***

jutupaunik

7. juuni 2017

Iga kord, kui keegi mulle kirjutab või kommenteerib kuskil, et nägi mind, siis ma mõtlen.. et aah miks? Miks sa ei tule minu juurde, ei tervita ja ütle paar sõna? Ja siis ma vaatan ennast ning mõtlen, et noh.. kõik ei ole jutupaunikuks loodud. Mina olen ka tegelikult väga tagasihoidlik ja kui näen mõnda tuttavat, kes mul Facebookis sõbrakas on või tean, et jälgib blogi, ega ma niisama naljalt ligi ei lähe. Samas teistel soovitan endale ligi astuda küll. 😀

Aga vahel võtan enda julguseriismed kokku ja tervitan ikka. Parimal juhul tervitatakse vastu ja lobisetakse paar sõna isegi, halvimal vaadatakse sellise näoga, et kes kurat see veel oli? ja pannakse kiirendatud sammuga ajama. 😀

Egas mul on jube kehv mälu. Kui ma näiteks Facebookis kellegagi suhtlen, siis ei pruugi ma alati teda ka tänaval ära tunda. Ehk mul on tsipake probleeme näo ja nime kokku panemisega. Seega, need, kes siin väikeses Paides minuga jalgealust jagavad, ärge siis imestage, kui ma jumala lambi näoga teist mööda kõnnin. Teie võite ikka teretada ja kasvõi ligi astuda, ennast tutvustada.. Mina kindlasti tean teid, aga jah.. Nagu ma ennist ütlesin, siis olen ma jube kehv nägudetundja. 😀

Mulle meeldib suhelda rohkem kirjutades. Ja ennast samal viisil väljendada. Näost näkku suhtleja tüüpi ma väga ei ole, samas mõnel korral olen täielik jutupaunik. Ma isegi ei tea, millest see oleneb, sest enesekindlusega mul probleeme ei ole, jututeemasid leian ka alati. Huumorisoolikas on ka nagu olemas, millega koostööd teha, kui parasjagu piinlik vaikusehetk on. 😀 Aga siiski eelistan ma kirjaliku suhtlust.

Ehk on asi selles, et ma olen aastaid selline kodune olnud. Suhelnud peamiselt pudikeeles lastega, mehega.. Viimasega normaalses eesti keeles õnneks. Aga olen nende aastatega kuidagi kinnisemaks muutunud. Äkki ei oskagi enam inimestega suhelda? Kuigi suhtlemisvajadus on mul tihti. 😀

Postituse päisepildi tegi Maija-Liisa Photography (link!). 

Kui heaks suhtlejaks peate teie ennast? Kas olete ka pigem selline hall hiireke ja suhtlete vähem või lähete ja räägite inimesed kasvõi surnuks? 😀

Only registered users can comment.

  1. Ma olen vist küll selline inimene, kes võib ka poe järjekorras mingil põhjusel võhivõõraga ka suhtlema hakata. Samas mul on vaja oma distantsi aegajalt. Ehk siis üldiselt olen väga avatud suhtleja, kes pealevaadates on justkui avatud raamat aga tegelikult avaldab iseenda kohta väga vähe ning iga natukese aja tagant on mul vaja aega ainult endale et “akusid laadida” ning sel perioodil on inimesed suht vastunäidustatud 🙂

    1. Jaa, minuga sama asi! Ma küll poejärjekorras rääkima ei kipu võõrastega, aga kohati, kui olen väga avatud suhtleja, siis lobisen küll, aga iseenda kohta avaldan väga vähe. 🙂

  2. Jane, Sinu kirjelduses tunnen iseennast ära, sest ma võin ka täitsa tuttavast inimesest ükskõiksee näoga mööda kõndida. Äärmiselt halb nägudemälu. 😀 Kusjuures samas olen võimeline võhivõõraga lobisema hakkama. Mida mu lapsed sugugi ei salli. 😀
    Ja samuti olen rohkem kirjalik suhtleja, kui näostnäkku.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga