***

Aususest ja otsekohesusest

See on selline… lai teema ja mitte kõik ei mõista nende sõnade tähendust ühtemoodi.

Raimond on minu meelest hirmuäratavalt otsekohene inimene. Näiteks oli kunagi selline olukord, kus möödusime tänaval ühest suitsetajast ja Raimond tõsimeeli teatas kõva häälega, kui rõve see suitsuhais ikka on.

Või näiteks käib Geidu vend pea iga nädalavahetus kaitseväest meil, sest meie kodu on lähemal kui ta enda päris kodu. Üks õhtu, kui ta jälle meile saabus, läks Raimond talle uksele vastu ja ütles: “Jälle sa oled siin! Miks sa oma koju ei lähe?”

Eile ju lugesite küll, kuidas lapsed ennast riidesse panid, et õue minna ja Raimond mind tõsimeeli paika pani, küsides, miks ma õue ei lähe ja siin toas koguaeg passin. 🙄 Ma ei tea, kellelt ta selle otsekohesuse saanud on, sest mina ja Geit oleme küll enamus ajast vaoshoitud inimesed. 😀

Mõni nimetab otsekohesust ülbuseks, mõni kasvatamatuseks, mõni aususeks, mõni solvamiseks… Kuidas kellelegi.

Ma tean inimesi, kes tõsimeeli nimetavad ennast otsekoheseks ja ausaks, ütlevad välja kõike, mida arvavad, aga… aga nad ei tee seda teatud inimesele otse vaid selja taga. 😀 No näiteks üks tuttav peab end hästi otsekoheseks inimeseks. Ütlebki, et ta ei saa sinna midagi parata. Ta ongi otsekohene ja aus ja kui miski ei meeldi, ütleb kohe välja. Ja nii ta rääkis… ühele minu teisele tuttavale minust selja taga. Sest ta on nii ausalt otsekohene. Minu meelest pole see otsekohesus vaid taga rääkimine, aga noh, nagu ma ennist mainisin, mõistavad inimesed otsekohesust erinevalt.

Samas, kui mõelda, siis inimesed peavad just negatiivsete asjade välja ütlemist otsekohesuseks. Ma vist ei ole kunagi kuulnud kedagi ütlemas “Sa oled väga ilus naine! Sorry, aga ma paratamatult olen otsekohene” 😀 Te olete või?

Ikka ja jälle loen ma “issand, kui jube sa välja näed, sorry, aga ma olen lihtsalt otsekohene” tüüpi ja sisuga kommentaare. Olgu see siis öeldud välimuse või millegi muu kohta. Inimesed ütlevad sitasti ja peavad seda automaatselt otsekohesuseks.

Mina pidasin end aastaid otsekoheseks inimeseks, aga tegelikult ma vist ikkagi seda ei ole. Minus on peidus palju erinevaid arvamusi, aga ma ei pea õigeks kõike endast välja laduda.

Samuti on mul hea kannatus, st kui keegi mulle ajudele käib, säilitan ma ikkagi viisakuse ja proovin kannatlik olla. Ema on mulle seda õpetanud. Aga arvan ka, et kõigiga ei peagi lõpmatuseni viisakas olema. Oled sa siis “kuulsus” või tavainimene. Mölakad tuleb kohe alguses paika panna, sest meist keegi pole porimatt, millel trampida rahulikult. 😉

Kuna otsekohesusega seostatakse alatihti just negatiivset, ka mina ise, siis ma väga ei ütle välja selliseid asju. Ma kardan teises inimeses halbu tundeid tekitada, isegi, kui mul peaks sellest suva olema.

No näiteks käib mulle täiega närvidele, kui pean võõraste inimeste järgi koristama. Neile ma muidugi ei ütleks midagi, sest ei taha ebamugavust tekitada, aga sisimas vihkan täie rauaga ja pigem talun ning koristan. Aga kogemus on ka näidanud, et kui kannatada ja taluda, siis võib üks hetk väike pommike peas plahvatada ning asi lõppeb veel hullemini. 😀

Seega ma arvan küll, et otsekohesus on hea asi. Kellele ikka meeldiks kuulata ümber nurga juttu eks, aga samas olen ka seda meelt, et otsekohesust ei pea alati väljendama negatiivses võtmes. 😉

6 thoughts on “Aususest ja otsekohesusest”

  1. Ma ütlen hästi otsekoheselt, et oled väga ilus naine! Kaunite näojoonte ja kena naeratusega 🙂 ja olgu kõige muuga kuidas on, lapsed on kõige suurem varandus – nende poolest oled tõeliselt rikas ka veel!

  2. Üks asi on otsekohesus, teine on ebaviisakus…
    Ka lastele tuleks õpetada neil asjadel vahet tegema. 🙂
    Ja kui vahepeal ongi vaja asju välja öelda või “paika panna”, nagu ütled, siis kõike saab teha viisakalt, mitte plärtsudes…

    1. Jaa, ma nõustun! Ma ikka kutsun Raimondit korrale, kui ta liiga otsekoheseks kipub ja tuletan meelde, et nii ei ole ilus öelda või küsida. Vähemalt mitte kõva häälega. 😂

  3. Igasuguste asjade välja ütlemisel katsun mina lähtuda kolmest põhimõttest, ehk et enne millegi ütlemist tuleks endalt küsida, kas see, mida ma öelda tahan on 1) aus, 2) vajalik ja 3) lahke. Ja kõik tingimused peavad olema täidetud. Ehk et ei ole mingit kasu sellest, kui ma ütlen inimesele, kes on juba kodust välja tulnud ja ei saa enam riideid vahetada, et tal on jube kole kleit, isegi kui see on aus, sest see ei ole samal ajal vajalik, sest niikuinii ta ei saa enam midagi muuta. Ja ühtlasi pole see ka lahke. Oleks aga olukord kus sõbranna proovib õhtul välja minemiseks kleite selga ja küsib arvamust, siis saabki öelda, et mingi kleit talle ei sobi, sest selles hetkes on see vajalik ja samas ka aus ja seda saab teha lahkelt.

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga