***

jaanuari kokkuvõte: ikkagi suveks saleda(ma)ks?

Teate, see on nii naljakas, et 1. jaanuar tegin ma oma instasse sellise postituse:

Ja täna tahan ma teile kirjutada, kuidas ma olen terve jaanuar (okei, enamus jaanuarist) tublisti kõndimas käinud, tantsu teinud, kenasti toitunud ja ka KAALUST ALLA VÕTNUD.

Kas ma siis tõesti valetasin? Noh, ütleme nii, et mingit eesmärki suveks saleda(ma)ks saada mul kindlasti ei ole. Mitte, et mul salenemise vastu midagi oleks – muidugi ei ole. Kui kõige selle juures mu pekid kolinal vähenevad, siis no jess, eks!

Igatahes, ma olin jaanuari alguses omadega sealmaal, kus lõpuks jälle tunnistasin endale, et ma olen pekkis ja ma pean miskit ette võtma – loe sellest SIIT. Esimese asjana läksin perearsti juurde verd andma – tugev rauavaegus ja kilpnäärme haigus. Okei. Hakkasin rauda lisaks võtma.

Seejärel kuidagi sundisin end välja kodust. Kõndima. Ma ju mäletasin, kui hästi kõndimine mulle kunagi varem mõjus. Ärevusega on meeletult raske end välja ajada kodust. Mõtled peas 100 põhjust, miks mitte minna, samas, kui peaksid mõtlema neile põhjustele, miks minna.

Ma nagu vihmauss kodust välja roomamas 🤣 Üldse ei viitsinud.

Alguses võtsin lapsed kasa, et kuidagi julgem oleks. Nüüd käin täitsa üksinda, sest nii on palju mõnusam. Saan kuulata klappidest muusikat, mõelda oma mõtteid ja olla iseendaga. See on nii hea.

Ma olen tänaseks maha kõndinud (28.01 seisuga) 130,15km, mis on päris hea ju, arvestades, et kõndimas hakkasin käima alates 6. jaanuar ja pole ka kõik päevad jutti viitsinud seda teha. 😀

Kõndimine või üldse õues liikumine on andnud mulle vaimselt niiii palju – ma olen palju rahulikum, rahulolevam, palju uusi ideid on tulnud, kuidagi rõõmsameelsem olen kah üleüldiselt. Eks ka minul on halvemaid päevi, olen ju ikkagi inimene. Ja neid päevi ka, kus ma viitsingi terve päev ainult diivanikaunistust mängida, aga siis mulle meenub, kuhu see diivanikaunistuseks olemine mind eelmistel kordadel viinud on. 🤣

Muidugi puhata peab oskama ja ma täna juba veidi seda oskan ka, kuigi see tundub uskumatu eks, ma olen ju niigi laisk ja midagi teha ei viitsi. 😀

11. jaanuar sain kokku Heddyga. Kes on Heddy? Okei, ma nüüd vaatasin, ta kirjutas mulle juba 8. jaanuar ja hakkas mu toitumise kohta pärima. Ta on toitumisnõustaja.

Tänaseks on sündinud sellest see, et ma olen üpris palju oma toitumist korrigeerinud. Ma tegelt tegin talle kohe selgeks, et toitu kaaluda ma ei viitsi ja kana ning riisi ma ei hakka ka näost sisse õgima. Olen proovinud erinevaid kavasid ja isegi ei kahtle, et need ka toimivad, aga minust toidukaalujat ei ole. Ma olen selleks liiga laisk.

Seega ma toitun käereegli järgi või taldrikureegel või misiganes selle nimi oli. Igatahes, põhimõte on see, et kolm põhitoidukorda ja kaks vahepala. Ja sööma peab iga 3-4h tagant. Põhitoidukordadel panen taldrikule pool taldrikust rohelist – igasugused köögiviljad, mis siin planeedil üldse olemas on, veerand taldrikust riis/makaron/tatar/kartul/whatever veel olemas on ja teine veerand siis mingi liha. Törts kastet ka.

Põhiline, mida ma poes pakenditel jälgin, on rasva hulk.

Ja mu elu on kuidagi palju toredam nii toitudes. Päriselt. Varem oli kõik nii, et tõusin hommikul, saatsin suuremad kooli/lasteaeda, läksin tagasi magama, magasin poole päevani, lõunal näksisin miskit, pärast lõunat näksisin ka miskit ja õhtul õgisin räigelt. Mõni ime siis, et hommikul oli uni suurem kui söögiisu.

Eks praegugi ma vahel võitlen hommikul iseendaga – kas minna magama või süüa. Ikka valin selle viimase, sest tean, et ma pean hommikuti sööma ja kui poole päevani jälle magan, siis passin ka poole ööni üleval ja siis näksin seal pimedas teki all igast jama sisse.

Ja mulle see kõik sobib, sest terve päev on kõht mõnusalt täis ja näksimisisusid ei ole. Aga jällegi – ka siin olen ma ju ainult inimene ja vahel läheb lappesse.

Heddy on ise muidugi hästi tšill ja hooliv – iga päev kirjutab ja küsib, kuidas läheb, kuidas toitumise, kuidas trenniga – jah, ta koostas mulle trennivideo, kogu kehale. Ma olen seda korra läbi teinud ja imestan, et ma olen täna siin ja saan teile oma jaanuarist üldse kirjutada. 🤣 See oli nagu megaraske. Ja ma ei taha seda enam teha, sest mulle ei meeldi rasked asjad.

Mulle meeldib kõndida ja mulle meeldib neid tantse teha.

Aga ma ikkagi proovin uuesti, sest et ma olen kõva mutt. Lihtsalt vähendada korduste arvu, nagu me Heddyga arutasime.

Ma tunnistan, ei uskunud alguses, et minu ja Heddy suhtest üldse miskit saab ning mõtlesin, et ah paar korda vastan ja siis niikuinii vajub suhtlus ära. Tutkit – iga päev kirjutame ja räägime ja pihin talle ausalt kõik üles, kui olen toitumisega võssa läinud ja siis ta küsib, miks ma sellise valiku tegin ja kuidas ma järgmine kord seda vältida saan.

Et ta lihtsalt ei lao asju ette ja ei looda, et nii nüüd teed nii, nagu kirjas on vaid seletab ja paneb sind ennast rohkem nende asjade peale mõtlema. Toetab ja on olemas ja harib ja annab nõu ja igatahes no megatore inimene ning aidanud mind selle vähese aja jooksul väga palju. Kes tahab ka oma toitumiseasjad korda saada, siis ma soovitan temaga nt instagramis ühendust võtta – @heddyhe või kirjutage talle meilile: sootreenisalene@gmail.com

Ja nüüd kaaluosa. Teate ju küll, et numbreid ma ei armasta. Vähemalt selliseid numbreid, mis peaksid meie välimuse kohta midagi ütlema. Ma ei ela numbrites. Ma ei taha elada numbrites, sest need tekitavad nii palju stressi mu meelest.

Täna aga läksin pesema ja märkasin mopiämbri all kaalu. Mõtlesin, et okei, kaalun. 11. jaanuar pidin ka kaaluma, et täita mingi leht ära Heddyle. Siis oli mu kaal 86,9kg. Ja täna, 29.01 on see 84,9kg, mis näitab seda, et esmatähtis ei olegi oma toitu kaaluda ja kaloreid lugeda vaid saab ka tegelikult ilma selleta täitsa hakkama.

Sellegipoolest on mulle esmatähtis vaimne heaolu ja tervis ning siis peegelpilt – ma olen hetkel peegelpildiga ja tervisega väga rahul, küll aga vaimset poolt tahaks veel treenida. Kui ma selle kõige juures veel salenen ka, on see ainult boonuseks mulle. 😉

Ja ma tean, et päris mitut teist huvitavad need numbrid, seega ma panen nad siia kirja ka:

Puus 11.01 oli 114cm – 28.01 oli 109cm

Talje 11.01 oli 96cm – 28.01 oli 90cm

Teisi kohti ma alguses kohe ei mõõtnud, sest sellel lehel oligi vaja ainult talje ja puusa mõõte ja nagu ma ennist rääkisin, siis ma ei taha sõltuda mingitest numbritest kuigi pean tunnistama, et kui ise näed, et need väiksemaks muutuvad, siis tuleb seda motivatsiooni juurde küll. 😀

9 thoughts on “jaanuari kokkuvõte: ikkagi suveks saleda(ma)ks?”

  1. Hei, äkki teed ühe postituse kilpnäärmega seoses. Kuna mul ka just avastati, oleks huvitav lugeda!

    1. Hei!
      Kuna ma lähen nüüd lähipäevil uuesti analüüse andma seoses kilpnäärmega, siis ilmselt teen pärast nende vastuste saabumist. 🙂

      1. Mind huvitaks see ka, nimelt olen ka ise sellega hädas juba aasta. Nüüd jaanuari keskel oli näit 3,18 aga see mul ennegi kõikunud nii palju, 1,8 pealt 6 peale kahe kuuga nt.
        Aga ma küsiks kuidas sul kilpnäärmega kaal liigub? Olen olnud toitumiskavas juba kuu ja tulemus on 0 nii kaalul kui mõõtudel, mis omakorda viib mind nii stressi et tahaks lõpuks süüa kasti šokolaadi ja diivanil vedeledes patja nutta. Teen trenni 3-4x nädalas + igapäevane liikumine, kui 5km jalutada ei saa sõidan velotrenazööriga.

        Helpp me 😁

        1. Hei, mul kaal ja mõõdud kõik postituse lõpus kirjas 😉

          Mu meelest see kaalu teema oleneb ka sellest, mis ravi sa saad, kui üldse saad. Kuna mul hetkel kilpnäärmega hormoonid korras, siis ravi ei vaja, aga nüüd lähengi uut analüüsi andma, et vaadata, kas endiselt need korras.

          Kui ei ole korras, siis peab hormoonravi hakkama võtma ja see pidi kaalule mõjuma.

          1. Sul on siis kilpnäärme ületalitlus? Minul on alatalitlus ja võtan igapäevaselt rohtusi ja jään neid ka elulõpuni võtma. Kui mul näidud väga kõrged olid siis kaal ei tõusnud sest jälgisin toitumist aga ka ei lange vaid püsib paigal.

          2. Alatalitlus ikka, aga sellega tehti lisaanalüüs hormoonidele ja kuna hormoonide proov korras, siis hetkel ravi ei vaja. Eks peabki käima kontrollis edaspidi ja kui hormoonide proov ka korrast ära, siis peab ravi peale panema. 🙂

            Kilpnäärme haigust saab ka toitumisega muuta paremaks, nt tarbida vähem gluteeni ja laktoosi, aga seda peab oma raviarstiga läbi arutama. 🙂

  2. Mul oleks ka sellist ägedat toitumisnõustajat vaja . Tihti leian ,et ,,ups ma pole söönudki täna midagi ,, . Ja siis näksin taas mingit jama sisse . Mis on kurb sest tahaks oma kehale anda ikka seda tunnet et väärtustan teda mitte ei mugi taas sisse popcorni või komeedi kommi . Need kaks asja on mu suured patud 😔 Piinlik lausa 🤭

  3. Aa ups oma suurima patu oleks unustanud . Kohv 🥵 Noo seda läheb kahjuks liiga palju päevas . Ja sellest tekib nö täis kõhu tunne ,mis on tglt väga ebatervislik .

  4. olen küll mees aga ärkan vara ja tiksun ka kohvi&suitsuga paar tundi uudiseid lugedes, kuni kann peaaegu tühi. See võtab söögiisu ära, samas vererõhk tõuseb ja ilmselt ka ärevus mingil määral. Samas kõnnin palju päevas ikka 5-10 km tuleb ära, söön sageli alles õhtul ja eks seda kaalukest ikka tuleb…

Vasta Merrr-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga