Esmaspäev

Aaarrrrgghh! Kirjutasin just terve postituse valmis tänastest tegemistest ja tulevikuplaanidest, aga telefon otsustas kokku joosta ja kõik on lännu! Telefoniga blogimise võlud. 😥

No igatahes… Katse 2, siit see tuleb:

Suuremad poisid jäid täna lasteaiast koju. Miks, sa küsid? Ma parem ei hakka valetama ja ütlen ausalt – ma magasin sisse. Jube lapsevanem, eks. Osaliselt saan selle Adeele kaela veeretada, sest ta ei lase mul öösiti magada ja olengi lihtsalt nii väsinud, et ei kuule hommikuti isegi äratuskella.

Ma loodan, et homme läheb ärkamisega vähe paremini, sest Raimondil on vaja sõpradele kutsed ära viia. Geidul ja Raimondil on neljapäeval sünnipäevad, aga peo korraldavad nad reedel, seega ideaalis võiks ju saada need kutsed ikkagi enne pidu ära viia. 😅 Või noh, viisakas oleks.

Mõtlesin, et kuna nad täna kodus on, oleks asjalik ja läheks nendega õue seda ilusat ilma nautima. Niigi ma olen enamus ajast Adeele päralt, et teeks sellise emme ja poiste õues hängimise. 😀 Adeele oli ka muidugi kaasas, aga ta õnneks magas terve selle aja.

Käisime alguses perearstikeskuses ja võtsime endale siia perearsti, et Geit ei peaks pidevalt töölt vabaks küsima, sest mul vaja lastega arstil käia. Õnneks nüüd on poisid terved olnud, aga Adeelega vaja siiski käis veel kaalumas, sest tal need kaaluprobleemid olid ja pigem siis ikkagi seda kaalu jälgida, et jälle miskit nihu ei läheks, kuigi praegu rinnad täies töös ja juurde võtab ka kenasti (kodus kaalume), aga pisike hirm on ikkagi seoses kaaluga.

Ja siit hea mugav käia – paarsada meetrit ja kohal. Ei ole sinna Paide enam asja. 🙂

Pärast läksime mänguväljakule hängima ja olimegi lausa kaks ja pool tundi seal. Lapsed kiikusid ja lasid liumäest alla, Krissu plätserdas veel liivaga ja ma endamisi mõtlesin, et ah las olla. Ma ei viitsi enam stressata sellepärast, kas riided lähevad mustaks või mitu kilo liiva ta alla neelata võib. 😀 Õnneks liiv tema lemmiksöökide alla ei kuulu, aga maitses ära küll. 😅

Peale kahte ja poolt tundi andsid rinnad märku, et Adeelel on söögiaeg ja Kristofer oli ka üsna väsinud sellest õues mängimisest. Seadsime sammud koju ja nüüd ma siin hängin. Üksinda. Rahus ja vaikuses. Pisematel kõhud täis ja magavad. Mul aega blogida. Ei millestki, aga siiski. 😀

Avastasin külmikust veel ühe Valio piimasnäkki. Nimelt ootas mind haiglast koju jõudes nii nii nii armas üllatus Valiolt. Mul tuli lausa pisar silma. #hormoonid 😅

Lihtsalt… tõesti, sellised üllatused on ainult preemia blogimise juures! Aitäh veelkord! ❤️

Jäin siin mõtlema, et Adeele saab juba laupäeval ühe kuuseks. Appi, aeg, kuhu sul kiire? Ja tegelikult tahaks katsikuid teha, agaaa… kõik langeb nagu ühele nädalavahetusele (Geidu ja Raimondi sünnipäevad ka) ja tundub kuidagi liiga palju ning mõtlesingi, et katsikud teeks siis ehk mais. Samas, kes sinna ikka tuleks, peale minu vanemate. 😅

Seejärel jäin mõtlema, et millist torti/kooki osta. Agaa… teeks ise? Põhjaks paneks näiteks needsamad Valio piimasnäkid, pealt kaunistaks hästi ilusti ära ja voilaa. A miks mitte? Idee on ju muidugi hea, aga teostus tundub hirmutav. 😅

Ma tean, et poistele läheks küll selline kook peale, sest nemad fännavad neid piimasnäkke kahesajaga. Nii kookose kui ka tavalise maitsega. Ja kuna need snäkid ei ole mingid kuivad plönnid vaid pigem natuke mahlakamad ja õhulised, siis võiks ju sobida ideaalselt koogipõhjaks. 😊

Eks me näe, kas ma teostuseni jõuan ja kui jõuan, kuidas välja kukub. Kui tuleb hästi välja, jagan teiega ka, eks!

Aga paari päeva pärast panen instas piimasnäkimängu käima kah, seega minge hoidke silm peal – @janeblogi 😊

Deem, see postitus kukkus palju paremini välja. Vahepeal on see postituse kaotsi minek hea kah! 😅

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga