Esimene

See ei ole kindlasti esimene breakdown, küll aga esimene, mida olen otsustanud teiega jagada. Viimasel ajal olen sattunud lugema aina enam inimeste blogisid, kes vaevlevad depressiooni käes ning kuigi mul seda diagnoosi ei ole pandud, sest ma pole arsti juures käinud, tunnen end nendes postitustes tihtipeale ära ning tänan neid inimesi, et nad on valmis ja nii julged oma lugusid jagama. Avalikult. Miks ei võiks ma sama teha? Mitte tähelepanu, mitte haletsuse ja kaastunde pärast vaid selleks, et jagatud mure on ju pool ja võib-olla suudan ma kellelegi olla toeks, tekitada tunde, et ta pole samas olukorras üksinda. Kes teab.

24.01 kell 23:34

Ma olen siin nelja seina vahel juba nii pikalt kopitanud, et ei mäletanud isegi, mis kuupäev täna on. Viimasel ajal juhtub seda üsna tihti. Kodus istudes kipub ajataju tihtipeale plehku pistma.

Nutsin peatäie. Nutsin kaks. Või isegi kolm ja kirusin end maapõhja, et nii mõttetu inimene olen. Olen endas nii pettunud. Ma tunnen, kuidas mitte miski ei lähe. Ma tunnen, kuidas need ärevus- ja paanikahäired jälle hakkavad minus võimust võtma.

Ma elasin aastaid nii, et need olid minu sees peidus ja mina kontrollisin neid, mitte vastupidi. Nüüd, nüüd juba puhtalt mõttest minna välja hakkab minus kerge ärevus pulbitsema. Ma ei suuda. Ma ei saa hakkama. Ma tahan kodus olla. Oma mugavustsoonis.

Nii raske on. Tunnen, kuidas inimesed minu ümber hakkavad minust vaikselt tüdinema. Pole ka mõni ime – ma olen üks negatiivne kogu vaid. Väliselt küll naeratan ja proovin olla, kuid seesmiselt ainult nutan.

Ma kardan hommikuti tõusta ja olla jälle halb inimene. Ma viimasel ajal muud ei tee, kui näen suuremate poiste käitumises ainult vigu. Koguaeg nad justkui teevad midagi, mis mul närvi mustaks tõmbab ja jälle ma pahandan nendega. Ilmselt nad näevadki minus ainult kurjust… Ja kui päev läbi, kõik magavad, nutan mina vaikselt pimedas elutoas kõik endast välja. Palun vabandust Geidult, et nii mõttetu naine olen. Palun vabandust lastelt, et nii halb ema olen. Palun vabandust veel sündimata kõhubeebilt, et teda nende negatiivsete emotsioonidega kurnan. Palun vabandust tervelt maailmalt, et ma üldse olemas olen…

Vahel on mul tunne, et ma lihtsalt ei jaksa. Palun tehke mind olematuks.

Ma üritan koguaeg leida põhjust, miks ma ennast just nii halvasti tunnen, aga ei oska kuskilt seda otsida. Mis valesti on läinud? Miks ma tunnen ennast nii õnnetuna ega suuda milleskis enam mitte midagi positiivset näha? Miks kõik see viha, kurbus, haletsus ja õnnetus minus aina kasvab? Ma ei tee mitte midagi, lihtsalt olen, aga ometi kõik need tunded üha kasvavad minus…

Iga hommik tõusen mõttega, et saaks see päev juba läbi ja uuesti magama, teki alla, pimedusse, et veel üks peatäis nutta. Palun hommik, ära saabu nii ruttu… Mõtlen endamisi ja uinun.

Ma olen alates eelmise aasta novembrist üritanud saada siia Paidesse aega ühe kindla psühhiaatri juurde ent pidevalt öeldakse registratuurist: “Helistage järgmine nädal… Helistage järgmine kuu, siis hakkame uusi graafikuid koostama ja vabu aegu pakkuma..” ja kui see järgmine nädal või kuu käes on, on juba ajad täis ja soovitatakse jälle järgmine kuu helistada…

Ma tean ja saan aru, et olen nii kaljuserval oma mõtete ja tunnetega ning ei tohiks olla praegusel hetkel valiv vaid minema esimese juurde, kellel vaba aega pakkuda, kuid ma ei suuda… Ma teen niigi suure sammu juba sellega, et helistan üldse ja uurin aegade kohta. Ma ei tea, mis seal kabinetis saama hakkab, kui kunagi üldse saan aja sinna… Kas ma julgen üldse kohale minna? Kas ma julgen rääkida?

Ma tunnen ennast nii läbikukkununa… Emana, naisena, inimesena… Tunnen, et mul ei ole mitte kedagi, kellega neid mõtteid jagada… Häbi on…

Ja siis on Krissu, kes kuuleb minu vaikset nuuksumist keset ööd ja ronib mulle kaissu nii armsalt… Ja see vallandab minus omakorda veel rohkem pisaraid, sest ma tunnen, et ei ole väärt nii armsaid lapsi…

Ma ei taha teha asju, mida armastan, ma ei taha kellegagi suhelda, ma ei taha süüa, ma ei taha liikuda, ma väldin isegi ema kõnesid, samal ajal mõeldes, kui vähe ma oma perega suhtlen ning võib-olla üks päev ei olegi mul selleks enam võimalust. Loll, nii loll… Mu ema on ainus inimene, kes mulle helistab ja küsib, kuidas mul läheb, mis ma teen… Lõppude lõpuks tahan vaid looteasendis teki all lesida ja mitte midagi teha…

Aga ei saa, laste ees peab head nägu tegema ja tugev olema ning kui pisar silma tikub, vaikselt patja nutma, kui võimalus on või ruttu see põselt ära pühkima, sest kuigi see on päris elu, siis nende tillukesed südamed ei pea seda koormat kandma.

29.01

Ma otsustasin pöörduda enda ämmaemanda poole ja abi paluda. Ta tutvustas mulle raseduskriisi nõustamise võimalust ja ilma kõhklemata olin nõus sinna minema. Õnneks tuleb nõustaja ise Paide ja juba 5.02. Ma ei jõua seda ära oodata, samas kardan nii õudsalt sinna minna. Mis ma räägin? Kas alguses on piinlik vaikus? Kuidas alustada?

Kuigi kõige selle kirjutamine on vabastav ja kergendab minu koormat, tunnen end natuke halvema inimesena kõigi teiste kõrval. Nagu justkui rikuks seda roosat mulli, mis sotsiaalmeedias üles ehitatud on. Võib-olla üks päev ma kahetsen, et seda kõike otsustasin jagada… Võib-olla mitte…

34 kommentaari

  • Nipsu

    Halvasti tundnud end kuskil kolm aastat,vahepeal tundus parem nüüd jälle halvem..rinnus on raske ei saa hingata hästi,nt ei tohi sinna kätt panna karjun kohe et lõpeta ma ei saa hingata,saunas pole aastaid käinud ei talu kuuma..samas nt kui lapse pea on rinna peal siis halvasti end ei tunne.. suht terve keha valutab ja pole eriti päeva kus end täitsa hästi tunneksin..ega magada ka suht ei saa kui hakkaski jääma on juba hommikupoole aeg kus tuleb juba üles tõusta

  • Sandra

    Sa oled ääretult tubli, et ka teisi kannustad abi otsima, probleemi tunnistamine on juba pool vōitu, ole tugev ja saad sellest kindlasti jagu ja oled uhke enda üle!

    • Jane Almers

      Mul on tunne, et paljud vaevlevad selle käes ning ei julge/soovi/taha abi leida, sest sellise asja tunnistamine oleks justkui häbiasi. Eks ma ise ka tunnen vahel, et kuidas asjad nii on läinud, olen naine, ema, eeskuju lastele, aga selline sasipundar. 😞

  • Terje

    Aitäh ausa postituse eest! Loodan, et saad abi ja tagasi ree peale.

    Raseduskriisi nõustaja koha pealt võin öelda, et piinlikku vaikust ei teki, ta küsib ise. Ka siis kui sina ei oska kuskilt otsast oma lugu rääkima hakata.

    • Jane Almers

      Huhh, väga lohutav on seda lugeda, sest ma kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas ta seal peab hakkama tangidega mul sõnu suust välja kangutama. 😂
      Mul on terve elu olnud raske rääkida sellistest asjadest ja pigem olen seda tüüpi, kes manab naeratuse näole ning jätab negatiivsed emotsioonid endale, sest nii on justkui lihtsam. 🙂

  • Ing.

    Sa pole üksi! Ma oleks nagu endast lugenud. Igapäevaselt ainult negatiivsed mõtted, lõpuks vallandus minus u 6 kuud tagasi õudne ärevus ja paanikahoog. Jõudsin isegi emosse, sest ma ei saanud aru mis minuga toimub. Süda kloppis meeletult, pilt oli tasku minemas, vererõhk meeletu kõrge. Mõtlesin, et suren maha. Emos õeldi vaid, et puhka ja ära stressa.. well
    Sain koju, asi jätkus. Oli paremaid päevi, siis jälle hullumeelne paanika. Ei tahtnud enam kuskil käia, olla. Ei julgend lõpuks enam lapsega õuegi minna, et kui tuleb paanikahoog, mida ma siis teen?? Need tekkisid nii lambiselt, mega õudne.
    Lõpuks rääkisin perearstiga, kuulas mind ja lasi mingit küsimustiku täita – depressioon, paanikahäired. Tore! Kirjutas mulle antideprekad ja ühes rahustid. Esialgu ostsin aint rahustid välja, et kui tuleb see “hoog” siis nagu aitas. Aga lõpuks oligi tunne, et mida ma teen?? Ma ei saa eluaeg rahusteid süüa. Läksin psühholoogi juurde, tema aitas mind! Aga siiski ka tänu antideprekatele, mida nüüdseks 3 kuud võtnud
    Ma sain jälle olla inimene, elada normaalselt, ilma et oleks koguaeg hirm. Ma tahan väljas käia, olla jne. Aga see pole lahendus ja nüüd on ikka augus tunne, mis edasi??? Kui ma ära lõpetan AD, kas kõik see hulluz tuleb tagasi jne. Ei tea ja ei julge üldse lõpetada ka, seee aeg oli jube 😞 Aga eks siiamaani on neid väikeseid hoogusid old, aga suudan neid tasapisi kontrolllida ja ei lähe asi nii hullluks.
    Aitäh, sain end välja kirjutatud 🙂
    Ja mega respect, kes sellest avalikult räägivad, see on suur probleeem ja vajab inimeste toetust ja abi! Üksi on raske sellest välja tullla. Aga läheb ajaga paremaks, kindlasti on nõustajast palju abi 🙂

    • Jane Almers

      Ma tean, mida tundnud oled! Mul on tohutult olnud paanikahooge. Õnneks haiglas lõpetanud ei ole, kuid ükshaaval hakanud vältima kohti, kus need hood avalduvad. Mina rohte tarbinud pole, sest mul on nende vastu mingi põhimõte. Ma olen suutnud palju tööd teha enda mõtetega ning näinud, et sellest on ka palju palju abi. 🙂

  • Triin

    Jane, olen uhke su üle, et julgesid rääkida sellest ja avalikult. Seda roosat mulli uskuda on ka sinisilmne. Jumal tänatud, et end aidata üritad ja abi otsid. Sa oled vahva ja tore naine vähemalt läbi sotsiaalmeedia.
    Ma tunnen end ka tihti peale ääre peal istumas ja enesele halbu mõtteid mõtlemast. Olen ka noorelt saanud emaks vahest ehk mõelnud, et ehk selles ongi iva, samas laps teeb mind õnnelikuks ja armastan teda tohutult. Samas on võimalus, et teismelisena ei läinud oma muresid lahendama ja matsin selle enesevigastamise ja lollide tempude alla. Nii palju võimamusi on.
    Soovin sulle kõiges edu ja kiiret teed lahenduse leidmiseni!😊

    • Jane Almers

      Aitäh sulle! Eks neid negatiivseid mõtteid tekib ikka, ka täiesti tervetel inimestel ja see on okei. Tuleb lihtsalt ära tunda, millal on need tavalised mustad mõtted ja millal sellised, mis sind aina enam kuhugi auku tirivad. 🙂

  • Lu

    Mind saatis kunagi karjäärinõustaja psühholoogi juurde, arvas, et ma peaksin vähemalt korra seal käima. Olin nõus, pani mulle aja kinni ja läksin.. kuni välisukseni, uksest enam sisse ei läinud. Ja istusin kogu selle ette nähtud tunni õus tänaval ja ootasin.. Ma ei tea mida, aga ootasin. Ja siis läksin koju tagasi. Sellest on nüüd peaaegu 8a tagasi ja usun, et olen suuremas osas toonased teemad oma peas lahti mõelnud aga nüüd on uued asjad. Uued hetked. Vahepeal on ka niiiiii mõttetu tunne, mitte midagi ei oska ja kedagi ma ei huvita ja ilmselt keegi isegi ei märkaks, kui ma lihtsalt oma järel ukse kinni paneks ja kunagi enam tagasi ei tuleks. Noh, tegelikult oli see veidi naiivne mõtlemine, mul on 2 teismelist last. Kõik tundus kuidagi niii suur ja hirmus, palju parem oli pimedas toas teki sees keras olles arvata, et kõik on nii pahasti.
    Ilma suurema muutuseta tundub hetkel, kõigest paar kuud hiljem, kõik niii äge. Tahaks igale poole ja kõike teha. Koolitus? Andke aga! Esinemine? Aga miks mitte! Kool? Kõigega saan hakkama! Töö? Esimest korda tunnen, et ma ei pea end pooleks rabama, kui kiire on. Sest noh, kiirel on kombeks mööda minna ja mis nad ikka teha saavad, kui ka paar päeva tähtajast üle läheb?
    Ma tegelikult ei teagi, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin v miks seda kirjutan siin üldse. Ilmselt, et sa ei ole sugugi ainus, kes vahepeal end nii mõttetuna tunneb. Aga ma väga loodan, et sinus on rohkem julgust uksest sisse astuda, kui minul oli.. Ja ma arvan, et on täiesti ok minna ja algul lihtsalt diivanile/toolile istuda, küll spetsialist teab, mida küsida või kuidas sind rääkima saada. Ja isegi kui ei taha rääkida, ka see on ok. Eks järgmine kord. Peaasi, et sa oled nii palju tugev, et esimese sammu ära teed.

    • Jane Almers

      Ma lähen, ma kindlasti lähen! Ma teen seda juba oma laste pärast, sest nad on ühte õnneliku emmet väärt. 🙂

      • Lu

        Tead, tegelikult peaksid sa seda siiski iseenda pärast tegema. Sina oled väärt õnnelikku ennast. Ja kui sina oled õnnelik, on ka su lapsed ja mees õnnelikud. Sina ise oled endale kõige tähtsam. 🙂

  • POHL

    Tean mida tunned, sest olen täpselt samas seisus. Viimati nii raske oli paar aastat tagasi, aga nüüd siis jälle. Ma ei osanud muud peale hakata kui üritan iga päev leida vähemalt 5asja mis on hästi või mis rõõmu valmistavad.
    Kui eelnevalt olen ka vältinud lähedaste ning sõprade kõnesid, siis seekord sunnin end suhtlema, sest eelmine kord tegin vea. Eelmises maseks augus oli mu lähedane inimene veel elus ning alati kuulas ning andis nõu. Viimasel päeval kui teda tervena nägin ei tahtnud ma väga suhelda ning olin külas lühikest aega. Vähem kui nädal hiljem juhtus tal terviserike mis muutis ta voodihaigeks. Vähem kui aastaga ta kahjuks lahkus meie seast. Ja kuidas ma kahetsen seda, et viimane kohtumine temaga nii lõppes ja ma ei osanud teda piisavalt hinnata…..

    • Jane Almers

      Jah, ma mõtlen ka alatihti sellele, et võib-olla ei pruugi seda inimest, keda ma väldin, üks päev minu jaoks olemas olla. Või mina temal… Ma saan sellest aru, aga endiselt jätkan vältimist. Ka praegu. Ma tunnen, et ei taha kellegagi suhelda. Mul justkui pole midagi öelda. 😞

  • M

    Sa oled tubli! See on vaid üks etapp, mis läheb varsti mõõda. Olen ise samas olukorras tihti ja tänu sellele on tekkinud nii suur stress.. Ma ei oska enam naeratada, ei tea, miks see nii on aga peale laste sündi olen kurjem, tahaks lihtsalt, et nendest kasvaks tublid ja ausad inimesed 💗 Olen mõtetes sinuga ja suured paid💛

    • Jane Almers

      Aitäh sulle! Õnneks seda pahandamist, mis ma postituses välja tõin, on vähem. Ma olen lastele seletanud ka, et emme on kurb ning emme vajab abi. Neile on tegelikult hästi keeruline selliseid hingelisi asju seletada, aga ma olen proovinud. Nad muide mõistavad üsna hästi, arvestades, et nad üsna noored veel on.

      Kui ma olen nendega rääkinud, et olen vahel kurb, teevad nad mulle nii armsalt kalli ja lohutavad ja hoiavad ligidale. Kuigi mida vanemaks nad saavad, seda enam on neil see “iuu, ei taha emme musi-kalli” suhtumine, kuid sellistel õrnadek hetkedel on nad 100% toeks ja teavad, et emme ei ole kuri põhjuseta, sest tõesti, ilma põhjuseta ma ei pahanda iial, võib-olla lihtsalt natuke rohkem kui vaja oleks.

  • K

    Minul oli ka kaks aastat tagasi selline olukord.
    Paanika ja ärevus tekkis täiesti lampis ühel õhtul. Pluss mul oli kõrvades pinin ja pea ringlus.Kuna ma ise sellega toime ei tulnud, kutsusin kiirabi. Sealt öeldi kohe, et paanika/ärevushäired. Järgmine pAäev hakkasin kohe uurima kuhu saaks minna ja mida sellise asjaga peale üldse hakata. Pandi mind nädalaks haiglasse, uuriti puuriti vist varba otsast kuni viimase juuksekarvani kõik ùle. Tervisega oli kõik okei. Aga haiglast sain juba kontakti psühiaatri juurde. (See sõna tekitas minus juba kõhedust, et kas ma olen siis nüüd hull jne)
    Igastahes see vahepeane aeg ja need hood. Jube, ei soovi et keegi nii tundma peaks. Samamoodi ei julgenud kodust välja minna, kõigeparem oli oma kodus mehe ja lapsega. Poes ei julgenud käia, külalisi ei tahtnud külla jnejne. Ainult omaette kodus. Kui arstile sain muutus kõik, sain antikad aastaks peale. Alguses need nagu võimendasid aga peale 1 kuud hakkas kõik paremaks minema. Nüüd olen veits üle aasta ilma rohtudeta ja kordagi ei ole olnud seda paha tunnet. Igapäevaga tunnen et aina paremaks läheb ja saan tagasi iseenda.
    Loodan, et ka sina leiad lahenduse sellele!

    • Jane Almers

      Mind ärevus ja paanika väga ei hirmutagi. Olen nendega elanud juba alates 2012 aastast ning üsna ruttu saime sõpradeks. Tegin palju tööd oma mõtetega, sest rohtude mõjusse ei uskunud, ei usu siiani.

      Pigem häirib kind rohkem see, et miski ei motiveeri mind midagi tegema. Olen kodus, ei taha suhelda, ei taha kuskil käia ja olla. Ja mida rohkem ma kodus olen, seda raskem on siit välja minna, ilma, et minus ärevus pulbitsema hakkaks. 🙂

  • tubli

    jane sa oled super tubli et võtad selle teekonna ette!!! nii kurb oli lugeda,pisar tuli silma! 😞 hoian ja jälgin su postitusi kindlasti!! ole tubli ja tugev sel teekonnal!! 💜💜💜

    • Jane Almers

      Aitäh sulle! Kirjutasin seda ise samuti pisar silmis. Raske ja kurb on tunnistada, et minus selline sasipundar on. 😞

  • Merilyn

    Aitäh Jane julguse ja usalduse eest mida sa oma lugejatele võimaldad. Loodan, et leiad oma probleemidele lahendused 😊💝

    • Jane Almers

      Ma soovin näidata inimestele, kes samas olukorras on, et nad pole üksi, sest mina tunnen küll end selles üksinda paraku. 🙁

  • Kadri

    Sa oled meeletult vapper!
    Olen sarnaseid tunded ja emotsioone labi elanud ja kuidas ma kartsin minna abi saama. Ma seisin tapselt samasuguste mõtetega ukse taga “mida raakida, kuidas olla, aga kui ma ei suuda midagi raakida, aga see piinlik vaikus?” Ma olin peaaegu otsustanud juba oma teed minna ja sealt uksest mitte sisse astuda. Jõudsin veel mõelda, et ah, ega mul siis nii hullu ka midagi viga pole, et homme uus pâev ja elu ilus.
    Siiani tegelikult ei mõista, kuidas või miks ma sellest uksest siiski sisse astuda otsustasin.
    Imekombel tekkis kohe mul teise inimesega side ja ma ladusin talle kõik ette, mis mulle haiget teeb ja kuidas minu käitumine mind ja teisi mõjutab.
    Selle peale ütles ta mulle, et tavaliselt inimesed ei satu rääkima kohe asja tuumast, nad üritavad leida kõigepealt seda usaldust ja võibolla siis. Nad aitavad ise väga palju kaasa, et sind mugavalt tundma panna.
    Siiani kummitavad mind ka aastaid hiljem tema sõnad “mul on hea meel, et sa oled täna siin ja sa oled nii noor, varsti sa ei pruugiks nendest ärevushäiretest üldse välja tulla või oleks see veel raskem teekond”
    Ma tahan sellega öelda, et sa oled super, et sa püüad abi leida, sul on veel pikk elu ees ja üles kasvatada imelised lapsed. Ma loodan, et sa leiad endas selle sisemise rahu ja armastuse, et sa ei pea tundma enam hirmu ja et sa saad sellejaoks abi!
    Ja isegi kui esimene kord ei õnnestu või ka teine või kolmas, siis usu, see tunne on väärt proovimist ka neljas ja viies kord! Seni kuni sa oled leidnud endas selle, mida sa oled alati igatsenud!
    Aitäh selle loo jagamise eest! Sa oled samamoodi vōrratu inimene ja usu, see kõik teeb sind vaid tugevamaks!
    Päikest! 🙂

  • E-R

    Alguses hakkasin suure hurraaga kommentaari kirjutama, siis kui siia boksi jõudsin hakkasin mõtlema, et mida ma siis üldse kirjutada tahtsin. Kõige enne siis tahtsin kiita, et sa oled väga tubli ja minuarust üldse julge naine, esiteks, et julged sellest nüüd siin niimoodi avalikult rääkida ja minu silmis ka julge, et noorelt 4 last 🙂 Mul on 2 ja ausalt austan kõiki kellel on rohkem, sest lapse kasvatamine on üks kuradima raske töö mulle tundub 😁 Depressiooni suhtes, ausalt öeldes hakkan vaikselt sama tundma, ma olen alates esimesest rasedusest võidelnud kohutavate oksendamis hoogudega, mis ei lõopend ka vahepeal ära kui ma rase polnud ja ka nüüd kestavad aasta pärast teise lapse sünnitust, Igakuu ja igakord 5-14 päeva 🙁 ükski arst sellele füüsilist seletust ei leia ja ma olen lihtsalt juba väsinud olemast jõuetu ja nii kõhna 😭 vahepeal kaalusin 34 kg 27 aastane naine 😭 jah ma olen küll lühike ka aga ikkagi absoluutselt mingit jõudu pole enam. Ma ei käi lapsega väljas, sest ma füüsiliselt ei jõua vankrit teiselt alla vedada ja kõhukotiga ei jõua ammugi kaua kanda 🙁 Seega olen peaaegu täiesti sõltuv mehest ja see teeb veel kurvemaks ja siis ei taha üldse kohe midagi teha tahakski lihtsalt vedeleda voodis .. Aga peas on nagu tuhat mõtet ja ma pole nutu inimene ka ja selline kes seda välja näitaks, niiet olengi nagu enda sees lõksus ja oksendan 😬😬 viimane võimalus on nüüd mul otsida abi veel naistearstilt, et äkki võiks olla Endometrioos.

  • K.

    Mul kulus neli aastat hetkeni, mil otsisin abi. Õigemini – nägi see välja lõpuks nii, et ma olin iseenda sees jõudnud mõtetega nii kaugele, et ei tahtnud enam elada. Olin eelnevalt oma ängistusest sõbrannadele rääkinud. Nende soovitus oli: “Saa üle! Sul on laps, pere, töö..” Kapseldusin veel enam endasse, ei vastanud tuttavate kirjadele, kõnedele ega otsinud ise kontakti – kuni lõpuks tegid sama nemadki.

    Ma vaatasin oma last, oma üheksa aastast sõbrakest ja nutsin. Ma ühest küljest sain aru, et tal on ema vaja (isaga ta ei suhtle), kuid teisalt mõtlesin, et mis ema ma selline olen üldse? Leidsin, et lapsel on minuta parem.

    Ma olin kõik paika sättinud, organiseerinud kindlatesse kätesse oma lapse. Kallistasin teda enne minekut ja jätsin mõttes hüvasti. See oli mu elu kõige valusam head aega!

    Istusin siis toas ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik – vaatasin enda ümber ringi ja olin kindel, et need on viimsed hetked, mil ma siin veel eksisteerin.

    Korraga minus midagi murdus ja ma kutsusin endale kiirabi. Ma anusin neid, et kui nad mulle kohe järgi ei tule, siis mind lihtsalt enam ei ole. Nad tulid! Mind viidi ära. Ma sain ravi. Kulus palju aega. Rohkem, kui ma ise oleksin arvanud. Mõtlesin ise ikka vahel, et nüüd olen juba ju päris terve ega pea enam abi saama. Oi, kuidas ma eksisin. Mõõn tuli alati kõige ootamatumal hetkel ja ma ei taha mõelda, mis oleks saanud, kui mul poleks neil aegadel olnud ümber käsi, mis mind kannavad.

    Täna ma enam ravimeid ei tarvita, kuid päris terveks ilmselt ka kunagi ei saa. Palju tööd tuleb teha iseendaga. On paremaid päevi, on raskemaid hetki. Aga nüüd ma vähemalt tean, et tegelikult ma tahan elada küll – ma ei tahtnud lihtsalt enda sees tunda seda ängistavat valu!

    Pea püsti, Jane! Ja ära karda abi otsida. Päriselt!
    Pikk pai Sulle!

  • K

    Ma olen kolm korda sellises perioodis olnud. Kõik sellisel ajal kus istusin töötuna kodus, kas peale ülikooli või siis lastega. Iga kord oli alguses ok aga mingi aja pärast tekkis tunne nagu oleksin kasutu ja kõik on mõttetu. ühiskonnale nagu kasu ei too, sest tööl ei käi, perele ka raha sisse ei too, ennast ka ei hari, st kõik nagu seisab. Et nagu mis mu mõte siis on. Ja see tunne muudkui ketras ja päevad möödusid, elu käis igal pool aga mina seisin paigal ja vegeteerisin, igasugune motivatsioon oli kadunud. Ja siis ei tahtnud välja minna, sest kõik nagu oleks kasulikud siin maailmas, välja arvatud mina. Kuidas ma siis lähen teiste sekka, parem istun kodus edasi. Niimoodi satubki spiraali kus kõik keerleb ainult allapoole ja läheb tumedamaks ja hullemaks, sellest on väga raske omal jõul välja tulla. Mul on hea meel, et sa julged oma olukorrast rääkida. See ei ole midagi häbiväärset, vastupidi. On väga julge samm oma probleemist avalikult rääkida. Sa näitad, et elu ei ole alati täiuslik, vahest tuleb ummik ja siis ongi kõige targem otsus abi otsida. ära muretse psühhiaatriga kohtumise pärast, see jutuajamine tuleb iseenesest. Sina ei pea mõtlema kuidas juttu alustada või millest rääkida, see kõik on tema teha. Läksin aastaid tagasi kriisiabisse sarnases seisus, arvasin, et ei oska midagi rääkida ja lähen teiste aega raiskama aga tegelikult oli see parim otsus, mida üldse enda jaoks teha sain. Psühhiaatrid arendavad ise sinuga juttu ja oskavad õigeid küsimusi küsida, parim mida sa ise saad teha, on see, et räägid asjadest ilustamata. Tegelikult on see rääkimine väga vabastav. Pereliikmetele või sõbrannadele ei saa samamoodi rääkida, sest ei taha teisi kurnata, seal aga kuulab sind võõras inimene, kes mõistab ja oskab aidata. Ja rääkimine toob kergendust. See on väga hea otsus, et abi otsid.
    Ma arvan, et sa oled ilus ja tubli noor inimene ning hea ema. Sa muretsed selle pärast, et sa ei käi palgatööl ja ei tõuse karjääriredelil, ei nühi koolipinki, vms. Aga samas on see täiesti imetlusväärne kuidas sa oled pühendunud oma laste ja pere heaolule ja seda täiesti ennastsalgavalt. Sa oled aastaid muudkui andnud ja andud, jättes ennast tahaplaanile ja see on ausalt imetlusväärne. Ma jagelen siin kahe lapsega ja tihti löövad lained pea kohal kokku ja enam ei suuda. Ja siis vaatan sind ja mõtlen, et mul on neid AINULT kaks, mis mõttes ma ei suuda!? 😀 Lapsed on imelised aga nende kasvatamine on täiskohaga töö, ma ütleks isegi täiskohaga + ületunnid + öövahetus. Sa oled hea ema oma kolmele kutile ja kindlasti ka piigale, kes varsti teie perre saabub, ära kahtle selles. Soovin sulle jõudu deprekast välja tulemiseks, ole tugev!

    • Jane Almers

      Aitäh sulle, et oma mõtteid minu ja meiega jagad. See tähendab mulle palju ja loodetavasti annab ka teistele midagi juurde. 😊🙏

  • Eveliis

    Nagu sa tead, siis ma pidasin võitlust raskekujulise depressiooniga. Peaaegu AASTA püüdsin oma jõududega hakkama saada, sest piinlik oli abi paluda ja üleüldse tunnistada, et probleem on, kuid lõpuks sain õnneks isegi aru, et nüüd on viimane hetk psühholoogi poole pöörduda. See oli parim otsus. Esiteks juba vaid rääkimine aitas. Ta aitas aru saada, et ma pole mõttetu, andis nõu, kuidas hakkama saada paanikahoogudega, näitas tunneli lõpus sõna otseses mõttes valgust. Viha, kurbus, hirm asendus sellega, et hakkasingi jälle nägema värve.

    Antidepressante olen ma tarvitanud üle kolme aasta ja kuigi juba eelmisel aastal tundsin, et olen oma madalseisust üle saanud, jätkasin ma rohtude tarvitamist. Alles nüüd pea neli aastat peale depressiooni langemist, läbipõlemist olen ma hakanud tegelema sellega, et ka AD söömine lõpetada. Tundub, et olen lõpuks jõudnud sinna, kus saan ise hakkama. Ma tean, et paljud häbenevad ka AD-d , aga tegelikult ei ole see sugugi häbiasi.

    Oluline ongi mitte jääda oma tunnetega üksi ja neid vähendada, et ah saan hakkama ja ahh, pole hullu. Sa oled tubli, et abi otsid. Ma täiesti mõistan, miks sa end läbikukkujana tunned (mitte et ma seda arvaks, et sa oled eks), aga kui lugeda negatiivseid kommentaare, siis ma saan aru, et need hakkavad lõpuks mõjutama. Lisaks ära unusta, et sul on kodus kolm väikest last ja sa oled lapseootel, ükskõik kui palju sa oma lapsi ei armastaks, siis see on koorem ja hullumeelselt suur vastutus. Kõik see kokku ja saadki sellise murdumise, millest räägid.

    Aga veelkord sa ei ole läbikukkuja. Me kõik tunneme end vahepeal läbikukkujana, aga seda põhjusel, et me võrdleme end pidevalt. Ilmaasjata, sest meil on kõigil nii erinevad elud ja ootused, et võrdlemine on lihtsalt mõttetu stressifaktor.

    • Jane Almers

      Olen lugenud jah midagi su blogist. 😊 Ma tunnen ka hetkel, et muudmoodi ei saa, ma pean proovima kuskilt mujalt abi otsida kui enda seest. 😊

      Nõustun, et kipume end alatihti teistega võrdlema. Vaatan ja näen, kuidas keegi midagi suurt saavutab või teeb miskit, mille üle väga uhke olla ja mõtlen jällegi, miks mina ei võiks just seda sama teha, kuigi mul ei pruugi seda isegi vaja olla, sest ma pole kunagi olnud inimene, kes tahaks hullult midagi saavutada ja koguaeg tegevuses olla. Ajan oma asja, kui tuleb hästi välja, on see hea. Kui ei, pole ka hullu. Umbes sellist tüüpi inimene. 😊

  • Kats

    Kindlasti ei peaks sa tundma end kasutuna.
    Sul peagi 4 last ja see on vaga suur too ja saavutus.
    Ma olen olnud lapsehoidja emadel, kel 1-2 last ja nad ise on kodused sel ajal olnud.

    Kui tulevikus lapsed suuremad on, kyll jouad teha asju, mille jaoks sul praegu aega/energiat pole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga