Määratlemata

i am starting to like myself!

28. dets. 2016
Enesekindlusega oli mul probleeme teismelise eas palju, sest ma olin vägagi poisilik ja kõik mu sõbrannad olid minust ilusamad. Et mitte teid lihtsalt sõnadega üle loopida, siis järgmisena toon teile paar tõendit… Sorry, Liis!
Siin kohal on vist õige öelda, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tõsi ta on! Kuigi ma tundsin ennast üsna mugavalt enda nahas ja riietes, siis sisimas oli alati tunne, et ma ei ole ilus. Et ma ei meeldi ühelegi poisile. Et kõik minu sõbrannad olid minust ilusamad. Viimane oli üpris tõsi. Ja sellepärast ma teismelisena selline kade inimene pidevalt olingi.. ja ussitasin. 
Ma ei meikinud end (ok, vahel ikka, aga minimaalselt), mul olid koledad lokid, veidrad näojooned. Kusjuures mõtlesin ma alati, miks mul nii imelik nägu on. Mis mul viga on? Miks mina sellisena sündisin? Teismelisena pöördusin ma emousku. Mustad riided, ketid ja kulinad, musta-valge ruudulised randmepaelad, väikesed cuttimis armis randmetel.. palju nuttu ja hala. Olin mina alles üks tige teismeline, mõtlen ma tagantjärele!
Üks hetk, ma täpselt ei teagi, millal, eemaldusin sellest tumedast stiilist ja nägin oma elus rohkem värve. Lokke üritasin siiski peita, kas mõne peapaelaga või hoidsin juukseid koguaeg kinni.. kuniks saabus elupäästja- sirgendaja. Me olime ema ja õega maailma õnnelikumad inimesed vist. Iga päev kaklesime õega selle pärast, sest hommikul enne kooli minekut oli vaja oma juuksed ju korda saada ja välja näha nagu lakutud lammas. 

Mida rohkem hakkasin ma ennast avama, rohkem värve ellu laskma ja ennast naiselikumaks muutma, seda enam hakkas mulle meeldima idee, et ma võiksin kellegagi käia. Mingi ajani olid poisid minu jaoks nagu täielik iuuu. Mõtlesin mina, miks mul neid vaja on ja mis ma selle kutiga peale hakkan. Mida vanemaks, seda enam mõte muutus.. Nagu ikka. Tekkis üks kutt, oli mõndaaega, sai kibedaid pisaraid valatud, tuli järgmine, ravis jõhkrad armuhaavad terveks, rebis nad uuesti lahti ja.. Kui ma nüüd mõtlen sellele, siis ma vist päriselt ei tundnudki mingeid armuvalusid, kuigi öeldakse ju, et teismeeas armastatud inimesest lahkuminek on see kõikse valusam. Ju siis polnud mingit armastust. 
Igatahes hakkasin ma aina enam ennast muutma ja olema ka enda silmis ilusam. Miks ma seda kõike kirjutan? Sest ma olen üllatunud. Ma tõusin täna hommikul üles ja vaatasin peeglisse. Esimest korda oma elus mõtlesin ma, kui ilusad on need lokid, mida ma olen kas varjanud või üritanud sirgendajaga lämmatada. Ma lükkasin hommikul sirgendaja seina ja võtsin selle üsna kiirelt selle ka sealt ära ja otsustasin, et pole vaja. Kas täna on see päev, mil ma lõpuks olen nendega leppinud? Noh, ühes asjas olen ma kindel- ma võin olla vaalamõõtmetes, kuid olen endaga miljon korda rohkem rahul kui teismeeas ja thank god, et mu lokid surematud on. 😀

Only registered users can comment.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga