***

Ega siis normaalsed inimesed ju rahumeelselt lahku lähe?!

Ma ei teagi, kuidas seda juttu nüüd alustada. Ilmselt juba kõik teavad, et Mallukas on lahutanud, eks. Lahutanud või lahutamas, ma faktitäpsusega ei tea, vabandan, aga igatahes elab omaette ja puha. Mina ei hakka lahkama, mis ja kes ja kuidas ja miks, sest ma ei tea, mul pole õrna aimugi ja ma ei viitsi isegi mitte.

Mis mulle aga silma on jäänud erinevatest kommentaariumitest ja millest ma tahaks kirjutada on see, et kas nad on ikka normaalsed? et nii tsillilt ja rahumeelselt lahku lähevad? Mis neil viga on?

Omg, inimesed! Nii palju, kui ma olen näinud, kuulnud, ise kogenud – eestlaste traditsioon on minna lahku viha ja vimmaga, karjudes, pekstes, misiganes. Muidugi ei saa ma üldistada, seda ei saa iialgi teha, aga nagu…. kaks inimest lähevad lahku rahumeelselt, nad saavad peale seda hästi läbi, on tsillid ja vabad ja siis on inimestel probleem – teil on ikka väga imelik lahutus!

Ei ole, inimesed. See, las ma tutvustan teile, on üks väga inimlik lähenemine lahutusele, mida võiks kõik hoopis eeskujuks võtta. Arvestame ka sellega, et tegelikult me ei tea detailselt kõiki asjaolusid ja ka mina saan hetkel arvamust avaldada ainult selle põhjal, mida meile näidatakse, aga mu meelest on see juba naljakas, kuidas normaalne on see, kui lahku minnakse viha ja vimmaga, kasutades lapsi manipuleerimiseks ja ebanormaalne on see, kui täiskasvanud inimesed lähevad lahku rahus ja sõbralikkusega – see, mu arust ongi ainuõige, veel enam, kui peres on ka lapsed.

Okei, ma võibolla ei ole just kõige targem inimene sellest rääkima, sest oma eksist läksin ma ikka pauguga laiali, haha, aga nagu ikka, on mul kohe ka vabandus püksisäärest võtta – ma olin alles laps veel. Kui me Geiduga korraks lahku läksime, tahtsin ka seda sõbralikult teha, aga läks selles osas natuke nadisti, aga ma usun, et andsime endast parima. See muidugi oleneb ka suuresti sellest, mis põhjusel lahku minnakse.

Vahel on tõesti põhjus selline, et üks osapool saab väga väga haiget, aga me, täiskasvanud, peame olema ülitugevad, kui asi puudutab veel lapsi. Ma tean, mõnikord on see niiii raske ja pea võimatu, aga ka kõrvalise abi otsimine sellise valu kontrollimiseks on igati okei, sest tegelikult on meie tunded sellises olukorras teisejärgulised. Kahjuks.

Üldse ma vaatan ja loen ja tekib kerge muie näole, kuidas igast kolmandast eestlasest on saanud suhtenõustaja. Lahkuminekud on elu osa. Tore, kui peale pisikest pausi inimesed uuesti kokku saavad ja jätkavad – vahel on suhtes pausi vaja – just alles lugesin sellest. Aga ka see on igati okei, kui ei minda enam kokku tagasi. Mõnikord on just see parim valik ja mis siis teha. Selline see elu kord on. Põhiline on mu meelest see, et lapsed oleks hoitud, armastatud ja rõõmsad – ka lapsed tegelikult mõistavad selliseid asju, varem või hiljem.

Igatahes, pika jutu lõpuks – ma ise ka imestan, et seda ütlen, aga võtke Mallukast eeskuju pigem, selles osas. Ma arvan, et selline suhtumine on juba omaette eraldi võime, nii et. 🙂

Mina tahaks küll loota, et kui kunagi Geiduga otsustame lahku minna, teeme seda just täpselt samamoodi. Ma küll olen juba elu lõpuni koha Geidu kõrval broneerinud ja loodetavasti seda ei juhtu, aga nagu ma juba enne ütlesin, siis life happens mõni kord eks. 🙂

Ps! Siit saaks hea raamatukirjutamisidee. “Kuidas inimlikult lahku minna?” ja mida võiks siis inimestele abielu registreerimisel või niisama kinkida, kui inimesed suhtesse lähevad.

10 kommentaari

  1. L.

    23. sept. 2020 at 01:07

    Ma arvan, et inimesed mängivad suhtenõustajaid selle pärast, et nad ei saa aru miks see lahkuminek toimus. Mallukas on jaganud kõike peale selle, et mis siis selle otsuse lõpuks kaasa tõi. Siinkohal ma ei ütle, et ta peaks seda tegema, kuid mõistan ka inimesi kellel on tekkinud küsimusi.
    Ise olen ühe suure lahkumineku üle elanud ja esialgu oli see rahulik ja sõbralik, kuid see lõppes siis kui mina julgesin edasi minna – siis mõistsin et mees tundis uhkust selle üle, et ma muserdatud olin. Mõistan ka Malluka emotsioone, sest ka mina olin see kes võttis ette vestluse, et asi ei toimi ja tervislikum on eraldi edasi minna – sellegi poolest on raske, suur elumuutus jne.. see ei tähenda, et tegemist vale otsusega oli. Kahjuks minu endine kaaslane võttis mu muserdatust sellena, et ma teda taga nutan ja kui sai aru, et ei olegi nii, sai ego haavata. Käitus minu selja taga ikka väga inetult ja keerutas nii mõnegi oma teo sedasi, et mina jäin süüdlaseks, et tema saaks oma suhteid säästa. Läbi selle nägin tema loomust ja käitumist ja sain aru, et ei soovi mitte mingit seost selle inimesega enam.

    1. Jane Almers

      23. sept. 2020 at 01:14

      Kindlasti, aga ma ei saa aru kunagi nendest suunamistest, et “aga äkki ikka proovite veel? äkki ikka ei lahuta? tehke lihtsalt paus!”. Ma usun, et nad on jõudnud praegusele otsusele, st Mallukas, mingil kindlal põhjusel. 🙂

      1. L.

        23. sept. 2020 at 01:28

        Eks inimesed üritavadki parandada asja mis nende meelest toimis, sest pealt vaadates tundus ju enamusele idülliline suhe. See miks ja mis ei toiminud on Mallukale teada ja tema jaoks läbimõeldud. Teiste jaoks on see suur segadus aga samas pole ka nende asi 🤷🏽‍♀️.

        1. Jane Almers

          23. sept. 2020 at 01:35

          Miks? Miks keegi kõrvaline isik proovib parandada kellegi suhet? Dont get it…

          1. L.

            23. sept. 2020 at 01:42

            Tõenäoliselt tahavad head või kuidas parem on. Mind häirivad need “aga laste pärast????” kommentaarid vist isegi rohkem. Ei ole mina näinud ühtegi last kes sirgub täiskasvanuks roosas mullis ja naiivsuses, kui vanemad on õnnetud aga laste pärast koos punnivad olla. Pigem kasvavad lapsed kes ühel hetkel vanematele ütlevad, et mingu lahku või lapsed kes hakkavad looma ebatervislikme suhteid kus on normiks teineteise norimine, nokkimine, lugupidamatus jne.. Ehk on need soovitajad ise kasvanud peredes kus hambad ristis piineldi sest lahkuminek on piinlik? Nii nagu meie ei mõista nende maailmaparandamist, ei mõista nemad seda, et vahest on sedasi parem kõikidele osapooltele.

          2. Jane Almers

            23. sept. 2020 at 01:48

            Jah, see jääb ka mulle arusaamatuks. Tundub, et su viimane lause võtab asja hästi kokku. 🙂

  2. R*

    25. sept. 2020 at 10:06

    mina olen olnud see laps, kes on vanematele öelnud, et palun lahutage . lihtsalt, elud läksid nii, et ema kolis ära lõpuks :/ meie vennaga valisime et jääme koju, sest ei tahtnud kooli vahetada. kuidagi sai see aeg üle elatud, küll aga minu jaoks kõige keerulisemal perioodil, kui oli 12-16 aastane. kus oleks just pidanud olema turvatunne pere näol. ja nüüd, kui ma olen üle 30 aasta, pean käima teraapias, ilmselt sellele läbielatule ja lahti arutama ennast ses mõttes, et ma olen olnud terve elu lõbus sell ja nüüd, nüüd enam vist ei jaksa või ei taha enam kõigile vastu tulla ja olla see tore inimene, kes naerusui raskustele vastu astub ja ei näita oma PÄRIS emotsioone välja vaid varjab neid naeratusega ja astub kõigele vastu. ISE. ÜKSI.
    nii, et jah kurb, ärge jumala eest tehke oma lastele nii 😉

    1. Jane Almers

      25. sept. 2020 at 10:27

      Seda on kurb lugeda 🙁

  3. Triin

    26. sept. 2020 at 06:58

    Minu meelest on hea et, kõik sõbralikult lahenes. Pigem lahku minna kui tülitseda , ega selline keskond lastele parem pole . Lastele jäävad igaljuhul nii isa kui ka ema alles. . Soovin mõlemile kõige paremt . Tublid on eelistan ise ,ka sõbraliku ja rahuliku lahkuminekut.

    1. Jane Almers

      27. sept. 2020 at 09:10

      Absoluutselt 🙂

Leave a Reply