kes on austust väärt?

Üsna tihti loen facebookis, kuidas ühe või teisega on vanem inimene käitunud. Suur ülekaal on nendel juhtumitel, kus vanemad inimesed käituvad väga üleolevalt ja isekalt. Elades Lasnamäel, võin ma öelda, et ma olen oma silmadega paljutki näinud. Samasuguseid juhtumeid, nagu kirjeldatakse tihti facebookis erinevates postitustes.

Sellised juhtumid ja olukorrad panevad mõtlema sellele, kes väärib austust ja kes mitte? Mulle on lapsest saadik õpetatud, et vanemaid inimesi tuleb aidata ja austada. Ja seda ma olen tänaseni teinud- avanud uksi, pakkunud istet (isegi kui bussis on veel vabu istekohti), aidanud kanda isegi toidukotte või teinud muud, kergendades vanema inimese koormat. 

Kasvades suuremaks, olen ma saanud osa vanemate inimeste isekast ja üleolevast käitumisest. Kogenud ülbust ja vastikust vanema inimese poolt. Näiteks tänane poeretk, kus kassapidaja läbi lillede mind vargaks tembeldas, kuigi ise ei oska rehkendada. Või näiteks seekord, kui ma rasedana bussis kokku kukkusin ja vanemad inimesed istusid edasi nagu kanad õrrel ja vaatasid mind, kui narkomaani. Või see kord, kus mutikesed trügivad poe järjekorras ette, ei vabanda ega isegi küsi viisakalt, kas nad võivad minust ette minna. Või kui ma bussist välja lähen lastega, litsuvad nad mind laiaks, peaasi, et bussi saada, ei mingit austust nende vastu, kes bussist väljuda soovivad.

Mida see näitab? See näitab seda, et ma astun natuke vastu sellele, mis kasvatuspaketi ma endale olen kodus kaasa saanud. Ma olen teinud endale ise oma põhimõtte- austada inimest olenemata vanusest tema käitumise järgi, mitte selle järgi, kui kõrges vanuses ta on. Kõige õigem valik, minu meelest. 

Kui sa ikka oled täielik mats ja käituda ei oska, pole viisakusest õrna aimugi, siis ilmselgelt pole sa mingit austust väärt. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga