Määratlemata

ärevushäiretest

Ma olen varem kirjutanud siin blogis ärevushäiretest. Ma ei tea, kas see postitus on alles või ei, igatahes, tahan ma kirjutada nendest veel. Täna, läbi minu silmade ja keha, sest ma olen nendega elanud rohkem kui kolm aastat. Hetkel tean ma vähemalt ühte inimest, kes tahaks mulle pasunasse virutada, sest ma julgen üldse nendest kirjutada- olen ma ju öelnud, et ärevushäired on minu kontrolli all, mida ma siis veel korrutan, et nad mul on. Sellel ühel teatud inimesel on ilmselt järgmine põhimõte- kui sa oled need oma kontrolli alla saanud väidetavalt, siis sul järelikult neid polegi. Vale! Kõige raskem ongi seletada neid asju inimesele, kes ise seda läbi elanud ei ole. 

Me oleme härraga miljon korda ärevushäirete pärast tülitsenud. Minevikus muidugi. Ärevushäired algasid minul peale esimese lapse sündi. Ühtäkki tundsid ma, et võõraste inimeste keskele minemine on minu jaoks tohutult raske. Esimest korda avaldus mul paanika, kui ma pidin minema perearsti juurde. Ma kõndisin oma paar kilomeetrit maha, sest elasime alevi külje all ja arstini oli suht pikk maa. Ma jõudsin alevisse ja tundsin, et ei taha sinna minna. Seal on inimesed. Nad ei pidanudki otseselt olema kas tuttavad või võõrad, mind ajas paanikasse teadmine, et seal on PALJU inimesi. Ja mis te arvate, kas ma läksin perearsti juurde? Ei. Plaan oli veel poodi ka minna, aga sinnagi ma ei jõudnud. Ma mäletan seda esimest korda, nagu see oleks eile olnud. Ma läksin tagasi koju ja peale seda veetsin ma kaua aega ainult koduseinte vahel. Ja seda sõna otseses mõttes. Kõik tegi minu eest ära härra ja tegelikult olen ma talle üdini tänulik, et ta mind lihtsalt pikalt ei saatnud ja mind ei jätnud. 

Huvitav asi, seoses ärevushäiretega on see, et ma sõitsin bussiga viimati pikemat maad umbes 4 aastat tagasi. Vändrast Pärnu. Ma ei suutnud bussis olla, sest ma tundsin, et olen kinni ja ei saa välja. Ma ei tea, kas ma täna suudaks, ma pole proovinud, ega tahagi proovida, kui aus olla. Pisike hirm on. 

Igatahes, tülitsesime me härraga sellepärast pidevalt, sest tema korrutas: “Ah mis ärevushäired, küll sa üle saad, pead saama, ega nii ei saa elada.” Ja mind ajas see maruvihaseks, sest inimene, kes pole neid läbi elanud, tal on jah lihtne öelda, et kuule, mis põed, saa üle nüüd. 
Kui ma hakkaks praegu mõtlema sellele, kui palju ma nutsin nende 4 aasta jooksul, siis ma arvan, et pool sellest ajast kindlasti olen ma veetnud just pisardates, sest ärevushäiretega elu pole mingi elu. Ma põhimõtteliselt kasvasin koduseintega ühte. 
Perearst saatis mind psühholoogi juurde. Pärnusse. Sealt kirjutati tablakaid ja kui need ei aidanud, öeldi, et meie sind aidata ei oska rohkem ja pakaa. 

Üsna varsti kolisime me Tallinnasse. Miks? Loe siit (link!). Ja mis te arvate, et ma nii väga tahtsin siia Tallinna tulla? Muidugi mitte, sest maal oma kodus oli kõige parem elada seda kuiviku elu ja loota, et kõik teevad minu eest vajaliku ära. Ma tõesõna arvasin, et seal seinte vahel ma istungi oma viimaste elupäevadeni. 
Naabrid küll olid ehtsad tropid, aga mõte suurde linna kolimisest oli viimane, mis ma teoks tahtsin teha. Kuna aga elu muutus väljakannatamatuks, siis muud varianti polnud ja me põgenesime päevapealt Tallinna. Seal läksin ma teise psühholoogi juurde, kes kirjutas mulle mingeid tilkasid, mida ma väga kaua võtta ei saanud, sest jäin teist last ootama ja neid ei tohtinud raseduse ajal manustada. 

Mulle küll ei istu Tallinnas elamine üldse, sest ma olen pigem maainimene, aga tänu siia kolimisele olen ma saanud ärevushäired oma kontrolli alla. Lapsed läksid lasteaeda, välja minek oli vältimatu. 
Üks päev, kui me härraga jooksmas käisime, tabas mind ühtäkki see vana tuttav tunne. Süda hakkas kloppima, hakkasin hingeldama. Jah, see lööb vahel välja. Just siis, kui ma oma mõtetes kõige nõrgem olen. Mõned ütlevad, et ärevushäired ei ole mõtlemises kinni, mina väidan vastupidist. On küll ja kõvasti. Näiteks andsin ma tol päeval neile alla- selle asemel, et edasi joosta, pagesin ma kiiresti kodu poole. See on vale. Kui sa lased nendel oma mõtetesse tungida, siis on asi pekkis ja ärevushäired hakkavad üha enam su üle kontrolli võtma. 

Just sellepärast ma pole hakanud autojuhilube ka edasi tegema. Ma ei ole neist täiesti prii, küll nii prii, et arst pole mulle mingit ametliku diagnoosi pannud. 

Aga ma olen õnnelik, sest aastaid tagasi mõtlesin ma, et nendega ma jään elama ja nendesse ma ka suren. Nelja seina vahel. Kui sul on intensiivsed ärevushäired, siis see tunne.. see tunne, et mitte miski ei aita ja väljapääsu ei ole, see paneb igasuguseid hulle mõtteid pähe, aga ainus, kes sind aidata saab, oled sina ise. Rohud, psühholoogid.. need on võibolla sulle kuidagi toeks, aga lõpuks pead sa ise oma mõtlemist muutma. 🙂

10 thoughts on “ärevushäiretest

  1. Kas sul ei võinud need sellest tekkida et elasid väikses kohas jäid rasedaks inimesed vaatasid nagu imelikult ja hakati kindlasti mingeid jutte rääkima ning sa võtsid hinge. Peale seda sa ei tahtnudki väga välja minna ja inimesi näha. Ja siis tuli teine rasedus ja kõik hakkas otsast? Ning nyyd tlnas inimesed ei vaata siin nii sest inimestel on kiire ja kõike muud tark hoopis teha kui teiste elu elada ja siin muidugi ei tunne ka igat teist inimest?:) ma pole mingi psühholoog aga kirjutasin lihtsalt oma mõtte

  2. Mis jutte? Mul oli juba siis kamakaks Vändrakate ettekujutusest. Väga ei lasknud end kõigutada, mida seal räägiti või ei räägitud. Teist korda rase olin juba Tallinnas elades. Nii palju kui Tallinna psühholoog rääkis, siis ilmselt said ärevushäired alguse naabrite käitumisest. Vaimne terroriseerimine, mida nad korraldasid. Aga eks seal võis ka muid põhjuseid olla. 🙂

  3. Ma arvan, et sa teed sääsest elevenati. Kui sa tahad, et keegi sul päriselt midagi diagnoosiks, siis mine PSÜHHIAATRI juurde, psühholoogid ei tea sittagi. Aga sa ei lähe, sest sul pole midagi viga. Lihtsalt teed end tähtsaks.

  4. Sorri, aga ära aja siis sõnu “psühhiaater” ja “psühholoog” segamini. Need on kaks täiesti eri asja.

  5. Mõistan Sind täielikult! Need, kes ise seda ei ole kogenud, ei saagi aru! Oled tubli ja jätka samas vaimus! Kõik on mõtlemises kinni ja oma hirmudel ei tohi lasta endast võitu saada…

  6. Vabandust, ma täpsustan, kaks erinevat mõistet. Aga ma ei usu, et sa Jüri Enneti juures ka käisid. See on lihtsalt ainus psühhiaater, kelle nime sa oled kuskilt kuulnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga