oma pead ei vaeva. 

Raimond läheb esmaspäevast lasteaeda. Ma natuke kardan, natuke mitte. Saame hakkama, mis seal parata. 

Ma püüan täna enne maale minekut teha ära hiina pakikese vol 2 postituse. Pildid on peaaegu valmis. Ühte asja vaja veel pildistada ja asi ants. Teile aga ma soovin imelist nädalavahetust, kallid lugejad!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga