***

Elu kolme kutiga

28. mai 2017

Millest ma alustan? Mina olen see naine, keda on õnnistatud ühe mehe ja kahe (peaaegu kolme) poisslapsega ehk elan koos kolme kutiga. Varsti neljaga!

Teate, millest ma kõige rohkem puudust tunnen? Barbie nukkudest! Ma kasvasin üles barbiede, beebinukkude ja roosamanna sees. Koos oma õega. Vaene vend, ma ei tea, mida ta tunda võis, koos meiega kasvades. Olla ainus poisslaps peres. Ja teda ei huvitanud üldse meiega mängimine. Ta oli omaette loner. 

Ma olen elanud aastaid robotite, autode, rongide… poisteasjade keskel, seega olin ma üks päev poes, seisin mänguasjade riiuli juures ja ütlesin mehele: “Tahaks barbiet endale!”

Kusjuures, mina ei ole oma lastele kunagi õpetanud, millised on need poiste ja tüdrukute mänguasjad. Ju siis on nad seda lasteaias näinud ja omaks võtnud, sest nemad on arvamusel, et poisid ei mängi nukkudega.

Mis on siis meie pere aktuaalsed probleemid? Prill-laud! Alati, kui ma kuulen, et keegi vingub selle üle, et ta mees jätab prill-laua kodus tihti üles, mõtlen ma, et lucky you, sul teeb seda üks mees. Minul aga kolm! Varsti neli, raudpolt.

Esiti ajas see, et ma tihti istusin külmale potile ja karjatasin, mind närvi. Lausa nii närvi, et karistuseks neile, teipisin ma ühel korral selle prill-laua niimoodi poti külge, et hiljem läks korralikult aega, et see uuesti lahti saada. 😀

Aga nüüd on see juba puhas harjumus.. See, et enne kontrollin, kas prill-laud on ikka all. Ma üritan neile rääkida, et kammoon, austage minu tagumenti ja pliis pange see alla, kui olete wc’s ära käinud, aga ei.. Mõnel siin tundub kalamälu olevat.

Teine asi, mis mind häirib on see, et nad kaklevad koguaeg. Muidu olen ma ise vahele läinud, aga nüüd, rasedana, ma üritan eemalt sõnadega neid lahku ajada, sest mõni kord võib sealt ise korraliku obaduse kirja saada. Koguaeg ainult kaklevad. Kui üks mängib ühe autoga, tahab automaatselt teine ka seda samat autot, vahet pole, et neil on terve hunnik neid.

Raimond on see kõikse suurem rusikakangelane meie peres. Juba väikesest peale. Tallinnas elades ma pärisin isegi lasteaiast, kas ta seal ka teisi nüpeldab, aga kasvataja vastas eitavalt. Seal pidi ta igati viks ja viisakas olema. Kodus aga selline möllumees.

Nende negatiivsete punktide kõrval tunnen ma aga ka loomulikult uhkust. Ma ei tunne kunagi puudust meeste tähelepanust. Mul on neid lausa nii mitu! Veel teeb südame härdaks ja ma tunnen, et olen õnnistatud nii lahedate kuttidega, see, kuidas nad tihti tulevad minu juurde ja ütlevad, et ma olen nii ilus, armas või nunnu. Ega igapäev ei kuule mitmelt vastassooesindajalt selliseid komplimente, eksole. 😀

Elu koos mitme kutiga on mulle kindlasti andnud rohkem tugevust ja jõudu. On kasvatanud mulle paksu naha ja ehitanud iseloomu kindlamaks kui kalju.

Teate, vahel on nii raske aru saada, mida need poisid tahavad, seega ma võin vabalt öelda, et nad on muutnud mind kindlasti palju mõistvamaks. Ma suudan vaadata asja mitme külje pealt ning lahendada nendevahelisi probleeme palju paremini. Selle all ma ei mõtle füüsilisi probleeme, sest kaklemiseks leiavad need kaks alati mingi põhjuse.

Mõni mõtleb ja ütleb, milline peaks või võiks olla ideaalpere. Mõni ajab mingisuguseid komplekte taga, aga, kui ma vaatan enda peret, siis ma võin öelda, et me oleme üks täiuslik pusle. Igaüks on omamoodi “tükk”, kuid me klapime teineteisega nii hästi ja tervikuna oleme veel paremad, tugevamad ja ilusamad. #boldandthebeautifuls 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga