Määratlemata

blogija kui imeloom?

2. apr. 2016
Ma lugesin täna ühest blogist olukorda, kus blogija käis poes kindlal eesmärgil- saada osa heast pakkumisest. Pakkumise sisuks oli ajaleht ning selle juurde hea hinnaga raamat. Blogija läks kassase ning vaatas müüjat imestunud näoga kui too ajalehe läbi piiksutas, aga raamatut ei saanudki (raamatut blogija kuskilt ei leidnud ning eeldas, et kassast saab selle). Kui blogija müüjalt küsis, kas raamatut selle ajalehega ei saagi kaasa, ei osanud kassiir sellele vastata. Kui raamatut ei saanud, ei soovinud blogija ka ajalehte ning lasi selle enda arvelt maha võtta. Loogiline. Blogijale aga ei andnud rahu, et miks seda raamatut siis ei saa kui selline pakkumine ripub netis üleval. Poodi tagasi minnes ja raamatuleti juurest uurides selgus, et just seal oligi eraldi väljapanek raamatutest ning sealt saigi võtta raamatu kui ka ajalehe. Mul tekib selle peale küsimus, miks blogija kohe raamaturiiuli juurde ei läinud? On ilmselge, et just sealt neid võib saada ju. See selleks. 

Blogipostituse lõpu poole oli tõstatatud küsimus “Kas tasub blogijat vihastada?”. Muidugi ei tasu üldse mainidagi kirjeldust, millise juhmi kassapidaja otsa oli töö blogija sattunud ning egas madala palgaga muid inimesi sinna tooli soojendama ei suudetagi leida. Eriti silmakirjalik oli postitusest lõik, kus blogija omab põhimõtet mitte süüdistada kedagi oma blogis ega kellestki halvasti rääkida, aga vahel tekib tahtmine sellest põhimõttest mööda vaadata. 

Tagasi püstitatud küsimuse juurde. “Kas tasub blogijat vihastada?”. Esiteks, mis imeloom see blogija on? Mina töötan poes ja oleks vaimselt väga kurnav mõelda ja karta, et kui midagi peaksin valesti tegema või mitte teadma, siis äkki keegi tormab kuhugi sotsiaalmeediasse kurtma kui juhm ja loll töötaja on seal poes, sest ta ei osanud minu küsimusele vastata. Vahel tekib olukord, kus ma olen haiguslehel või mingil muul põhjusel töölt puudunud, tulen tööle ja ma ei ole teadlik uuesti kampaaniast, aga ma viin end kiirelt kurssi. Vahel tekib olukord, kus poes võib vajalik informatsioon aeglasemalt liikuda tänu suurele arvule töötajatele. 

Ma arvan, et igat klienti tuleks teenindada kõrgetasemeliselt, mitte vaid neid, kes sinu nime kuidagi sotsiaalmeedias või mujal määrida võivad/saavad. 

Jah, ka mina olen kirjutanud erinevatest elukogemustest oma blogis, mis tõesti panevad imestama ja tekitavad viha, aga ma ei ole kunagi kirjutanud, et ma seda ei tee. Ma jagan oma blogis igapäevaasju- olgu need halvad või head. Ja ma ei ole kunagi käinud nina püsti ringi, arvates, et kuna ma blogin, peaksid inimesed mind ülistama ja suhtuma minusse kui kõrgemasse isikusse. 

PS. See on pelgalt minu arvamus kirjutatud blogipostitusest. Ärgem unustagem, et inimestel on erinev arvamus 🙂

Only registered users can comment.

  1. Sattusin ise ka seda postitust lugema ja mind tegi see ausalt öeldes päris kurvaks. Blogijad on kõik täiesti tavalised inimesed ja ei arva, et nad mingit erikohtlemist saama peaksid. Ja pealegi, kui see teenindaja asjast midagi ei teadnud, siis tõenäoliselt poleks ta seda ka teadnud peale seda, kui oleks teada saanud, et klient blogija on 😀

  2. Otsisin ka googlest huvi pärast selle postituse üles ja no tule taevas appi… Ise mingi lambine tundmatu blogija kelle lugejate arv pakun et vaid paarsada kui sedagi ja nõuab omast arust mingit erikohtlemist 😀 ei ega tòesti sellist blogijat ei tasu vihastada 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga