“Emme, miks sa nii hapu supi tegid?”

Mul on täielik rabarberihullus peal. Esimest korda elus. Ma jälestan rabarberit. Ei suuda ma seda paljalt süüa (rabarber on siis paljas, mitte mina), ei suhkruga, aga kisselli sees on see maailma parim asi.

Lasin endale üleeile tuua mõned “oksad” ja keetsin nendest kisselli. Ühtlasi oli see mul esimene kord elus ise kisselli teha. Mõtlesin, et läheb raudselt pekki, aga lõpuks tuli ikka jõle hea. Ma oleks kõik üksi nahka pistnud, kui südametunnistus poleks meelde tuletanud, et ülejäänud pereliikmed tahavad ka ehk.

Nii ma siis tervest potist jätsin nii umbes pool Geidule ja lastele.

Geit kiitis, talle maitses. Minu ego sai muidugi suure pai.

Lapsed olid ka õhinas. Lisasin neile veel kohupiimakreemi ka kisselli sisse. Nad ei olnud eales rabarberit söönud. Kahtlen, kas nad neid üldse kunagi näinud on või seda sõna kuulnud. 😀

Istusid teised laua äärde ja Raimond kilkas kohe: “Vauuu, jämmii!” nagu tal on kombeks teha, kui midagi “magusat” saab. Hendrik oli ka entusiastlik. Nii, kui nad esimese ampsu võtsid, küsis Hendrik: “Emme, miks sa nii hapu supi tegid?” Ma proovisin siis seletada, et see ei ole supp vaid magustoit.

Hendrik ütles kohe, et frikadellisupp on palju parem. Raimondile ka ei maitsenud. Jõle pettunud nägudega vaatasid seda “suppi”. 😀 Täna keedan uuesti, aga nüüd tean, et südametunnistusel ei ole vaja märku anda. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga