***

Ja ma kassin kassin veel

Ma lisasin reede öösel vastu laupäeva mingi töinamisstory instagrami nagu te juba enamus teate. Tegelt oli nii, et tegin selle ära ja siis hullult mõtlesin (no nii palju, kui täis peaga suudetakse ikka mõelda 😂), kas lisada või ei. Ma nagu sellesmõttes ei häbene, et issand, keegi näeb mind nutmas. Sellest on mul täiega savi.

Lihtsalt mõtlesin, et võibolla interneedum läheb jälle katki, sest sotsiaalmeedia on ju enamasti üks suur roosa mull, kus kõik on õnnelikud ja rahul ja elavad oma unistuste elu ja…. no idekas ühesõnaga. Ja siis tulen mina ja rikun kõik ära.

No ja kui ma seal pikalt mõtisklesin, siis lõpuks jõudsin otsusele, et ma ikka ei lisa. Enda meelest vajutasin “discard” nuppu, aga kui hommikul üles ärkasin, oli mu insta ja fb postkast naaaaatukene umbes. 😂 Ja mõni sai ikka kohe väga valesti aru minu selgitusest. Kõige pealt – jah, ma ei peagi kellelegi midagi selgitama, aga tundsin, et seda on vaja. Ja selgitasin.

Pm mind ei häirinud, et inimesed uurisid ja küsisid. See on loomulik. See oli armas ja ma tundsin jälle, et ma pole ainus selles fucked up maailmas.

Seega pole pointi kirjutada, et issand, kui paned midagi üles, ole valmis ka kommentaarideks. Mul polnud kirjade vastu midagi. Tähelepanu on ju mõnus asi.

Lihtsalt, mind häiris päris mitme kirja ühine joon – oota, sa ju alles olid õnnelik, mis siis nüüd juhtus? Nagu…. ma ei osanudki alguses midagi öelda. Jah, ma käin arsti juures, jah, ma tegelen iseendaga. Ja jah, mul on see nõme deprekas. Ja jah ma juba tunnen ennast pikemat aega päris hästi, agaaaa… see ei tähendaks, et mina kunagi enam kurb ei oleks. Jummel, kui arst vaid sellise garantii annaks mulle. 😂

Inimesed saavad haiget. Inimesed on kurvad. Inimesed nutavad. Ok, vbla tõesti pole vaja kuskile üles riputada seda, aga samas why not? Ma vist jälgikski ainult selliseid inimesi, kes on sotsiaalmeedias sama päris nagu päris elus. Ma ei õigusta oma käitumist. Okei, vbla natuke. Nagu ikka, eks.

Aga ilge kass oli küll peal. Käisime peol üle pika aja ja… läks veits lappama. Alkohol muidugi ka võimendas olukorda ja hommikul sain aru, et ok, ma reageerisin ikka veits üle, samas kerge pettumus oli ikkagi hinges. Pidu ise oli nagu megafun. Kui me sinna jõudsime, siis mõtlesin küll, et koolen ära sinna ja alkohol ka ei päästa midagi, aga täitsa tore oli ja lõpuks polnud ka piletirahast enam kahju. 😀

Okei, nüüd ma kaldun teemast kõrvale. Ma ei taha rääkida sellest, mis juhtus. Niikuinii juba inimesed on oma kujutlusvõime täiega valla lasknud ja no, las olla siis. Mu jaoks ebamugav sellest nii laiale ilmale kuulutada, kuigi see on täiesti tavaline asi. 😀

Millele ma tahtsin rohkem rõhku panna, on pigem see, et inimesed nutavadki. Isegi siis, kui neil üldplaanis kõik hästi on. Nad ei pea olema ilmtingimata deprekas, et nutta. Vahel elu on raske. Ja vahel oled ise idioot ja siis oled kurb. Ja nutad. Või ei. Aga kurbus pole miski, mida õnnelikud inimesed tunda ei tohiks või mille üle peaks häbi olema.

Ma pole ükski kord läinud psühhoterapeudi juurde mõttega, et issand, loodetavasti nüüd ma enam kurb kunagi ei ole.

Deem, ma ei oska ka seletada, mida ma öelda tahan. Aga vast enamus ikka saavad aru, mida ma mõtlen. Kurb olla on okei. Nagu ma tavatsen endale meelde tuletada – ära lase pead norgu, see on kõigest üks halb päev, mitte halb elu. Vahepeal on vaja kassida ka. Mul küll on. Et saaks jälle suu kõrvuni edasi minna. 😂

Mul nüüdseks on juba parem. Suurem kass on lännu. Ja ma ei tea, miks ma jälle siin seletamas olen. Blogijate kutsehaigus.

Head ööd!

1 Comment

  1. Räägi ikka

    9. märts 2020 at 10:32

    Mõned kuud tagasi sattusin ETV vaatama saadet kus saatekülaline oli meie kunagise kohviku püsikas. Aastaid, mitmel korral nädalas käisid õhtuti istumas. Väga armas inimene. Ja nüüd, vähemalt 10 a. hiljem räägib oma pikaealisest depressioonist, mida on mõelnud, tundnud ja muust. See oli kuidagi ehmatav. Inimene kellest kunagi ei oleks arvanud ja ometi millised meeleolud tal juba siis olid. Tekkis väga tunne talle head soovida, öelda, et olen teda alati andekaks ja suurepärases pidanud. Ja kui oleks toona teadnud, oleks alati soojem ja toetava olnud ning väärtustanud teda rohkem. Pean õigeks, et inimesed sellest rohkem räägiksid ja ehk oleks neile ka rohkem toetust pakutud.

Vasta Räägi ikka-le Cancel