Haiged jõulud

Aasta eelviimasel päeval oleks vast paslik ikka oma jõuludest ka kirjutada. Mitte, et need oleks nii pikale veninud, aga ma lihtsalt pole viitsinud siia tulla ja midagi kirjutada. Kui nüüd aus olla.

Täpselt päev peale minu ja Hendriku sünnipäevapidusid (16.12) jäime kõik haigeks. Esimesena Geit, siis mina ja lapsed. Kristofer on ainus, kes tänase päevani on pm puhta nahaga pääsenud, st ainult köha ja nohu, aga mingit pikaajalist palavikku tal pole.

Geidul oli mitu päeva järjest 40 palavik, mul oli üks päev ainult selline 38-39 ja läks suht ruttu alla. Lastel oli mitu päeva 38-39 vahel. Palavikualandajaga saime alla, siis läks jälle üles. Ja kuigi endal palavik oli ainult üks päev, siis suremistunne kestis terve nädala. Ja jõulude ajal on megavastik olla haige.

Mina öösel magada ei saa normaalselt. Nii kui pikali lähen, tekib kurgus rõve kõditunne, mis omakorda tekitab hullu köhahoo ehk ma olengi siin endale iga õhtu meisterdanud poollamava asendi patjadest, et natukenegi magada saaks.

Ämmakas soovitas Hedelixi võtta. Tundub, et see isegi aitab. Iga öö muutub rahulikumaks.

Lapsed said siin nädala antibiotse. Käisime vahepeal perearsti juures ennast näitamas ja neil mõlemal diagnoositi neelupõletik. Kurgumandlid on neil nagu need on. 8.01 läheme LORi juurde ja ilmselt lähevad mõlemad lõikusele.

Siin üks päev avastasin, et täitsa hea on juba olla ja inimese tunne tuleb ka vaikselt tagasi, st ma viitsin oma pesast välja tulla, jalgu kasutada ja ennast liigutada, kui üks õhtu tundsin, et mu nägu valutab. Ühe silma kulmuluu ja silmakoobas andsid korralikult tunda. Võtsin paracetamoli, ei midagi. Perearst oskas ainult soovitada seda, et kui väljakannatamatuks läheb, siis EMOsse. No päris nii hull ei olnud ja ma pole inimene, kes iga valuga arsti juurde tormab. Ebamugav ja rõve valu oli küll.

LORi juurde saan alles kolmapäeval ja avastasin endast pilti tehes, et üks silm on ka kuidagi punaseks tõmbunud. Nüüd, kui koobas ja kulmuluu valutama hakkavad, õnneks paracetamol aitab. Ja rahulikult pikutamine.

Jõuluõhtul õnneks oli natuke rohkem energiat, et midagigi teha. Geit vaaritas süüa, sest ta oli juba enamvähem terve. Mina koristasin ja siis logelesin niisama. Lapsed ka lebotasid. Kõigil haigusest kehad nii väsinud. Mul mõnel päeval hull nõrkus peal, süüa ka väga ei taha. Kaal seisab juba 12.12 saadik. Ei tõuse, ei lange.

Aga nii palju suutsin end sellel päeval kokku võtta, et laste kingid ära pakkida ja normaalne jõuluõhtu veeta.

Täna on juba 30.12 ehk siis pm kaks nädalat oleme selle haigusepisikuga olnud ja see on maseeendav. Suuremad poisid on terved, Krissul nohu ja köha. Geit ka terve ja mul see silmakoooa ja kulmuluu jama. Palavikku õnneks ei ole, lihtsalt vahepeal annab valu rohkem tunda. Tahaks terveks saada, sest pesuhunnik vannitoas aina kasvab, koristada väga sellises olekus ei viitsi ja üldse tahaks ainult looteasendis oma voodis sooja teki all lesida, aga ei saaa, sest lapsed…

Aga ma olen täheldanud, et mida rohkema ma voodis lesin, seda halvem on. Mida rohkem ringi liigun ja toimetan, seda enam tekib energiat.

Kuidas teie pühad möödusid?

3 kommentaari

  • ...

    Meil ka lapsel neelupôletik. Homme üritame arstile saada mehega, sest lastearst arvas et meil ka ilmselt sama jama ja peaks kontrollima.

  • K.

    Meil ka mingi suurepärane viirus. Algas mul palaviku ja rämeda kurguvaluga, siis üks öö tuli kõrva alu ja perearst diagnoosis mul kõrvapõletiku. Ränk nohu oli meil ka kõigil ja lõpuks tuli mulle sellest nohust ka köha. Pidime ära jätma oma peale jõulu reisi Rovaniemisse, sest no ei julge lennata sellise olukorraga ja no kodus on lihtsam põdeda üldse. Ongi 2 nädalat vindunud see olukord ja mul on ausalt siiber juba

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga