Määratlemata

haigus ei hüüa tulles!

Tõusin eile üles (kae imet!) ja tundsin, et jube halb on olla. Peast käis läbi mõte, et helistan juhatajale ja ütlen, et ei tule tööle. Halb olla. Aga võtsin end kokku, viisin ühe lapse lasteaeda ja sammusin tööle edasi. Tööl juba kahetsesin oma valikut. Pea käis natuke ringi, süda hüples sees ja kuidagi.. nõrk oli olla. Mõtlesin, et ah mis seal ikka, kannatan ära. 

Päev venis kui tatt ja ei tahtnud kuidagi lõppeda. Paar tundi oli jäänud ja ma mõtlesin, et annan otsad, tõesõna. Teisest küljest mõtlesin, et ainult paar tundi ju jäänud, pole mõtet neid tunde hiljem järgi ka tegema hakata. Nii ma kannatasingi selle kohutava tööpäeva ära. Kell kukkus ja mina pidin veel lasteaeda minema pojale järgi. Lasteaia juures tagurdas mulle üks tropp oma autoga otsa.. Ma imestan, et pikali ei kukkunud. Oleks see nii olnud, poleks minu armsaid varbaid hetkel alles. 

Ei piisanud sellest, et tööpäeva lõpus oli mul 38,6 palavik, lasteaia juures mulle autoga otsa sõideti.. koduukse ees taheti samuti mulle otsa tagurdada. Ometi olen ma ju vaalamõõtu ja inimesed peaksid mind nägema. Kannan helkurit ja puha. Aga ikka ei märgata! Pean vist endale helkurvesti ja -püksid sebima. Või jõulutulekesed külge riputama.. aga ma ei tea, kust elektrit saada (mitte enda jaoks vaid tulekeste jaoks ikka :D)
Kui ma koju jõudsin, olin totaalselt läbi omadega. Vajusin kohe voodisse ja sinna ma jäingi. Varsti kiskus pisar ka välja, sest ma ei tahtnud kohe üldse mõista, miks peab inimesel nii halb olema. Ilmselt sain külma, kui lastega pühapäeval lumes möllasin. Haigus on ikka kohutav asi- üheskis asendis olla ei saa, rohud ei aita ja kui aitavad, siis aitavad ainult higistamisele kaasa.. ja peab öösel voodit vahetama. 

Tol päeval ma võtsin nii palju valuvaigisteid sisse, et päeva lõpuks oli pea juba paks otsas ning ma tundsin, et ma olen narkomaan valmis. See jube peavalu.. ja sisimuses kõik valutas. Oeh, ma pole ammu ennast nii halvasti tundnud. Siis tõusis ka palavik 39ni ja asi läks veel hullemaks. 

Päeva tipp oli see, kui ma õhtul õele helistasin, nutsin ja segast peksin. Täna hommikul ma mäletasin, et emale ma küll põhimõtteliselt öösel helistasin, aga et õele? Seda ma ei mäletanud, aga juttu, mida ma suust välja ajasin? Pole õrna aimugi 😀 Ma pole kunagi kellegile nii helistanud ja juttu puhunud. Eriti haigena. 

Öösel mingi aeg võtsin kaks tablakat sisse ja heitsin magada. Terve öö olid piinavad valud ja ärkasin korduvalt üles. Ja siis sain jälle paar tundi magada, kuni ärkasin oma higiloigus. Kõik kohad olid nii märjad. Öäkk! Võtsin uued voodiriided ja kobisin teise tuppa edasi magama. Öösel oli samuti palavik üle 38. Hommikuks juba jälle 39 juures. Üle selle isegi. Andsin ülemusele teada, et tööle ei tule, kuna palavikus. 

Hetkel on päris okeika olla, kael valutab ja pea lõhub, seega ma hommikul otsustan, kas olen võimeline tööle minema. Õnneks neljapäev on vaba päev ja saab jälle rahulikumalt võtta. Ei taha haiguslehel ka istuda. 

Siuke päris masendav päev oli eile. 

5 thoughts on “haigus ei hüüa tulles!

  1. Sellistele, kes otsa tagurdavad ja inimest ei märka (ometi peab jalakäiale tagurdades anda eesõigus) autole ühe mõnusa hoobi autole anda. Kohe mõnuga. Tundub võib-olla õel, aga sama hästi oleks võinud ka halvemini see otsa tagurdamine lõppeda.

  2. Been there, done that ja tean kui rõve tunne sellise haigusega on (ma küll kellelegi ei helistanud, aga sonisin omaette läbi une :D). Saa ruttu terveks!

  3. Kulla anonüümne, kes sa autole hoope jagad. Sa vist ise ei ole autojuht.
    Teie teate oma ''õigusi'' aga seda, kui raske meil on autost midagi, kui näiteks klaas on veidikene jääs või sina kuskil pimedas nurgas oled, näha, seda te ei tea ja ometigi seda mitte, et autoga ei saa sekundiga pidama!
    Inimesed miskipärast arvavad, et neil on ÕIGUS autol ees ja taga töllerdada ja igalepoole ette astuda, ilma arusaamata, kuidas meil autojuhtidel sõita on.
    Kui sinusugune peaks minu autot lööma, siis usu mind, auto kahjud, saad sa ilusasti korvata ja need ei ole mitte odavad 🙂 🙂

  4. Ajame kõik auto alla jäänud jalakäijad selle süüks, et nad ise töllerdavad ees 😀 Ma ei üldista kedagi ühe inimese tehtud vea pärast, aga tõesti, ala oli väga hästi valgustatud, kuna tegu oli lasteaiaparklaga. Teiseks, auto seisis oma koha peal. Mina hakkasin auto kõrvalt mööduma (mida ilmselt üks autojuht märkaks küljepeeglist, samas ma polnud autole nii lähedal, et oleks mööda külge nühkinud) ja tema otsustas oma auto peega minu poole liikuma hakata.

    No ma usun, et kui tal just mingi betoonist jalg ei ole, siis mingeid erilisi kahjusid olla ei saa. Ma üritasin kodus peale seda essat kommentaari mehe autot jalaga peksta. Ainus, mis ma sain olid valusad varbad 😀 Seega, chill. Eks me kõik peame üksteist liikluses märkama, mitte, et autojuhid peavad olema jalakäijate osas ettevaatlikud või vastupidi. Kui teeme koostööd, on õnnetusi ja halbu asju ka liikluses vähem 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga