***

Kas ma olen ainus, kes viitsib ainult oma lapsi kasvatada?

Tegelt ma tean, et ma ei ole ainus ja neid inimesi on veel kuhjaga, aga pealkirjadega võib veits üle võlli ka panna, eks.

Aga ma hakkasin üks päev mõtlema, mis asjad mind närvi ajavad ja kuigi ma olen üsna närviline inimene, siis pidin tõdema, et esiteks mind ajab räigelt närvi see, kui lapsed (suuremad mitte, see pigem väikeste rida) lihtsalt lähevad mänguasjakasti juurde, keeravad selle kummuli ja et kindel olla, et ikka kõik mänguasjad sealt välja tuleks, siis nad konkreetselt kraabivad kasti tühjaks ka veel ning siis…. siis nad lihtsalt jalutavad minema. Okei, Adeele käputab minema.

Nii lihtne see ongi. Ja mina olen seal kõrval: “Issand jumal, miks te ei mängi nüüd nende asjadega?” Nad vaatavad tuima näoga otsa, teinekord võibolla irvitavad ja siis lähevad teevad midagi muud edasi.

Nagu…. jeesus. Miks?

Aga üks asi on veel. Või inimesed. Tavaliselt ei suuda mind teised inimesed närvi ajada. Okei, v.a Geit ja lapsed. Ja mu ema. Ja õde. Ja vend. Ja… okei, unustage selle lõigu kolmas lause ära.

Ma olen viimasel ajal üsna palju kuulnud tuttavatelt, kuidas nende lapsi… kritiseeritakse? Ma ei tea, kuidas seda nimetada. No igatahes, küsitakse “miks su laps ikka veel ei räägi? Miks su lapsel ikka veel lutt on? Miks su laps ikka veel mähkmetes on? Miks su laps ikka veel numbreid/tähti/lugeda/kirjutada ei oska? Miks su laps selline ja selline on? Miks su laps seda ja seda ei tee veel? Aga minu oma ju teeb!”

Kas ma olen tõesti ainus, keda absull ei ole kunagi kottinud, miks kellegi laps imeb lutti, kuigi samal ajal mu oma sama vana laps seda ei tee? Või miks kellegi teise laps on ikka mähkmes, kui minu oma ei ole? Väike täpsustus, Krissu on ikka veel mähkmes, kuigi ta saab juba kolm. Kas ma kavatsen seletada, miks? Noup. Kelle asi see on. 😀

Või miks kellegi teise laps ei tee veel seda ja seda ja seda, kuigi mu lapsed ammuilma juba teevad? Ei. I dont care. Kõik lapsed on erinevad.

Mulle vist ei olegi juba päris pikalt keegi ette heitnud neid asju. Kummaline isegi, esimese ja teise lapsega sain korralikult puid alla teistelt lapsevanematelt. 😀 Aa, ühe korra vist kommenteeriti ühte videot, kus Krissu mähkmes oli, aga see kommentaar kustutati enne, kui ma nägin ning päris täpselt ei teagi, mis teema oli. Mähkmeteema oli, seda ma tean. 😀

Aa, vahel mu ema ikka üritab mind õpetada, kuidas midagi teha või mu lapsi kasvatada, aga ma olen talle igakord esitanud väljakutse saada kõige pealt sama palju lapsi nagu ma ja siis tulla õpetama. 😂 Tal on neid kolm. 😀

Ja kui ma kuulen, kuidas mõni tuttav räägib, et jälle tema lapse kohta midagi vihjati, siis mu lott tõmbub punaseks. No ausalt. Mul on ka nelja lapse kõrvalt aega. Vahel on mul isegi lausa igav, aga isegi sellest suurest igavusest ei viitsi ma teiste lapsi kasvatada, nende emadele ettekirjutusi teha, kuidas ja mis õige oleks või kui palju nende laps juba arenenud peaks olema.

Võibolla on mul selle jaoks lihtsalt liiga palju lapsi, sest mulle tundub, et kui sul on isu teiste lapsi kasvatada, on järelikult sul endal neid veel liiga vähe, tee juurde!

Jah, hoopis teine asi on, kui tullakse kurtma ja nõu küsima. Kui mul on kogemus ja oskan nõu anda, why not.

Sellepärast ma ka beebugruppide fänn ei ole. Kuna mul on neli last, olen päris mitmes grupis ja ausalt, Adeele märtsigrupp on kõige mõistlikum ja normaalsem. Okei, ma pole seal sõna võtnud peale Adeele sündi ja silma hoian ka väga vähe peal, aga siiani tundub, et seal tõesti on ühed mõistlikumad ja lahedamad emad koos.

A ja kogu selle kaagutamise peale meenus mulle veel üks asi, mis mind viimasel ajal närvi on ajanud. Kui inimesed kirjutavad ja küsivad: “kle, räägi nüüd mulle ausalt telgitagistest, kas see kuputamine aitab ikka ka või lihtsalt hea jutt?” või “jätame välja selle blogi ja sotsiaalmeedia, ütle nüüd ausalt, kas Linea Natura tooted on tegelt head?”

Ma ei hakka siinkohal isegi midagi rohkem seletama…

4 thoughts on “Kas ma olen ainus, kes viitsib ainult oma lapsi kasvatada?”

  1. Ma puutusin ka hiljuti kokku sellise kritiseerimisega. Nimelt käisime mehe sõbral külas, kus siis tema elukaaslane, kellel 1 laps, kritiseeris üsna terve õhtu, et väiksem mul võõrastega ei suhtle, et lapsed võõras kohas kohe magama ei lähe.
    Ja siis järgmine kord tulid meile külla ja avastades, et meil vähe mänguasju (minu põhimõte lihtsalt, et rohkem mängitakse õues ja meisterdatakse ja mõeldakse rollimänge olemasolevaga välja) kommenteeris see naine oma lapsele, et siin lapsed vist ei osata mängida, et ainult sinul on nii paha emme et ei luba telefonis mängida( irooniaga muidugi). See oli viimane kord kui tema meile külla tuli ja mina lastega sinna lähen. Mehe sõber ikka käib, proua on alles uus nähtus tema elus. Ütlesin mehele kohe, et minu koju ei tule keegi minu lapsi kritiseerima, pealegi alusetult.
    See kritiseerimine on nii nõme, nagu emad ise ei teaks, et nende lastel ehk mõningased probleemid, pole vaja nina alla hõõruda ju. Nagu ma saaks midagi teha, et minu laps ei taha võõrastega rääkida või suurem tujutseb avalikult. Põhimõtteliselt väldin üsna külaskäike, sest ei viitsi suhelda selliste kritiseerijatega, aasta algul sõbranna laste sünnal tundsin ka kriitikanooli nii sõbranna ja ta ema poolt, just suurema tütre käitumise pihta. Kuna ma nagunii olen hädas tema tujudega, siis oli terve õhtu üks piin minu jaoks ja enam ma sinna külla ei lähe, mina pole kunagi tema lapsi kritiseerinud ja isegi mitte mõelnud, lapsed nagu lapsed ikka oma tujude ja emotsioonidega.

  2. Ma pakun, et lapsevanemad on lihtsalt nii suures kroonilises tunnustuse puuduses ja mõnikord see siis väljendub nii. Nii palju on ju praegult seda sõnumit vanematele, et mis vingud, kellele lapsed sünnitasid jne ning igasugune kurtmine, et raske on, vaigistatakse. Üldist ühiskondlikku tunnustust ja toetavat paid lapsevanemale on vähe. Võin ju öelda, et aga mulle piisab, et mees mind kiidab ja suva need võõrad, aga eks me kõik oleme tegelikult sotsiaalsed olendid.

  3. Minu arvates on see kahepoolne 🙂 On need, kes kritiseerivad ja küsivad (nende enda lapsed enamasti teevad kõiki neid asju) ja need, kes räägivad, kuidas neil on savi mida lapsed teevad (enamasti need, kelle lapsed neid asju ei tee).
    Mina ka imestan kui üle aastane laps ei kõnni, ei ütle ühtki sõna vms sest mul kõik lapsed seda selles vanuses teinud aga samas mõistan, et lapsed ongi erinevad ja arenevad erinevalt kiirusega. Ma ei lähe seda kellelegi ütlema vaid imestan omaette 😀
    Näiteks mu laps hakkas 10k kõndima ja üks sama vana lapse ema hakkas hurjutama, et nii noorelt ei tohi, jalad kõrverad siis jne aga kui nüüd tal endal 1a1k ei kõnni veel, saatis perearst neuroloogi (võin erialaga eksida) juurde arengu hilistumisega siis on kurb kui teiste lapsed jooksevad juba….kaitserefleks lihtsalt see kui kritiseeritakse.
    Nii kritiseerimine kui suva olemise rõhutamine on tobedad 🙂

  4. Nii samastun! Nagu, kas tõesti oma elu nii igav et pean veel teiste probleemidega ka tegelema! Ja ma ka pigem kui tõesti midagi märkan ei hakka inimesele seda nina alla höõruma! Me ju ei tea mis mured-asjad veel seal taustal koik olla võivad! Või siis on mul pohhui ja omadega piisavalt tegemist 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga