***

Kaalust, kehast ja halbadest mõtetest

Võite vaid oletada, kui oluline on minu jaoks kaaluteema. Ei, mitte selles mõttes, et kui keegi ming seljataga paksuks nimetab, läheksin patja nutma. Ma oskan enda üle väga hästi naerda ja nalja mõistan samuti. Ma olen ju ise huumori-kuninganna, ja näen huumorit igas pisiasjas.

Aga vahel muutun ma päris kurvaks. Eile küsiti minult, miks ma oma kehaga rahul ei ole. Mul ei pidavat midagi viga olema. Naine ei peagi ju olema ainult luu ja nahk. Täiesti arusaadav. Ma polegi tahtnud olla vaid luu ja nahk, aga ma ei tunne ennast oma kehas hästi. Lihtne. Inimesed ümberringi võivad ju öelda, et näen hea välja ja pole viga midagi, kuid ma ise näen oma keha PÄRISELT. Vahel inimesed ei taipa, et riietel on magic võime väga palju vigu peita.
Eile hakkasin mõtlema endale, oma kehale ja sellele, miks ma olen jõudnud siia. Miks ma olen end selliseks söönud? Vabandusi leiab alati, kuid ma tean selle põhjust, aga mul on sellest nii raske rääkida.

Ümberringi näen umbes samasugust mustrit, mida elan ise läbi – tublid kodused emad näevad vaeva, treenivad, käivad kõndimas või jooksmas, nad on ülekaalus ja pole oma kehaga rahul ent aastast aastasse näevad nad peaaegu samasugused välja. Ka mina. Näen vaeva, teen trenni, söön enda meelest üsna teadlikult ja tulevad ka tulemused ning siis käib plõks ja pisike hääleke peas ütleb:”Jane, sa oled tubli olnud, lase nüüd rihma natuke lõdvemaks!” ja kõik tuleb kolinal tagasi.
See riie ei istu seljas, see teeb veel paksemaks, see rõhutab neid koledaid käsivarsi. Mitte ükski riie ei istu selga ning tunnen õudu selle ees, et pean minema Blogiauhindadele ning selleks puhuks ka kleidi valima. Kõik on valesti.

Veel raskem on, kui sa ei saa või ei taha kellelegi oma murest rääkida. Nagu mina. Mulle ei meeli kurta. Mulle ei meeldi näidata, et olen haavatav, aga selline suhtumine on vale. Selliseid muresid ja probleeme peaks jagama. Kõik algab meie peast. Endaga peab sõber olema, sa pead saama ennast oma kehas hästi tunda, sest, kui sa ei saa oma kehas end mugavalt tunda, kus siis veel?

Ja lõpuks ma istungi tohutu stressimäe otsas ning haletsen ennast. Ma olen hetkel punktis, kus peeglid pole minu parimad sõbrad, kus “Sul pole ju viga midagi!” sisulised kommentaarid on viimased, mida mu kõrvad kuulda tahavad, kus ma hoian ennast väevõimuga tagasi, et mitte süüa midagi, mida mu keha ei vaja… ja see kõik “vägisi” olemine on kurnav. See on tõsiselt kurnav. Ma ei taha kuulata, kuidas volüümikad naised on ilusad, sest olgem ausad, mingi rippuv kõhupekk küll ilus kurv ei ole.

Kõige selle kõrvalt teadvustan ma endale, et tegelikult on jumala pointless nende asjade üle põdeda, sest tean, et aastaid tagasi suutsin ma oma kehalt maha kõndida 18kg, kui tegin algust sellega, et ei stressanud kaalu ja sentimeetrite pärast vaid lasin asjal rahulikult kulgeda.
“Naudi loodust, mine kõnni, mölla õues lastega, ole rõõmus, ära mõtle kaalule, kanna mugavaid riideid, mitte neid, milles sa ilmtingimata pead ilus välja nägema, ole vaba, lõõgastu!” korrutan ma endale pidevalt, sest ma ju tean, et stressist ja pingest kõik halb alguse saabki. Kas ma suudan seda?

*Ma olen mitu korda seda pilti tahtnud taolise tekstiga üles riputada, kuid avastasin, et olen viimasel ajal üsna arg. Kunagi ei peljanud ma jagada endast päris fotosid, ilma ühegi poosita, ilma häbenemata.

4 thoughts on “Kaalust, kehast ja halbadest mõtetest

  1. Stress on kaalulangetuse koha pealt kõige suurem faktor , mis mängib rolli kaalu mitte alanemises. Aga pildi pealt vaadates on sul sama probleem , mis minul – see on rippuv kõht. Ja kusjuures , kuigi olen kaalu üsna palju langetanud , see rippkõht ei kao. See on väljaveninud nahk ja rasvkude , mis kaalu kaotades aina rohkem esile tuleb. Mul juba samad mõtted peas , mis Mallukal 😃 – tuleb teha kõhuplastika.
    Aga pea püsti, ära stressa , Jane ! Alati motiveeri end. Kerge öelda , raske teostada , aga nii lihtsalt ongi. 🙂

    1. Mul kõht otseselt ei tipu, lihtsalt pildil nii, kuna lasin püksid allapoole. Kui ilma püksata, on kõht sile, aga ikka ees 😀

  2. Olen ise küll alles 2 lapse sünnitanud ja lotendav kōht oli mul juba peal esimest last ja ega ma vâga tol ajal ei muretsenud ka selle kõhu prst nyyd teise lapsega aga hakkasin kaima lapsega koos trennis ja seal siis rõhutakse alati et trenni alguses tõmmata enda kõht nii vaakumisse kui saad ja siis pool tundi vähemalt peaks suutma hoida seda kõhtu sees öeldakse et iseti diastaasi korral tehakse sellisedi harjutusi 🙂 soovitan proovida järele ise tõmban alati kärutamas käies kõhu vaakumisse ja 1 kuuga on juba lotendavat kõhtu vähem 🙂

    1. Täitsa hea nipp, kui ma hetkel seda proovin, aga hoida 30 minutit? No eks proovib homme kõndimise ajal järgi 😊 aitäh!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga