***

hirmude ületamine

18. mai 2017

Ma olen siin väga palju rääkinud oma hirmudest. Kunagi ma olingi inimene, kes paljusid asju kartis ning elu jäi õieti justkui elamata, kartes ühte või teist asja. Eelistasin pigem olla vagusi ja mitte vastu võtta uusi väljakutseid. Uued asjad tundusid minu jaoks ennekõike hirmutavad.

Minu elus on kaks asja, mille vastu ma hirmu tunnen/tundsin. Ämblikud ja bussisõit. Väiksena kartsin, et ämblikud pistavad mu nahka, nüüd on pigem selline ebamugavustunne nende suhtes. Mul tulevad külmavärinad peale, kui ma näen mõnes filmis või videos ämblike. Samas ma ei tapa neid kunagi. Pühin kas kühvlile ja viskan välja või näiteks täna lapsed näitasid mänguväljakul mulle ühte ämblikut. Nad ka kardavad ja ei saanud liumäele minna, sest see imetilluke olevus oli neil ees. Ma siis lihtsalt puhusin ta minema. 😀

Ok, tunnistan. Ühel korral tõmbasin ämbliku tolmuimejasse. #loomapiinaja

Hirm bussisõidu ees algas siis, kui mul tekkisid ärevus- ja paanikahäired. Ma mõtlen just sellist pikemat bussisõitu. Näiteks Pärnust Tallinna või Tallinnast Paide või Tallinnast Vändra jne.

Ma sõitsin pikemat vahemaad bussiga viimati ligi 5 aastat tagasi. Ja terve selle aja olen seda vältinud. Ma lihtsalt kartsin! Selline tunne, nagu klaustrofoobia tuleks peale.

Nüüd üks päev pidime minema bussiga Paidest Türile, sealt siis rongiga Tallinna (rongiga võin ma vabalt pikka vahemaad sõita). Isegi enne seda ma närveerisin tohutult ja mõtlesin, kas ma ikka suudan. Kujutate ette jah? Kas ma ikka suudan 10km (ca 15 minutit) bussis olla? Jäime sellest bussist maha. Ma ei tea, kas see oli saatuse tahe või lihtsalt kokkusattumus, aga järgmine buss, mis tuli, läks Tallinnasse. Mees ütles, et läheme peale. Julgustas mind, ütles: “Kallis, sa saad hakkama!” Ma tundsin end ühtäkki nagu mingi vaimuhaigena seal.

Ma ütlesin talle küll, et ma ei tule kuskile. Lähen koju tagasi. Ma ei kavatse never bussiga nii pikka maad sõita! Ja 5 minutit hiljem istusin ma bussis, tagumisel istmel ning sõitsime pealinna poole. Oi, kui te oleks näinud, kui õnnelik ma sihtkohta saabudes olin. Rõõmus muie näol teatasin mehele: “Ma sain hakkama!”

Ja nüüd me olemegi üsna mitu korda sõitnud bussiga Paidest Tallinna ja vastupidi. Ma sain sellest hirmust üle! Ma olen enda üle nii uhke. 🙂

Only registered users can comment.

  1. Mina ei salli verd, eriti kui seda on palju (v.a. menstruatsiooni veri)😂😂😂 Hakkab halb ja võin ära minestada. Ja jõhkrad lahtised haavad reaalselt nähes…vähh! Pilt läheb eest ära. Samuti ei meeldi mingeid operatsiooni kaadreid vaadata. Mõtlen ikka, et olen tubli, et 2 lapse sünnitusel halb ei hakanud kordagi 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga