***

esimene, teine ja kolmas

Teate, päris veider on jälle lapseootel olla. Mõni kindlasti mõtleb, et mul juba kolmas rasedus, mis see ära ei ole, eksole. Mina näen seda kui esimest. Ma olen nagu mingi rasedusevõhik!
Iga pisiasja pärast võtan ämmakaga ühendust ja kui midagi on ning ma arvan, et ma kindlasti olengi suremas, siis teatab arst, et see ongi ok! Mitte see, et ma arvan, et suremas olen vaid järjekordne mure.
Jäin üks päev haigeks. Tavaline nohu, köha ja aevastamine. Istusin voodil ja aevastasin ning alakõhtu lõi selline kramp sisse, et tõmbas korralikult küüru. Läks ikka kaua aega, et ma end uuesti sirgu sain. Siis tormasin wcsse kontrollima, et ega ma ei veritse või midagi. Ei olnud midagi.
Üks öö tahtsin vetsu minna. #pregoproblems No hull pissihäda on koguaeg! Hakkasin voodist üles tõusma ja ei saanudki püsti vaid jäin istuma. Mees tõusis ka üles ja küsis, et mis juhtus. Ma olin nii unesegane ja ei viitsinud rääkidagi. Igatahes lõi jälle kramp alakõhtu.. kohe nii tugev, et ei saanud püstigi. Võtsin siis arstiga ühendust (mitte öösel muidugi :D) ja selgus, et see ongi ok, kui teha järske liigutusi, sest emakas kasvab. Umbes midagi taolist.
Esimene rasedus kulges nagu ülimõnnalt. Olin esmarase ja kõik oli uhiuus ning võõras. Ma mäletan, et ema ja isa ostsid isegi mulle raamatud pealkirjaga “lapsesaamine võhikutele”, nagu seriously?! 😀 Alguses oli iiveldust natuke, aga enamus aeg möödus lilleliselt. Sünnitus läks ka üsna kergelt, sain valuvaigistavat süsti ja ma ei tundnud oma alakeha. Arsti käsul pressisin ja olemas see lapsuke oligi.
Ma olen siin pildil mingi 7 kuud lapseootel. 😀
Teine rasedus läks juba natuke vaevalisemalt. Oli iiveldust ja minestushooge. Enne sünnitamist istusin kõrge vererõhuga isegi haiglas, sest kahtlustati preeklampsiat. Üldjuhul oli enesetunne hea ja raseduse kõrvalt suutsin ma normaalset elu elada. Sünnitus kutsuti muidugi esile, sest Raimondil oli hea soe seal sees pikutada ja ega ta mõelnudki, et peaks välja tulema. 😀
Siin ma olen mingi 5 kuud rase. 😀
Kolmas ja ka ilmselt kõige vaevalisem venib nagu… ma ei tea, mis. Alles 15 nädalat saab homme täis! Ja ma tunnen end juba täiesti räsituna. Ma ei viitsi end meikida, ma ei viitsi normaalseid riideid kanda, ma ei viitsi mitte midagi teha.
Värvisin täna end üle pika aja ja isegi härra ütles, et kuidagi võõras näen välja, sest viimasel ajal end nii vähe mukkinud ja ta juba harjunud. Peab tõdema, et tõesti.. ma näengi välja nagu elus laip. Veab, kui ma pesema end viitsin vedada! See juba on midagi.
Minu tüüpiline “olen õnnelik” nägu. 😀

Kuigi see on juba kolmas rasedus, siis endiselt on tunne, nagu tegu oleks esimesega. Kui saadetakse verd andma või ultrahelisse, tekib alati peas küsimus, et miks.. mis nüüd uuritakse jne, kuigi olen selle ju juba kaks korda läbi teinud. Õnneks ämmaemand on sellesmõttes mõistev, et vastab kõigile mu küsimustele. Isegi veidratele. 

1 thought on “esimene, teine ja kolmas

  1. Minul kaks rasedust seljataga ja samamoodi nii erinevad.
    Esimese raseduse ajal hakkasid iiveldushood kohe 5-6nädalast. EI kannatanud paljusid söögilõhnasid. Mees pidi teises toas sööma, kinnise ukse taga. Mina samal ajal oksendasin WC! Rasedus kulges hästi. Pojale meeldis kõhus vist väga, hea ja mõnus soe. Sain esilekutsumise lehe, kuid poja otsustas sündida 3päeva ennem ( 41+1nädal). Sünnitus oli kerge, kokku 8h35min. Ravimeid ei kasutanud, kannatasin kõik ära. tehti lahkliha lõige, üks õmblus. Kaal 4110g ja pikkus 53.5cm. Ahjaa, raseduse 24nädalal avastati sapikivid. Poja oli aasta ja ühe kuune kui läksin opile.

    kolm kuud hiljem jäin lapseootele, kuigi pidanuks ootama, aga rasedus oli meile üllatus..Miks ? Kuna rasestumistega on mul olnud probleeme ja ei arvanud et nüüd nii..

    Teine rasedus oli keerulisem. Iiveldushood algasid alates 12nädalast. Taaskord kõik lõhnad ajasid oksele. Kõige hullem oli esimese poja mähkmete vahetamine 😀 24nädalast algasid mul kokkutõmbed. Nädalas mitmeid kordi. Selle probleemiga olin ämmaemanda pideva jälgimise all. Pidevad KTG uuringud jm. Valuhood olid ikka vahest väga tugevad. Kõhu lõi kõvaks ja jube valusaks. Valuhood kui tekkisid siis vahest kestsid 2-3h 15-20min vahedega. Oli pidevalt hirmu all , et sünnitan enneaegsena. Olin ka paar päeva haiglas jälgimise all. Kahjuks arstid ei saanudki aru ega leidnud põhjust , miks mul kokkutõmbed tekivad. Ja alati kui olin kontrollis , sisi tibu oli kukupai, kodus algas jälle möll. Ämmaemand koguaeg lohutas ning alati lahkusin lausega, loodame et laps püsib kuni 37nädalani kõhukeses, siis võib sündida. Lõpuks kõik laabus , kandsin ajaliselt üle. Sünnitus oli väga-väga valulik. Kestis kokku 5h10min (kodus sellest 2h). Kui valuhoog tuli karjusin meeletult patja ja oli krampis. See tõesti oli sõnukirjeldamatult jubee…Poja sündis 40+5 nädalal, kaaludes 4110g ja olles 53cm pikk. Vennaga nii üht kuidagi 😀 Ilupisteid 2!

    Mõlema raseduse ajal kannetasin rauavaeguse all. Sünnitused olid raskemaid vaid seetõttu, kuna mul oli normaalsemast suurem verekaotus. Peale laste sündi, polnud võimeline nende eest eriti hoolitsema, kuna püsti ei saanud, pilt läks kohe eest. Mõlema ajal oli tilgutite all. Mõlema ajal taheti teha ka vereülekannet, kuid ma ise loobusin. Raua näit langes 70ni .Siis manustatigi mingeid lahuseid.

    Lõpuks aga kõik hästi, lapsed terved ja tublid. Apgari hinne : 9/10 ja 9/9

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga