Kogu tõde meie suhtest

Ma pole päris kindel, kas Geit armastab mind päriselt ja südamest nii palju või ta on minuga koos, sest ma saan vahel Talleggilt ja Rakverelt tasuta süüa või talle on tähtis kodurahu, aga tema laulab küll mulle üsna tihti, et “sa ütsid sa oled blogger, mul pole üldse poogen”.

Seda originaalvarianti tuleb ka ikka vahepeal ette, aga enamjaolt ta ikkagi veits muudab seda. 😀

Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, aga armas tähelepanek, eks. Võtab pisara lausa silma. 😀

Kui ma siin aasta alguses juba ennast teie ees paljaks tõmban ja igasuguseid pihtimusi teen, mõtlesin, et räägin südamelt ära, kellega ma (või kellega vaene tema) need kaheksa ja pool aastat koos olen elanud, mis meie vahel päriselt toimub, kas me ikka oleme koos, kui tihti tülitseme ja kes alandlikult põlvili vabandust palub ja palju muud muud huvitavat, põletavat ja kirgi kütvat. 😀

Mulle hakkas see ausus, kurat, meeldima. Kuidagi vabastav on. 😀

Kaua me Geiduga koos oleme olnud?

Ikka päris kaua, temal on see arvestamine kergelt lappesse läinud ja ma arvan, et ta suurest hirmust iga kuu vahib kalendrisse ning arvutab endamisi igaksjuhuks juba valmis, kui ma peaks üks päev temalt küsima “tead ka, mis päev täna on?”, sest enamasti ta teab, mis eesmärgiga ma küsin seda üldse.

26.12.18 küsisin viimati, sest siis täitus meil kaheksa ja pool aastat. Teate, mis ta vastas? “Eee, täna on kolmapäev?” Ma ei tea, kas ma olen küpsemaks saanud, aga ma ei kukkunud turtsuma ega solvuma, vastupidi, mulle just meenus, et midagi ei saanud. Pekki, lähen teen tasa nüüd selle. 😀

Kas me tülitseme tihti? Mis on peamised põhjused? Kuidas ära lepime?

Ma satun tihti segadusse sõnast “tülitsemine”. Mõni mõtleb selle all kööginõude loopimist, mehe riiete aknast välja viskamist, karjumist, sõimamist, nutmist ja mõni seda, kui mees mõne võõra naise Facebooki sõbralisti lisab, aga ilmselt mitte põhjusel, mis mees ise välja toob vaid seal on kindlasti midagi enamat ja nii see lumepall veerema läheb. Samas võib see olukord lõppeda samamoodi, nagu eelpool mainitud esimene tülivariant. 😀

Meie tüli on selline, mis lõppeb vaikusega ehk kumbki ei räägi teineteisega ja seda kauem kui kaks tundi. Kui on vähem, siis võib vabalt olla, et me lihtsalt hindame vaikust, aga kui vaikus läheb juba pikemaks kui kaks tundi, on asi mäda.

Muidugi eelneb sellele mingi kummaline põhjus, miks üldse vaikus sünnib. Enamasti on need nii mõttetud ja minu poolt üles võetud ehk siis jah, ma tunnistan, olen tülinorija, aga hiljem on Geit see suss, kes tuleb lepitust otsima. Suss on üldse kole väljend ühe ülimalt hooliva ja kodurahu armastava mehe kohta.

Sellesmõttes olen ma veits arenenud, kuna viimasel ajal olen suutnud oma uhkuse alla suruda ja ise selle esimese sammu teha ning minna ja “leppida”. Ma panen selle jutumärkidesse, sest päris tüli oli meil ammu aega tagasi, aga selliseid vaidlemisi ja nääklemisi, mis lõppevad minupoolse hingepõhjani solvumisega, on ikka ette tulnud.

Üks päev me nt vaidlesime selle üle, kas Liam valib Hope’i või Steffy. Ma ei valiks kumbagi. Või noh, ma nende naiste asemel saadaks selle pendlijuku kaugele kaugele, kus päike ei paista, aga Geit valiks Steffy. Mis mõttes? Sa peaks mind valima! Huhh, jälle kütan end üles siin. Täna paistab üks tüliõun jälle tulevat.

Üldiselt on meie tülid sellised, mille põhjus juba paari tunni möödudes ununeb, ehk siis täiesti mõttetud. Ma arvan, et aeg on meid lihtsalt niivõrd tuimaks muutnud, et igast pisiasjast mingit draamat välja imeda ei viitsi.

Kas me oleme ikka koos?

Sorri, aga see on nii loll küsimus ja seda ikka vahel tuleb mulle. Õnneks on inimesed viitsinud veidike ka seletada, millest selline küsimus – me pole ammu sotsiaalmeediasse koos pilti üles pannud. Mhm, ok. See on üldse eraldi teema, millest võiks kirjutada, sest sama hästi ei postita ma pilti sellest, kuidas vetsus käin, kuidas tube koristan ja üldse enamjaolt saan ma pildile vaid Kristoferi endaga, seega tegelikult elangi ma temaga kahekesi ja ülejäänud inimesed meie perest on hologrammid. Kui tuju tuleb, vajutan nad nupust tööle ja kui silme eest kirjuks tõmbab, panen kinni jälle. 😀

Ma uurisin instas, kas kellelgi on eriti põletavaid küsimusi meie suhte kohta, millele ma saaks blogis suurejooneliselt vastata, aga ma vist olen absoluutselt kõigest juba kirjutanud, seega sinna ilmselt tuli see üks küsimus ainult sellel eesmärgil, et mitte mind naeruväärse tühjusega silmitsi jätta – aitäh Marge! 😀

Aga küsimus ise oli selline, et kui huvitav on meie sekselu, mida põnevat ja naljakat me teeme ning kas ka mingeid mänguasju kasutame?

Ma lugesin selle küsimuse Geidule ka ette ja ta hakkas naerma. Ulme, mis inimesi huvitab, aga samas naljakas ka. 😀

Kuna ma lubasin ausalt vastata, pean ütlema, et hea, kui me üldse nagistame. Viimasel ajal no pole tahtmist ega viitsimist ega isu.. Seega naljakat, põnevat ja mängulist pole siin midagi. Puhas piin ja nunnaelu. Või kellele mungaelu. 😂

Ehk siis suhe nagu iga teine. Elame, oleme, armastame, tülitseme. Mitte alati ei meeldi me teineteisele, mõni kord mõtlen, et miks mina ja miks just tema, aga laias laastus on Geit päris tip-top mees, et ma kavatsen elu lõpuni ta küljes rippuda. Ennist küsisin temalt, kas ta on teadlik, et ta ei saa minust iialgi lahti. Ta ohkas ja pidi minuga nõustuma. Me oleme nii kokku kasvanud, et… ma olen tema suss ja tema on minu oma ja koos me moodustame ühe mõnna paari karvaseid ja mugavaid susse ja üsna tihti ütleme, mõtleme, teeme asju, mida teised kõrvalt veidralt vaatavad, aga who cares eks. Lõpuks oleme me teineteisel ainsad, kellele saab loota ja kindel olla. 😊

Btw ma käskisin Geidul selle pildi peal õnneliku mängida. Kuidas välja tuli?

3 kommentaari

  • Marge

    Jane, sa oled nii aus,avameelme ja minu meelest väga mõnusalt tavaline inimene, kes on rahul ja tänulik tavaliste asjade pärast. Meenutad veidike mulle mind. Ning soovisin teada, mida teeb keegi teine tavaline. 😀
    Päikest!

  • Merilin

    “Ennist küsisin temalt, kas ta on teadlik, et ta ei saa minust iialgi lahti. Ta ohkas ja pidi minuga nõustuma.”

    Ülihea 😀 Muuseas meie, elukaaslasega, oleme ka tõdenud, et mõlemad ripume teineteise küljes meie elude lõpuni. Ja see rippumine meeldib meile mõlemile 😛
    Mis puutub mittemeeldimistesse, siis mina olengi solvudes, tujutsedes talle öelnud konkreetselt: “Sa ei meeldi mulle praegu üldse!”
    Ilmselgelt hoiame pisut distantsi siis.

    Aga üldiselt on teid, kahte + peagi nelja, ülivahva jälgida 🙂
    Aitäh!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga