Haigla elukesest

Selja taga on raske, väsitav ja emotsionaalne nädal, aga läheb kergemaks. Iga tunniga läheb.

Mulle vist hakkab haiglas olemine isegi meeldima. Olen aastaid tundnud hirmu just haiglate ja arstide ees. Ilmselt on see tingitud sellest, et mitte alati pole saanud ma elementaarset viisakust ja sõbralikkust tunda, kui olen pidanud haiglas olema või arsti visiidil käima. Tõsi, halbu kogemusi on vähem, aga just need on kogu tervise valdkonnale minu silmis jätnud mõruda maigu.

Ei, loomulikult ei pea arstid ja õed patsiendi jalgu mudima, neid kätel kandma või poputama. Absoluutselt mitte, aga natuke positiivsust, tuge ja sõbralikku suhtumist annaks patsiendile palju juurde, veel enam, et haiglas olemine on niigi emotsionaalselt kurnav ja stressi tekitav.

Ma olen sellel nädalal viibinud kahes haiglas. Kui ma Paidesse kolmapäeval läksin, sain täiesti oma palati ning juba see rõõmustas mind. Ootasin seal ärevalt, millal keegi mu juurde tuleb. Mõtlesin endamisi, kas on keegi ninakas, või üleolev? Või tuim, nagu EMOs kipuvad õed olema? Mind siiralt üllatas, kui soojalt meid vastu võeti. Naeratati, tunti huvi, keegi ei olnud negatiivne, kõik olid rõõmsad ja tekitasid ka minus hästi koduse tunde.

Ma ütlesin isegi mehele, et ei tahagi koju minna. Seal oli nii mõnna olla.

Paraku kahe päeva möödudes kirjutati meid välja. Jah, võib-olla oleksin pidanud kisa tõstma, et oleksime veel haiglas ja saaksime ravi, aga kui arst pidas seda õigeks, siis kes olen mina, et vastu vaielda? Tagantjärele on hea mõelda, mida oleks ja mida poleks, eks.

Kodus läks asi käest jälle. Tekkis kõrge palavik. Palavikualandaja vahetasin välja, suukaudse vastu. See võttis palaviku alla, kuid paari tunni pärast oli kõrge temperatuur jälle platsis. Öö veetsime kodus ja seejärel tundsin, et ei ole õige koju jääda. See ei tundunud üldse õige. Paidesse ei tahtnud ma samuti minna. Võtsime suuna Tallinna.

Ja õigesti tegime. Laps oli halvas seisus, kui haigla jõudsime. Mina peaaegu murdumas. Ülevaatustoas hoidsin oma pisaraid tagasi nii kuis jaksasin. Lapsele pandi hapnikumask ette, võeti proovid, tehti süst, viidi röntgenisse ja seejärel palatisse.

Palatis ei jõudnudki olla, kui juba viidi ta kanüüli paigaldama. Ma olin selle õuduse juba korra läbi teinud. Paides. Mul on hea meel, et Tallinnas arstid mu sealt ruumist välja saatsid. Ma ei oleks tahtnud seda kõike jälle pealt vaadata. Võib-olla kõlan isekana, sest Kristofer peab seda kõike veel valusamalt läbi tegema. Mina saan olla vaid toeks, mina saan olla vaid ta lähedal, et tal natukenegi julgem ja kergem oleks.

Ja kui mind sealt ruumist palatisse saadeti, siis ma murdusin. Pisarad hakkasid voolama. See ei olnud isegi selline hetk, kus sa mõtled kurbadele asjadele ja pisarad tekivad silma vaid need hakkasid automaatselt mööda põski alla voolama. Nii raske on oma last sellises seisus näha ja mõelda, et ma ei ole hoolitsenud tema eest piisavalt. Mõelda, et nendel õelatel inimestel on õigus, kes mind halvaks emaks tembeldasid.

Tegelikult on selline mõtlemine vale, ma ju tean. Ma tean, et mõned asjad siin elus juhtuvad paratamatult. Me ei saa kasvatada lapsi vatitupsu sees ja loota elulõpuni, et nad on terved kui purikad. Aga sügaval sisimas ma tunnen, et pole teinud piisavalt, et kõige väiksemat meie peres kõige eest kaitsta… Ju siis tegin midagi ikka valesti.

See selleks. Ma ei taha endasse neid halbu mõtteid koguda. Minu väike vaprake vajab mind tugevana. Koos oleme tugevad ja saame sellest pahast haigusest jagu.

Lastehaiglas on ka jube mõnus olla. Omaette palatis. Lastearst on megalahe ja sõbralik, õed on vahvad, käivad ja räägivad pisikesega juttu, toovad mänguasju. Ma ei tea… Ma hakkan juba sellest haigla-arstide-hirmust üle saama vaikselt vist. Kõik positiivsed kogemused kaaluvad halvad üle.

Kristoferil on ka juba parem olla. Palavik oli viimati eile natuke peale lõunat. Hapnikumaski all hoitakse endiselt, sest näitaja on natuke kehvavõitu. Erksamaks ja rõõmsamaks on ta küll muutunud. Eile pidas tulist võitlust selle hapnikumaskiga. No talle kohe üldse ei meeldi see. Aurumaskiga jääb magama, aga vot, see talle ei meeldi.

Hetkel on teada, et tegemist on bronhiidiga. Kõrvapõletiku kohta ei osanud arst midagi öelda, kuna kõrvaarst pole last üle vaadanud.

Tilguti viidi ka minema, aga kanüül on küljes. Oeh, lõpuks sain oma lapse sülle võtta normaalselt, ilma, et mingid voolikud tilbendaksid igalpool. Ma juba igatsesin seda lähedust.
Hetkel on kõik hea. Ja läheb veel paremaks.

Olge tublid, peske käsi, hoidke teineteist ja märgake üksteise tervise muutumises igat pisiasja, ❤️

One Comment

  • Margaret

    Head paranemist!
    Lastehaiglas on minult ka laps ära võetud, kui kanüüli paigaldati. Esimesel haiglakorral ei leitud kuidagi veene üles ja siis kutsuti reanimobiili meeskond, kes ka enneaegsetele paigaldavad ja nemad said.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga