Määratlemata

Kõik ikka ühe hoobiga

10. nov. 2016
Ma mõtlen, et mul ei vea elus ikka üldse. Kõik läheb jumala sitasti, aga öeldakse, et mis sitasti, see uuesti. Kui arvan, et üks asi on vähemalt hästi läinud, siis tuleb teiselt poolt midagi, mis selle hea tunde jälle alla tõmbab. Näiteks õnnestus mul üleeile jälle haigeks jääda. Ja just siis, kui mul oli räääigelt halb olla, otsustasid lapsed, et miks mitte olla kõige põrgulisemad olendid maamunal. 
Ma vihkan nohu. See on kõige hullem asi. Ma võin vaevelda kõrges palavikus ja tunda jõuetust, aga nohu on asi, mis lihtsalt ei lase elada. Nina on kinni, tatti tilgub, pea on paks otsas ja sellest tuleb ka peavalu, mida ma hullult kardan. Peale seda viimast peavaluhoogu üritan ma täiega ettevaatlik olla, et mitte rohkem seda kogeda. Ma tõesti arvasin, et suren maha ja olin peaaegu sealmaal, kus tahtsin härrale öelda, et kutsugu kiirabi. Mina enam ei suutnud. See valu aga muutis lõpuks mind nii uimaseks ja loiuks, et ma reaalselt harjusin ära sellega. 

Ma ei soovi isegi oma vihavaenlasele sellist valu. Mitte, et mul neid oleks, but still. Kogemus on näidanud, et mida rohkem ma voodis pikutan selle külmetusega, seda halvemaks asi läheb. Seega ma üritasingi eile end rohkem liigutada, käisin poes ja jalutasin. Värske õhk tõmbas laksust kohe pildi selgeks ja andis megalt energiat juurde. Täna hommikul tundsin end aga jälle täiesti elutuna. Võtsin tablakad sisse ja otsustasin, et viin vanema poja lasteaeda. Raimond on veits tatine ja viimasel ajal olen mõelnud, et peaks neile individuaalselt lähenema, sest nad on omadega koguaeg sõjajalal, võideldes tähelepanu eest, kuigi ma ei ole seda pakkunud rohkem ei Hendrikule ega Raimondile. Nii ma võimaldangi vahepeal ühele vaba päeva lasteaiast ja siis teisele. Ja kuni ma ise kodune olen, siis lasen neil ka võimalikult palju kodus olla. Eelmine nädal käisid nad mõlemad ainult ühe päeva lasteaias. 
Tulime lasteaiast koju ja olime natuke õues. Värske õhk ei tee kellelegi halba. Üsna varsti tulime tuppa ja hakkasime süüa tegema. Ma ei mäleta, millal ma viimati hommikul korralikult sõin. Väsimus ja külmetus on mind pigem voodisse naelutanud ning ega isu ka viimasel ajal eriti ei ole. Täna aga tegin peekonit, munapudru ja tomati-kurgi salatiga. Vahepealseks näksimiseks ostsin eile apelsini, banaani ja ploome. 
Ja muidugi nende kahe päeva jooksul, mil ma suutsin haige olla, helistasid tööandjad ja kutsusid töövestlusele, aga kui ma ütlesin, et olen haige, kõlas see neile kui häirekellana, sest üks õige töötaja pole ju kunagi haige ning kokkulepped lükati tulevikku. Teile ma soovin aga lumerohket ja külma neljapäeva! 🙂

Only registered users can comment.

  1. Oeh, mina aga istun alates 2.novembrist sinisel lehel. Nohust tekkis juba teist korda körvapöletik, nüüdseks on järele andnud, kuid körvaarstile saan alles 21.novembril ja siis selgub täpsemalt. :/

  2. Soovitan sul sügisjalanõud talvesaabaste vastu välja vahetada. Jalad on kohad, mis ei tohi külmetada. Kui jalad saavad pikka aega külma (nt praeguste ilmadega tennistega käia), siis haigused on kiired tulema. Seega kokkuvõttes: hoia jalad soojas. Siis ehk ei kipu haigused nii tihti ligi 🙂

  3. Kui vestlusele kutsutav ütleb, et ta on haige, siis mis see õige tööandja poolne käitumine siis olema peaks? “Mul savi, tule ikka”? Ongi ju loogiline, et vestlus lükatakse tulevikku.

  4. Tubli tüdruk, Jane! (Olen vana ja igal juhul sinust noorem, nii et võin endale lubada sellist pöördumist).
    Esimest korda sattusin sinu blogisse ja kohe hakkas see meeldima. Meeldisid sinu avatus ja julgus kõigest kirjutada. Samas häirisid stiilis tänapäevased vesivõsud( ei oska teisiti öelda).Tuleb tunnistada, et seoses eaga tuleb mul tänapäevase stiiliga lihtsalt leppida ja sa ei pea end sellepärast puudutatuna tundma, et ma nii arvasin. Edu sulle!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga